Maaülikooli teadlaste üleskutsele vastas üle 200 inimese, kes pakkusid kokku rohkem kui 2600 nimevarianti. Pärast ettepanekute korrastamist ja keelelist hindamist jäi nimekomisjonile kaaluda veidi alla 1800 variandi. Nimesaak kujunes nii rikkalikuks, et eestikeelse nime sai plaanitust kaheksa liiki rohkem.

Valiku juures arvestas nimekomisjon, kui täpselt nimi organismi kirjeldab, kui arusaadav ja meeldejääv see on ning kas see võiks ka aastate pärast sobida. Liikmed pöörasid tähelepanu ka sellele, kui mitu inimest oli pakkunud sama nime üksteisest sõltumatult.

Nii pakuti näiteks nõelale viitavaid nimesid perekonna Comatricha liikidele koguni 25 korral. Nende limakute peene jala tipus paikneb tume eoseid kandev pea. Valituks osutus öönõel ning liik Comatricha nigra sai nimeks sihvakas öönõel.

Limakute tunnuseid aitavad märgata teisedki nimed. Kuldse haldjapeekri viljakehad meenutavad tillukesi peekreid, siidja hundipadja nimi kirjeldab aga limaku siledat ja hõbedast väliskesta. Kärgjas kännukas kasvab seevastu kõdunenud puidul ning tema viljakehade torukimbud meenutavad pärast eoste vabanemist tühje herilasepesi.

Nimepakkujate mõttelend ulatus nõiakõrvatropist põdra-pavlovani. Kõik nimed ei tulnud siiski otse ettepanekute seast: liigirikka perekonna Physarum nime lubisõlmik lõi komisjon ise. See viitab eoseid toetava peene torukeste võrgustiku sõlmedesse ladestuvale lubjale. Liigi Physarum viride nimi särtsakas lubisõlmik viitab tema erksale rohekaskollasele värvusele.

Nimesid valisid Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli mükoloogid Kadri Pärtel ja Iryna Yatsiuk, Eesti Maaülikooli keelekeskuse juhataja Ülle Sihver, limakute spetsialist Veiko Kastanje ning Eesti Maaülikooli magistrant Siim Kaisel.

Kes on limakud?

Limakud on erakordsed organismid, kes ei ole ei taimed, loomad ega seened. Oma keerulise elutsükli ja ehituse alusel asuvad nad klassifikatsioonis omaette amööbide riigis (Amoebozoa).

Limakute välimus ja eluviis muutuvad elu jooksul märgatavalt. Alguses elavad nad pisikeste amööbidena mullas või taimejäänustel. Soodsates tingimustes ühinevad või kasvavad aga limakud suureks liikuvaks limaseks massiks ehk plasmoodiumiks. Lõpuks moodustavad nad viljakehi, et eoseid levitada.

Viljakehad moodustavad eoseid, mida levitavad tuul, vihmapiisad ja väikesed loomad. Selles arengujärgus näevad limaseened välja nagu seened ning neid kogutakse, määratakse ja säilitatakse tavaliselt seenekogudes.

Limakud söövad näiteks vetikarakke, seeneeoseid ja baktereid. Kõige sagedamini võib neid kohata kõduneval puidul, kändudel, langenud lehtedel ja muudes niisketes kohtades, kus leidub rohkelt mikroorganisme. Nii aitavad limakud kaasa orgaanilise aine lagundamisele ning mängivad olulist rolli metsade aineringes.

Üks limakute tähelepanuväärsemaid arengujärke on plasmoodium. See on suur üherakuline limane mass, milles võib olla tuhandeid rakutuumi. Plasmoodium liigub aeglaselt mööda pindu, otsides toitu, ning võib lühikese ajaga katta terve puutüve või muu pinna. Kuigi limakutel pole aju, suudavad neist mõned leida väga tõhusaid liikumis- ja toitumisteid, mistõttu uuritakse neid ka arvutiteaduses ja võrgustike modelleerimisel.

Eestis on teada 193 limakuliiki. Enne kampaaniat oli eestikeelne nimi viiel liigil, sealhulgas harilikul hundipiimal ja harilikul puugipasal. Eesti Maaülikooli seenekogu kuraator ja nimekomisjoni liige Kadri Pärtel avaldas lootust, et uued eestikeelsed nimed aitavad inimestel neid seni vähetuntud organisme paremini märgata.

Värskelt nime saanud limakutega saab tutvuda ka uute liigifotodega täienenud näitusel “Imelised limakud”, mis on avatud alates 17. novembrist Eesti Maaülikooli peahoone raamatukogus.