Eesti teaduse tulevikust rääkides on põhjust olla murelik. Aastaid kehtinud kokkuleppe järgi peaks riik panustama teadus- ja arendustegevusse vähemalt ühe protsendi SKP-st. Kuid 2027. aasta riigieelarve eelnõus on selleks kavandatud 0,97 protsenti.

Eesti teadusest sõltuvad nii meie kõrghariduse kvaliteet, tööstuse konkurentsivõime, toidujulgeolek kui ka tulevased palgad. Iga uurimisrühm, olgu tegu meditsiini-, põllumajandus- või materjaliteadlastega, on oluline kivi meie tänapäevase elukorralduse alusmüüris.

Kui Eesti teadusel läheb kehvemini, jõuab see varem või hiljem meie kõigi ellu. Seega peab teadus saama vajaliku raha. Oma osa peab loomulikult ära tegema riik, kuid teadusraha saab ja tuleb Eestisse tuua ka välismaalt. Olgu tegu Euroopa Liidu üleste grantide või suurfirmadega tehtavate arendusprojektidega, potentsiaali jagub. Kui rahastame end ise paremini ja oleme rahvusvaheliselt kaalukamad, oleme tugevamas positsioonis ka Eesti teadusrahastuse mõjutamisel.

Euroopa teadusrahastus ei tule Eestisse iseenesest

Euroopa Liidu teadustoetusteks ettenähtud raha Eestisse toomine pole Eesti teadlastele võõras. Näiteks Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist “Horisont 2020” jõudis Eestisse üle 270 miljoni euro toetusi.

Potentsiaali on meil veel palju enamaks. Rahvusvahelise teadusrahastuse võitmise edutegurid on väga selged. Vähegi suuremates projektides teevad koostööd erinevate riikide teadusasutused ja enne taotluse kirjutamist tuleb kokku panna meeskond ehk konsortsium. Sinna kutsutakse ennekõike teadlasi ja uurimisrühmi, kelle pädevust tuntakse, kellega on juba häid kogemusi või kelle võimekuses ollakse veendunud.

Eestis tehakse väga head teadust, kuid meie väiksusel on paratamatu puudus, et meid ei pruugita lihtsalt teada. Lisaks kohtab rahvusvahelistes võrgustikes endiselt eelarvamuslikku suhtumist, et Ida-Euroopa teadusasutused jäävad teaduslikult ja organisatoorselt Lääne-Euroopa keskustele alla, mistõttu on meil eriti oluline olla rahvusvaheliselt paremini nähtav ja soodustada mitmekülgsete kontaktide loomist.

Mida sagedamini Eesti nimi rahvusvahelistes võrgustikes kõlab, seda suurem on usaldus meie vastu ning seda lihtsam on leida partnereid nii uute konsortsiumide käivitamisel kui ka olemasolevate algatustega liitumisel.

Tõime 40 riigi teadlased Tallinna

Tunamullu korraldas Eesti Maaülikool Tallinnas järjekorras kümnendat rahvusvahelist mesilasteaduse kongressi EurBee, kuhu tulid 350 teadlast rohkem kui 40 riigist üle maailma. Korraldusõiguse võitsime sealjuures konkureerides Itaaliaga.

Sündmus ise oli kahtlemata oluline. Mesilaste uurimine võib tunduda kitsas teema, kuni mõtleme sellele, kust tuleb meie toit. Tolmeldajate tervis ja käekäik mõjutavad otseselt põllumajandust, saagikust ning seeläbi meie toidujulgeolekut.

Eesti teadusele võib veelgi olulisem olla mõju, mis ilmneb alles järgmistel aastatel. Oma valdkonna Euroopa tippsündmust Eestis võõrustades nägime, kuidas suhtumine Eesti teadlastesse muutus. Külalised said oma silmaga veenduda, et siin on pädevad inimesed, tugev teadustöö ning võimekus korraldada suurepärane rahvusvaheline sündmus.

Ükski edukas konverents ei garanteeri muidugi teadusgranti, aga järgmisesse rahvusvahelisse projekti partnerite otsimisel on suur vahe, kas Eesti teadusrühm on võõras nimi või inimesed, kellega on isiklikult kohtutud, kellel külas käidud ja kelle võimekust usaldatakse.

Sealjuures on ise tippsündmuse korraldamisel eriline kaal. See on midagi muud, kui ise ühe külalisena teiste seas end ääri-veeri tuttavaks teha. Suursündmuse elegantne korraldamine on selge märk ka suuremas uurimisprojektis vajalikust organisatoorsest suutlikkusest ja seda märgatakse.

Kui Eesti teadlased tahavad olla Euroopa suurtes koostööprojektides tegijad, peame end palju nähtavamaks tegema ja mitte üksnes konverentsidel käima, vaid neid ka ise võõrustama.

EurBee oma 350 külalisega leidis omale toimumiskoha, kuid 1500 ja rohkema külalisega  tippkongressi mahutamine olemasolevatele konverentsipindadele on keerulisem. Nii teaduskonverentsid kui muude elualade tippsündmused nõuavad tänapäevast, modulaarset, paljude paindlikult kasutatavate tööruumidega konverentsikeskust. Seda Eestis ei ole.

Selline keskus võiks näiteks tulla korda tehtud Linnahalli. Selle rajamine annaks Eesti teadlastele võimaluse kandideerida ka oma valdkonna kõige suuremate sündmuste võõrustajaks. Ning muidugi tooksid need kohtumised raha ka hotellidele, restoranidele ja paljudele teistele Eesti ettevõtetele. Nagu uuringud on näidanud, on konverentsiturist pealegi ka kolm korda tulusam kui niisama puhkaja.