Esmaspäevase käibemaksuarutelu käigus pöördus sel teemal saadikute poole EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets.
“Kas te olete mõelnud, mida tähendab 24% toiduainete käibemaksu? Võtame näiteks, kui kolmeliikmeline pere ostab toidu, maksab ta riigile lisaks peaaegu neljanda pereliikme toiduraha, täpsemalt ligi kolmveerand ühe inimese maksueelsest toidukulust, kes oleks see kolmas või neljas pereliige? Võib-olla on see üks sündimata laps, keda meie riik ja demograafiline olukord väga vajab. Nii kõrge käibemaks, lisaks sellele, et toiduained on viimasel ajal hüppeliselt kallimaks läinud ja Eesti pered peavad iga päev arvestama, mida nad saavad endale lubada ja millest tuleb loobuda. EKRE on korduvalt teinud ettepaneku, et langetame toiduainete käibemaksu 24%-lt 9%-le. Siin saalis ei ole see eelnõu seni toetust leidnud.
Ja see ei ole ennekuulmatu erand. Vastupidi, enamikus Euroopa Liidu riikides kehtib toidule madalam käibemaks, Saksamaal on see 7%, Poolas 5%, Prantsusmaal 5,5%. Ja ka Rootsi vähendas tänavu aprillis toiduainete käibemaksu 6%-le. Samuti on naaber Läti langetanud mitmete põhitoiduainete käibemaksu. Miks peab Eesti inimene maksma oma igapäevase toidu eest oluliselt kõrgemat maksu kui enamikus teistes Euroopa riikides? Vaevalt et Reformierakonna juhitav valitsus sellele vastata tahaks.
Eriti silmakirjalik on selles küsimuses sotsiaaldemokraatide käitumine. Sotsid on hakanud rääkima toiduainete käibemaksu alandamisest, aga kus olid sotsialistid siis, kui nad ise valitsuses istusid? Neil oli võimalus toiduainete käibemaksu alandada, selle asemel aga osalesid nad valitsuses, kus tõsteti käibemaks 24%-le, sealhulgas toiduainete käibemaks. Nii et sotsialistide tegevus on silmakirjalik nagu alati.
Vaatame Eesti inimeste tegelikku toimetulekut. Statistikaameti 2024. aasta andmetel elas suhtelises vaesuses ligi 38% üksikvanemaga peredest. See tähendab, et rohkem kui iga kolmas üksikvanemaga pere on vaesusriskis. Veelgi jahmatavam on üksi elavate pensionäride olukord. Vähemalt 65-aastastest üksi elavatest inimestest elas suhtelises vaesuses üle 62%, peaaegu kaks kolmandikku. Nende numbrite taga on üksikema, kes peab oma palgast kasvatama lapsi, tasuma eluasemekulud ning leidma raha koolitarvete ja riiete jaoks. Nende taga on üksi elav pensionär, kes peab oma pensionist tasuma kütte, elektri, ravimite ja toidu eest. Nendel inimestel on iga euro arvel. Kui riik võtab isegi kõige hädavajalikumalt toidult 24% käibemaksu, ei saa rääkida, et inimeste vaesuse vähendamiseks on tehtud kõik võimalik. Toit ei ole luksuskaup, vaid inimese kõige elementaarsem vajadus.
Vaatame, mida käibemaksu alandamine tähendaks rahaliselt. Kui pere kulutab kuus toidule 600 eurot, siis maksulangetus 24%-lt 9%-le, mis on olnud EKRE ettepanek, tähendaks, et sama toidukorv maksaks ligikaudu 527 eurot. Ja see ei ole väike raha, selle eest saab osta lastele jalanõud, maksta elektriarveid või katta muid hädavajalikke kulusid.
Valitsus ütleb meile, et toiduainete käibemaksu alandamine on liiga kallis ja riigieelarvesse jääks laekumata sadu miljoneid eurosid. Miks on aga alati nii, et kui valitsus soovib oma kulusid suurendada, leitakse selleks alati raha, aga kui tuleb jätta Eesti inimestele rohkem raha kätte, kuulutatakse see võimatuks? Riigieelarve ei ole eesmärk omaette, see peab teenima Eesti inimesi, mitte vastupidi.
Teine valitsuse vastuväide on see, et kaupmehed ei pruugi maksulangetust tarbijahindadesse edasi anda. Vaatame aga Läti kogemust. Kui Läti vähendas teatud puu- ja köögiviljade käibemaksu 21%-lt 5%-le, langesid hinnad uuringu järgi 11,7%. Seega jõudis väga suur osa maksuvähendusest tarbijani. Miks peaks Eestis juba ette eeldama, et meie kaupmehed käituvad teisiti? Kui valitsus kardab, et maksulangetus ei jõua tarbijani, tuleb jälgida hindade kujunemist ja tagada läbipaistvus. See ei ole põhjus jätta maks alandamata. Kõrge toidu käibemaks puudutab kõiki, kuid kõige valusamalt, kõige suuremas osas just üksikvanemaid, pensionäre, lasterikkaid peresid ja väikese sissetulekuga töötajaid.
Eesti inimene ei pea leppima olukorraga, kus tema igapäevane toidukorv on maksustatud oluliselt kõrgemalt kui enamikus Euroopa riikides. EKRE ettepanek on langetada toiduainete käibemaks 9%-le. Toit ei ole luksus ja riik ei tohi seda luksuskaubana maksustada.”
