Teekond võrdsuseni: Naiste valimisõiguse ajalugu Euroopas
Tänapäeva Euroopas võtame iseenesestmõistetavana, et hääleõigus kuulub eranditult kõigile täisealistele kodanikele. Siiski oli veel sajand tagasi pilt teistsugune – naiste võitlus poliitilise enesemääratlemise ja valimisõiguse eest oli pikk, emotsionaalne ja tihti murranguline protsess. Euroopa riikide tee naistele hääleõiguse andmiseni kulges väga erinevas tempos. Kui Põhjamaades ja Ida-Euroopas saavutati see 20. sajandi alguse poliitiliste murrangute käigus, siis mitmel pool Lääne- ja Lõuna-Euroopas kulus selleks veel mitukümmend aastat.
Esimene laine ja Põhjamaade teerajajad
Esimese maailmasõja eel ja ajal toimus Euroopas esimene suur murrang. Teerajajaks tõusis Soome, kus 1906. aastal anti naistele mitte ainult valimisõigus, vaid ka maailmas esimesena täielik õigus parlamendisse kandideerida. Põhjamaade eeskujule järgnesid peagi Balti riigid ja teised piirkonna naabrid:
- Norra (1913) ja Taani (1915) seadustasid naiste hääleõiguse vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist.
- Eesti (1917) kehtestas naistele täieliku valimis- ja kandideerimisõiguse pärast Veebruarirevolutsiooni Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimistel. See kinnitati lõplikult 1919. aasta Asutava Kogu valimistega ning sätestati 1920. aasta põhiseaduses.
- Saksamaa, Austria ja Poola (1918) andsid naistele valimisõiguse vahetult pärast Esimese maailmasõja lõppu toimunud riigikorranihete käigus.
Lääne- ja Lõuna-Euroopa viivitus
Kuigi Prantsusmaa ja Itaalia olid demokraatlike liikumiste ja valgustusajastu hälliks, püsiti seal naiste poliitiliste õiguste küsimuses pikalt konservatiivsetel positsioonidel. Kartus, et naisvalijad hääletavad kiriku või traditsiooniliste jõudude poolt, hoidis reforme tagasi kuni Teise maailmasõjani.
- Suurbritannia (1918 / 1928): Suurbritannias algas suffražettide liikumine üsna tormiliselt. 1918. aastal paid hääletada vaid üle 30-aastased varaga naised; täielik võrdsus meestega (alates 21. eluaastast) saavutati alles 1928. aastal.
- Prantsusmaa (1944): Prantsuse naised paid valimisõiguse Vaba Prantsusmaa ajutise valitsuse otsusega 1944. aastal ning osalesid esimest korda kohalikel valimistel 1945. aastal.
- Itaalia (1945): Valimisõigus anti vahetult pärast fašistliku režiimi langemist ja sõja lõppu.
Euroopa viimased hilinejad
Üllataval kombel jäid mõned Euroopa demokraatlikud riigid naiste valimisõiguse kehtestamisega 20. sajandi teise poolde:
- Šveits (1971): Föderaalsel tasandil anti naistele valimisõigus alles 1971. aasta referendumil. Kohalikul kantonitasandil kestis võitlus veelgi kauem – viimane kanton (Appenzell Innerrhoden) oli sunnitud naistele hääleõiguse andma alles 1990. aastal Šveitsi Ülemkohtu otsusega.
- Liechtenstein (1984): Naised paid valimisõiguse alles pärast kolmandat katset 1984. aasta rahvahääletusel, kus hääletada paid vaid mehed.
Ülevaatetabel: Millal anti naistele valimisõigus Euroopas?
Alljärgnev tabel annab ülevaate olulisemate Euroopa riikide valimisõiguse kehtestamise aastatest:
| Riik | Aasta | Märkused |
|---|---|---|
| Soome | 1906 | Esimene Euroopas; esimene maailmas, kus naised paid ka kandideerida |
| Norra | 1913 | Esimene iseseisev Põhjamaa |
| Taani | 1915 | Sisaldas ka Islandit (mis oli toona Taaniga liidus) |
| Eesti | 1917 | Kehtestati Maapäeva valimistel, kinnitati 1920. aasta põhiseadusega |
| Saksamaa | 1918 | Kehtestati Veimari vabariigi alguses |
| Poola | 1918 | Saavutati kohe pärast iseseisvuse taastamist |
| Suurbritannia | 1918 / 1928 | 1918 osaline (üle 30-aastased), 1928 täielik võrdsus |
| Prantsusmaa | 1944 | Esimene hääletus kohalikel valimistel 1945. aastal |
| Itaalia | 1945 | Kehtestati |
Naiste valimisõiguse kehtestamise aastad Euroopa riikides.
