Venemaa on määratud strateegilisele geopoliitilisele kaotusele. See tuleneb eelkõige asjaolust, et tänapäeva Venemaa diktaatorlikud valitsejad elavad illusoorses, enda loodud ja suletud ruumis, millel on tegelikkusega väga vähe pistmist.

Kremli diktaator Putin ei kavandanud ega näinud muidugi ette pikka, venivat kurnamissõda Ukraina vastu. Ta unistas välksõjast, mis lammutaks Ukraina riikluse tõhusalt kahe-kolme nädala jooksul ning viiks Ukraina territooriumide annekteerimiseni Venemaa poolt. Kuid tšekistide klikk, kes on Venemaal võimu haaranud, tegi saatusliku valearvestuse. Selleks valearvestuseks on mitu põhjust. Kuid praegu tahaksin esile tuua ühe sellise põhjuse, mis võib olla väga oluline ka Eesti jaoks.

Nii Venemaa valitsejad kui ka elanikkond ei mõista, et Ukraina ühiskond on suuteline end ise organiseerima ja vastu pidama isegi jõusurve all. Põhjuseks on asjaolu, et ukrainlased ja venelased mõistavad riiki, vabadust ja inimväärikust erinevalt. Kahtlemata leidub igas riigis, igas ühiskonnas ja mis tahes rahva seas väga erinevat tüüpi inimesi. Kuid antud juhul räägime valitsevast suundumusest, mitte laiahaardelisest üldistusest.

Mulle tundub, et enamikul Eesti elanikkonnast on venelaste kollektiivsest psühholoogiast väärarusaam. Mõned eestlased usuvad sageli, et mõistavad venelasi – tänu ühisele minevikule ja isiklikele kontaktidele. Sellised teadmised ei kajasta siiski alati Venemaa ühiskonna, kui terviku eripärasid.

Pealegi suhtleb enamik eestlasi – kui neil üldse mingit kokkupuudet on – peamiselt kohalike venelastega, kes, ehkki on Venemaal elavate etniliste kaasmaalastega kindlasti väga sarnased, kuid erinevad neist ometi teatud olulistes aspektides psühholoogiliselt üsna märgatavalt. Seetõttu kujunevad enamiku eestlaste ettekujutused naaberrahvast – Venemaa venelastest – sageli üksikute kokkupuudete, mitte aga nende ühiskondlike väärtuste ja ajaloolise kogemuse sügava mõistmise põhjal.

Valmisolek kannatada

Vene käitumismustril on pikk ajalugu. Vene käitumismudeli mõistmiseks tuleb arvestada valmisolekuga taluda – riigi territoriaalsete võitude nimel – madalat elatustaset, võimude julmust ja inimelu väärtuse vähenemist. Selles mudelis kompenseerivad territoriaalsed võidud – Venemaa laienemine ise – Vene rahva orjalikku alandlikkust, ehk teisisõnu nende valmisolekut taluda territooriumi nimel mida tahes.

Nende tegurite hulka kuuluvad väga madal elatustase, valitsejate julmus ja reetlikkus ning inimelu väärtuse täielik eiramine. Nii on see olnud kogu Vene ajaloo vältel, alates Moskva vürstiriigist, mis kuulus Kuldhordina tuntud mongoli-tatari konföderatsiooni koosseisu. Ja nõnda on see orjalik alandlikkus juurdunud kindlalt vene rahva geneetilisse mällu.

Ukraina ühiskond erineb Vene ühiskonnast oma suhtumise poolest vabadusse ja riiki. Ukrainlased ei pea territoriaalset laienemist omaette eesmärgiks ega ole valmis toorele jõule automaatselt alluma. Ukraina oluline joon on kodanike võime end ise organiseerida ja võtta enda kanda ülesandeid, mida riik kriisiolukorras täita ei suuda.

Venelased usuvad, et kui riik hävitatakse, siis elanikkond kapituleerub. Mis puutub Ukraina elanikkonda, siis see on justkui omaette riik: inimesed organiseeruvad ise ja astuvad riigi asemele. Venemaal puudub selline iseseisev valmisolek ühinemiseks.

