Riigikontrolli viimane raport tõi välja, et Eestis on endiselt ravi kättesaadavusega suured probleemid ning järjekorrad on pikemad, kui reeglid ette näevad. Raha on tervishoidu juurde pandud, kuid probleemi pole see lahendanud.

“Jah, viimane riigikontrolli aastaaruanne tõi välja, et meil on ligi kümme protsenti rahastamata ravi vajadust, mis tähendab peaaegu 300 000 ravijuhtu. Eks on oluline mõelda, et kes need inimesed on ja kus nad elavad, mis teenuseid neile vaja on. Ma vaatan seda murelikult, et mida tuleks rohkem teha, et ravi oleks kättesaadavam,” lausus Habicht.

“Raha on juurde süsteemi pandud, see on ka õige, ja me näeme seda erinevate aspektide alt. Üks on see, et on kindlasti investeeritud. Viimaste aastate jooksul on investeeritud taristusse ja ma arvan, jalutades ringi haiglates Euroopas, tulles tagasi Eestisse, me võime uhkust tunda,” lisas ta.

Habichti sõnul on tehtud palju, et Eestis suudetaks pakkuda kaasaegset, ohutut ja hoolivat ravi, aga ravi muutub ka kallimaks ning sellelgi on mitu põhjust.

“Me kõik tunnetame Eestis energiahinda, palju me maksma peame. Seesama mõjub ju ka haiglatele täpselt samamoodi. Ja kui me vaatame tarneahelaid ja kust osta ravimeid, siis see on ka oluline, mis hinda suurendab,” ütles ta.

Võrreldes 2019. aastaga on tervisevaldkonna rahastus suurenenud 70 protsenti, kuid vastuvõtte toimub vähem. Habichti sõnul on tervishoius raha läinud erinevatesse valdkondadesse.

“Osa läheb tehnoloogiasse, sest me tahame pakkuda kogu aeg nüüdisaegset ravi. Teine osa läheb palkadesse. Me tahame olla konkurentsivõimelised, me oleme saavutanud viimastel aastatel selle, et arstid ja õed soovivad töötada Eestis. Kui me mõtleme 20 aastat tagasi, siis meie mure oli, et väga paljud arstid ja õed lahkuvad Eestist, kes läheb tööle Soome, kes läheb Norrasse,” lausus ta.

“Ma vaatasin täna hommikul näiteks Ukraina tervishoiu rahastamist ja me räägime nii palju palju, et on vaja investeerida kaitsesse, aga mis Ukraina on teinud järgmiseks aastaks – nemad suurendavad oma tervishoiu rahastamist järgmine aasta üle 17 protsendi. Ehk just samadel põhjustel, investeerida rohkem ja palkadesse arstide-õdede jaoks; ravimitesse, et neid paremini kättesaadavaks teha,” lisas Habicht.

Habicht märkis, et efektiivsus ja kulude kärped ei ole päris üksseesama.

“Kas efektiivsuse ja kulude kärpe vahele saab võrdusmärgi tõmmata? Efektiivsus, kui ma vaatan ja räägin kolleegidega haiglas, tähendab ka tegelikult seda, et teinekord me peame investeerima, et pakkuda parimat ravi selleks, et elukvaliteet oleks parem,” ütles ta.

Habichti sõnul on ebavõrdsuse kasvu pidurdamiseks tervishoius oluline, et tervishoiuteenust saaks tagada ühtlasemalt üle Eesti ning samal ajal peab solidaarse ravikindlustuse tuleviku üle arutama.

“Ebavõrdsuse puhul on oluline , et me jätkame ka selle mõõtmist ja sellest rääkimist. Mis puudutab solidaarset ravikindlustust – selle üle on pikalt arutatud viimased aastakümned, et kuidas sellega edasi liikuda. Kui minu käest küsitakse, siis mina vaataks selles suunas, mis samme Eesti on ka teinud ehk laiendanud tulubaasi ja liikunud rohkem nii-öelda üldmaksudelt toetatava tervishoiusüsteemi poole, mitte ainult tööjõumaksude põhiselt. Ja teiseks tagada, et kõigil on ka ravikindlustus olemas,” lausus Habicht.