Ta on läbinud neli mandrit, elanud üle kaks südamevalu ning veetnud selleks ligi kolm aastakümmet.

1998. aastal – seljas kaamelikarva jope, pikad liivakarva juuksed lehvimas – kallistas 29-aastane Karl Bushby Ida-Yorkshire’is Hullis oma ema ja vanaema, jättis nendega hüvasti ning asus teele oma ligi 50 000 kilomeetri pikkusele rännakule, vahendab Daily Mail.

Ta lendas Tšiili lõunapoolseimasse tippu ja hakkas jalgsi liikuma, et jõuda tagasi Ühendkuningriiki. Ta järgis kahte kuldreeglit: mitte kasutada teekonnal edasiliikumiseks mingit transpordivahendit ning mitte naasta Ühendkuningriiki enne, kui missioon on täidetud.

Nüüd on endine dessantväelane kodust vaid mõnepäevase teekonna kaugusel. 57-aastane mees jõudis kodumaale tagasi kuu alguses, saabudes Doverisse pärast La Manche’i väina läbimist ujudes.

Pärast aastaid, mis möödusid võideldes džunglites, kõrbetes ja arktilisel jääl, peab Karl nüüd kohanema millegi palju ootamatumaga – Suurbritanniaga ja selle versiooniga endast, kes seal elab.

„Oleme praegu kindlasti terra incognita’s – tundmatul territooriumil –, või jõuame sinna õige pea,” sõnas Karl, lükates läbi Lincolnshire’i maapiirkonna oma käru, mida ta kutsub nimega „Elukas” (The Beast) – ja milles on kogu tema vara.

„Kõik, mis ma olen, ja kõik, mida ma tean, see kaob,” lausus ta.

Kuid väljavaade naasta tavapärasesse ellu osutub sama hirmutavaks kui paljud takistused, millega ta on teekonnal kokku puutunud.

Ta ütles sel nädalal BBC-le: „Tekib vana identiteedikriis, sest Karl ongi selline – seikleja – ja on seda olnud pool oma elust. Pean uuesti välja selgitama, kes ma olen. Mis on selle kõige mõte? Kuidas leida see tähendus ja eesmärk? Kuidas täita see tühimik, millesse ma äkitselt satun?”

Pärast 28 aastat kestnud jalgsimatka Lõuna-Ameerikast peaks Karl homse esmaspäeva 2. novembri hommikul jõudma oma viimasesse peatuspaika – kodulinna Hulli.

Esindaja sõnul liikus seikleja laupäeva pärastlõunal Lõuna-Cambridgeshire’is Bartoni lähedal; tema eepilisest teekonnast on jäänud läbida veel umbes 200 kilomeetrit.

Karl peaks tegema oma viimase peatuse enne ema juurde naasmist esmaspäeval, 2. novembril kell 11.00 Hulli kesklinnas asuval Queen Victoria väljakul.

Seejärel suundub ta pärastlõunal Hulli raekotta, kus toimub pressikonverents.

Karl on olnud oma teekonnal vangistuses ja röövimiste ohver, võidelnud kohutavate ilmastikuolude ja äärmiselt raske maastikuga ning seisnud silmitsi jääkarudega. Ta on ujunud 320 kilomeetrit üle Kaspia mere ning 2000. aastal läbis ta Colombia sõjast räsitud ja džungliga kaetud Dariéni läbipääsu (Darién Gap), toitudes nädalaid vaid kalast ja kookospähklitest.

See rännak on viinud seikleja läbi Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika, Aasia ja Euroopa – kokku neljale maailma seitsmest mandrist.

Kokku on ta läbinud hämmastavad 50 000 km – vahemaa, mis võrdub 10 000 viiekilomeetrise jooksuvõistlusega.

Teekonna jooksul armus Karl kahel korral, kuid mõlemal juhul lõppes suhe südamevaluga. Tal olid pikaajalised suhted naistega Colombiast ja Jaapanist, kuid kumbki suhe ei pidanud vastu rändava eluviisi nõudmistele.

