Mida kuulaja sinu jutust kaasa võtab?

Enne kui hakkad sõnavõttu kokku panema, küsi endalt, mida peaks kuulaja pärast sinu juttu tegema, mõtlema või meelde jätma. „Kui sellel, mida sa räägid, ei ole eesmärki, siis kuulaja tähelepanu hajub,“ ütleb Tähemaa.

Koosolekul võib algus kõlada näiteks nii. „Teeme reedese koosoleku poole lühemaks. Saadame ülevaated enne laiali ja jätame ühise aja otsustamiseks.“ Nüüd teavad kolleegid, mille kohta oma arvamust avaldada. Pikema ettekande puhul annab samamoodi kohe välja öeldud põhimõte kuulajale niidi, mida näidete vahel jälgida.

Sama mõte võib kolleegiga rääkides, konverentsil või kaamera ees vajada eri sõnu ja näiteid. Sellepärast soovitab Tähemaa harjutada oma põhisõnumi ütlemist mitut moodi. Kui keegi vahele küsib, on lihtsam talle vastata ja siis jutuga edasi minna. „Hea kõne ei ole teksti esitamine, vaid kõva häälega mõtlemine. Samal ajal tuleb märgata, kas kuulaja on sinuga kaasas,“ ütleb ta.

Ütlesid tähtsa asja ära? Pea korraks pausi

Närv võib ühe inimese panna rääkima nii kiiresti, et kuulaja vaevu kannul püsib. Teisel lähevad sõnad hoopis lukku. Ka võõrkeeles võib õige sõna otsimine tempot maha võtta. Tähemaa soovitab pärast olulist väidet korraks peatuda. Kuulaja jõuab öeldu läbi mõelda ja kõneleja saab märgata, kas mõni koht vajab selgitust.

Ka kogenud esinejal võib enne tähtsat sõnavõttu kõhus keerata. Tähemaa soovitab sel hetkel enda jälgimise asemel mõelda kuulajale. Mida on tal praegu vaja mõista? Kui ta küsib midagi ootamatut, kuula küsimus lõpuni ja palu vajaduse korral täpsustada. Nii vastad sellele, mida ta päriselt teada tahab.

Sada kuulajat ja üks tõstetud käsi