Jõu surve all ei tehta kokkuleppeid

Veel üks erinevus on suhtumine kokkulepetesse. Vene lähenemine kaldub oma tahte pealesurumisele, samas kui ukrainlased aktsepteerivad vaid vabatahtlikke kokkuleppeid. Nad peavad surve all sõlmitud kokkuleppeid ebaõiglasteks ega pea end kohustatuks neid täitma.

Kui venelane avaldab ukrainlasele survet – tõelist survet – ning ukrainlane sõlmib selle surve all kokkuleppe, peab venelane olema valmis selleks, et ukrainlane osutab varem või hiljem vastupanu, sest teda ju ei koheldud kui inimest. Just seetõttu on praegu Venemaa okupatsioonivägede vastu võitlejate seas lisaks niinimetatud „teadlikele“ ukrainlastele ka palju selliseid Ukraina kodanikke, keda varem peeti venemeelseteks.

Reeglina ei talu ukrainlane enda suhtes avaldatavat jõhkrat survet ning ta osutab sellele vastupanu kõigi kättesaadavate vahenditega.

Muidugi võib väita, et kõik need arutluskäigud on väärtusetud, kui pidada silmas miljoneid ukrainlasi, kes on sõja – ehk Venemaa avaldatava toore ja jõhkra surve – eest Euroopa riikidesse põgenenud. Põgenenute seas on sadu tuhandeid sõjaväeeas mehi – mehi, kes peaksid teoreetiliselt kaitsma oma kodumaad Venemaa agressiooni eest.

Jah, see on tõsi. Samuti on tõsi, et kümned miljonid ukrainlased ei põgenenud kuhugi. Nad jäid Ukrainasse, jagades koos oma riigiga kõiki raskusi ja katsumusi. Ja just tänu neile inimestele – nii sõjaväelastele kui ka tsiviilisikutele – pidas Ukraina vastu ega varisenud kokku agressiivse Vene armee rünnaku all.

Valmis pikaajaliseks sõjaks

Ukrainlased valmistuvad praegu Venemaalt lähtuvaks pikaajaliseks ohuks, rajades elamutesse varjendeid ja kohanedes eluga Venemaa poolt tekitatud pidevas ohus – kusjuures ei ole oodata, et sõda lähiajal lõppeks.

Isegi pärast sõja praeguse etapi lõppu ei kao uue Venemaa rünnaku oht. Seetõttu ei tohiks varjenditele ja muudele ohutusmeetmetele tehtavaid kulutusi pidada raha raiskamiseks. Me peame selle sõja üle elama. Valik on lihtne: kas kohaned eluga sõjaohu all või põgened Euroopasse. See on täiesti realistlik suhtumine omaenda saatusesse. Peame alati olema valmis sõjaks Venemaaga. See on peamine tingimus kõigi Venemaaga piirnevate riikide elanike turvalisuse tagamiseks.

Venemaa ei suuda kurnamissõjas pikaajalist pinget taluda. Ja siis saabub kestev rahu. Selleks aga peab Ukraina andma Venemaale tuntavaid lööke, nii et agressiooni tagajärgedel oleks Venemaa ühiskonnale pikaajaline mõju. Mitte ainult Ukraina jaoks on oluline leida viis Venemaa nõrgestamiseks. Venemaa nõrgenemine sunnib teda oma agressiooni lõpetama.

Mida intensiivsemad, tõsisemad ja läbimõeldumad on Ukraina löögid Venemaa majanduse ja riigi pihta, seda varem saabub Euroopasse rahu. Kõik eurooplased peavad otsima viise agressor Venemaa nõrgestamiseks. Rahuks ei ole muid võimalusi.

Ükski kokkulepe diktaator Putini või tema järeltulijaga ei suuda tagada Euroopas kestvat rahu. Kremliga peetavate läbirääkimiste kaudu saab Euroopa nii häbi kui ka sõja.

Allikas