Olles oma kodule Hullis juba äärmiselt lähedal, tunnistas Karl, et tema suurim hirm on ärgata üles oma lapsepõlvevoodis – ilma säästude, pensioni ja igasuguse konkreetse plaanita.

„Ma olen hirmul. Tunnen end väga, väga ebamugavalt,” rääkis ta väljaandele Daily Mail. „See on olnud minu töö, minu elu ja minu eesmärk juba ligi 30 aastat.”

Üllataval kombel ei saanud see eepiline rännak, mis on neelanud ligi kolm aastakümmet Karli elust, algust mitte eluaegsest unistusest või sügavast eneseotsingust, vaid hoopis paarist õllest ja ühest väljakutsest pubis.

„Kõik sai alguse omamoodi kihlveost pubis – see oli lihtsalt selline lõbus aasimine,” meenutas Karl. SAS-i sõduri pojana nautis ta koos sõpradega katsetamist, milleks nende kehad võimelised on.

„Asi lihtsalt paisus ja paisus. Nemad väitsid, et ma ei saa sellega hakkama. Mina väitsin, et saan. Muidugi oli minus ka veidi rännukihku, kuid samas ka soovi midagi tõestada,” lisas ta.

Seejärel otsustas Karl oma asjad kokku pakkida ja sõita Heathrow’ lennujaama – kuid mitte enne, kui oli oma perega hüvasti jätnud.

Ema ja poja vaheline emotsionaalne hüvastijätt oli Newtondale’is, kui Karl asus teele oma suure seikluse esimesele etapile. Tema ema Angie sõnul püüdis poeg lahkumise eel vaprat nägu teha.

„Oli näha, et ta on liigutatud, kuid ta püüdis seda varjata,” ütles ta. „Mul on hirm. Kui midagi peaks valesti minema, on ta täiesti üksi.”

„Olen ​​täna üsna emotsionaalne ja mul on raske oma tundeid kirjeldada. Arvan, et tegelik olukord jõuab mulle kohale alles siis, kui ta on lahkunud ning pere ja sõbrad on koju läinud,” rääkis ta.

Angie, kes oli toona 50-aastane, tunnistas, et oli mitmeid kuid lootnud, et poeg loobub sellest, mida too ise nimetas oma elu suurimaks eesmärgiks.

„Olen ​​kogu aeg lootnud, et ta muudab meelt,” sõnas ta. „Kahjuks ta seda ei tee, seega pean sellega leppima.”

Karl plaanis hoida lähedastega ühendust satelliittelefoni teel, läbides teekonnal 25 riiki neljal mandril.

Vaatamata aastatepikkusele ettevalmistusele tunnistas ta ajakirjanik Alexander Wrightile, et teele asumise mõte tekitas temas hirmu. „Ma olen hirmul. See on kummaline tunne, arvestades, kui kaua ma olen selle nimel töötanud,” sõnas ta.

Siiski rõhutas ta, et on nii hästi ette valmistatud, kui üldse võimalik. „Raske on määratleda, mida tähendab „valmis” olemine, kuid vaimselt ja füüsiliselt olen ma nii valmis, kui ma kunagi olla saan.”

Oma rännakutele tagasi vaadates märkis Karl, et on teekonna jooksul püstitanud mitmeid rekordeid ja teinud asju, mille kohta öeldi, et need on võimatud.

Näiteks Beringi väina ületamine – 85 km laiune jääväli Alaska ja Venemaa vahel. Tema ja prantslasest seikleja Dimitri Kieffer – kellega ta oli Alaskal kohtunud – ületasid selle, ujudes jäises vees kalipsodes ning ööbides jääkamakatel.

Pole üllatav, et keegi polnud varem ilma transpordivahendita seda teekonda läbinud.

Aasta varem oli üks Taani meeskond ebaõnnestunud: nad triivisid 15 kilomeetrit kursilt kõrvale ning vajasid päästmist, kui liikuv jää ühe meeskonnaliikme lõksu jättis.

„Paned telgi püsti suurimale jääkamakale, mida leiad, kuulad terve öö jää ragisemist ja ärkad hommikul selle serva peal,” kirjeldas Karl. „See on Maa kõige karmim keskkond – ja lisaks veel jääkarud.“

Lõpuks jõudsid nad küll teisele poole, kuid selle asemel, et nautida kuuma vanni ja klaasikest punast veini, sattusid nad hoopis Venemaa kinnipidamiskeskusesse.

Veel ühe esmakordse saavutusena ujusid nad 320 km üle Kaspia mere – seda ajal, mil Iraan oli oma piirid sulgenud. Karl, Angela ja kaks Aserbaidžaani ujujat läbisid vahemaa veidi enam kui kuuga: nad ujusid kaks korda päevas kolmetunniste vahetustena ning ööbisid saatelaevadel.

„Naljakal kombel polnud keegi varem seda proovinud,” ütles ta.

Kõige ohtlikum katsumus oli aga Panama ja Colombia vahelise Dariéni džungli läbimine Colombia kodusõja ajal. „Inimesi mõrvati pidevalt ja Colombia oli maailma inimröövide pealinn, seega suhtusime sellesse kui sõjalisse operatsiooni,” rääkis ta.

Hulguse välimust kasutades läbis Karl esimesed 300 kilomeetrit, misjärel veetis ta džunglis ligi kolm nädalat, toitudes loodusest leitust ning rakendades sõjaväelisi varjumis- ja põgenemistaktikaid.

Seejärel sattus ta Panamas otse politsei kinnipidamisasutusse. „Neil oli mõningaid küsimusi,” ütles ta. „Kuid saime omavahel väga hästi läbi.”

Nüüd, mil seljataga on peaaegu kolm aastakümmet rännakuid, pole enam piire, mida ületada, ega takistusi, mis seisaksid Karli ja kodu vahel.

Tema missioon jõuab peagi lõpule – esmaspäeval ootab teda ees kohtumine ja kallistus perega.

Nende seas on tema 36-aastane poeg Adam, 12-aastane lapselaps, kellega ta kohtub esimest korda, ning tema isa ja vennad.

Kodumaja väraval ootab teda ema Angela, kes saatis oma poja teele 28 aastat tagasi ja on nüüd kohal, et teda taas tervitada.

Karli osalusel toimuva pressiürituse esindaja sõnas, et seikleja kojutulek saab olema emotsionaalne päev, lisades: „Ta tunneb, et see on tema senise elu lõpp.

See on üsna emotsionaalne. Ta ei tea tegelikult, mis teda edaspidi ees ootab, sest viimased 28 aastat on ta keskendunud vaid järgmise sammu astumisele – ja esmaspäeval saab kogu see teekond läbi. Ta ütleb, et saab olema huvitav näha, mida ta tunneb ja mis edasi saab – mis juhtub järgmisena.”

Kingston upon Hulli linnapea ja Humberi admiral Maria Coward on varem kutsunud kohalikke elanikke ja külalisi üles tulema Bushbyt koju tervitama. Ta ütles: „Nii paljud inimesed on jälginud Karli tema eepilisel teekonnal.

Meid kõiki on inspireerinud tema vaimsus, visadus ja vankumatu sihikindlus jätkata teekonda ka selliste katsumuste ajal, mis paneksid proovile isegi kõige kartmatumad maadeavastajad. Me kõik tunneme uhkust tema uskumatu saavutuse üle.

Samuti teame, mis tunne on naasta koju Hulli – see tunne, kui sinu auto või rong – või Karli puhul tema jalad – ületab Humberi silla või liigub selle alt läbi ning siseneb linna piiridesse.

Nüüd, mil maailma meedia ja dokumentaalfilmide tegijad meie linna kogunevad, saame neile näidata, kui uhked oleme Karli saavutuse üle ja kui uhked oleme selle üle, et oleme Hullist.”

After 28 years and more than 30,000 miles, British adventurer Karl Bushby has finally completed his incredible journey around the world.

Today, he reached the finish line in Hull, England, after traveling across the globe without flying or using motorized transportation. https://t.co/FhxTl7zyXk

— Massimo (@Rainmaker1973) October 7, 2026

Loe allikast edasi