Kui levinud on üleloomulikuks peetavad kogemused tänapäeva eestlaste seas?

Sel kevadel valmis siseministeeriumi tellitud uuring eestlaste usulise identiteedi kohta, kus muuhulgas küsiti inimestelt, kas neil on olnud mingisuguseid üleloomulikke või seletamatuid kogemusi. Folkloristi jaoks ei ole see üllatav, et umbes kolmandik ehk 34 protsenti eestlastest vastas, et neil on neid olnud. Väga sügavale see raport muidugi ei juhatanud, millised need kogemused on: kas näiteks endelised unenäod või ootamatud kokkulangevused mõne lähedase inimese surmaga seoses. 

Surm on üldse erakordne sündmus ning kutsub selliseid lugusid ja tähelepanekuid esile. Küllalt palju on aga ka selliseid juhtumeid, milles folklorist tunneb ära klassikalised kummituskogemused: mingisugused helid, hääled, sammud.

See ei olegi niivõrd usu, vaid rohkem kogemuse küsimus – kuidas neid kummalisi, tähelepanu äratavaid kogemusi tõlgendatakse. Kuidas antakse neile mõte või vastupidi, kuidas need unustatakse või pannakse kuskile kõrvale, et need ei häiriks. Inimteadvus on tihti üllatav ja need lood tekivad iseenesest. Iseasi on see, kas kultuurist on võtta mingisuguseid tõlgendusraame, mis annaks neile tähenduse.

Mulle meenub mõte ühest teie loengust, et teate ka ise materialistliku ja ratsionaalse maailmapildiga akadeemikuid, kes samas räägivad sellest, kuidas nad on kogenud mingeid üleloomulikke või seletamatuid olukordi. Mis seda vastuolu selgitab või kas seal on üldse mingi vastuolu?

Inimene on üsna keeruline ja kummaline olend. Me ei mõtle ainult ühtemoodi, sirgjooneliselt, vaid erinevad mõtteviisid aktualiseeruvad erinevates olukordades. Küsimus on selles, mis olukord suunab meid ühest või teisest asjast nii või teistmoodi rääkima. Me võime olla analüütilised, teaduslikud ja materialistlikud, aga on selliseid suhtlussituatsioone, kus on vaja teistsugust tõlgendusraami. Näiteks sellistele sündmustele, mis võivad olla traumaatilised, ootamatud või rasked läbi elada.

Eestis teavad kummituslugusid näiteks paljud maaklerid. See on oluline teadmine, mida siis korterite vahendamisel ostjatele jagada või mitte jagada. Palju on vanu talumaju, kus on midagi juhtunud: küüditamised, vägivald, igasugused õnnetusjuhtumid, mis viiakse tihti vastavusse kummituslugudega. 

Meenub ühe maakleri jutustatud lugu, kus ta näitas ostjatele Tartu linnas asuvat vana väikest elumaja, mis oli suhteliselt halvas korras. Ühel kenal päikselisel päeval, kui nad läksid seda objekti vaatama, käis üks uks tohutu mürtsatusega kinni. Oli selge, et seal majas ei ole asjad korras, sest ei olnud seletust, miks see uks niimoodi kinni mürtsatas.

Läheduses elas aga üks Tartu Ülikooli füüsikaprofessor, kes rääkis selle maja loo. Kunagi oli seal elanud üks vanem proua, kes oli talvel libisenud, kukkunud ja löönud ennast niimoodi ära, et ta kahjuks suri. Jutustaja hinnangul seletas see, miks on selles majas midagi valesti.

See ei ole üllatav, et selles olukorras töötab selline tõlgendusraam hästi ning ka füüsikaprofessor ei välista seda selgitust. Kahtlemata oleks vale öelda, et ta seetõttu kuidagi füüsikuna ei valdaks oma teemat. Vastupidi, selles avaldub kultuuri elujõud ja oskus mingites olukordades lugusid rääkida, mis sinna väga hästi sobivad.

Meie mail said seletamatud nähtused taas laiema ühiskondliku kõlapinna pärast taasiseseisvumist, kui toimus suurem uusvaimsuse laine. Kui te võrdlete Jakob Hurda aegset materjali ja neid lugusid, mis on toimunud taasiseseisvunud Eestis, siis mis märksõnu te nende erinevustest esile tooksite?

Jakob Hurt[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt'] More oli vaimulik ja huvitav on see, et näiteks sellist märksõna nagu “kurat”, kes oli ristiusus ikkagi veel väga oluline tegelane, tema küsitluskavas sisuliselt ei olnud. Matthias Johann Eisen, hilisem folklorist, sai samas juba aru, et kurat on folkloriseerumas ning kaotamas sellist positsiooni, nagu tal oli luterlikus maailmapildis. Mõnikord on üllatav, kui kiiresti mingisugused uskumused ja jututraditsioonid hääbuvad. Võtame sellesama kuradi, kes veel 150 aastat tagasi oli hirmuäratav jõud, aga tänapäeval enam mitte. 

Kui Eesti iseseisvus, tulid väga jõuliselt sisse tehnoloogia ja ufodega seotud teemad. Tihti just piirialadel. Tuleb meelde, et Kassari saarel, mis on väga kauge paik, hakkasid liikuma kosmilise teispoolsuse esindajad ja soomlaste turismibussid. On mingisugune seos ühiskondlike protsesside ja selliste üleloomulike läbielamiste vahel. 

Nüüd on uuesti Eesti rahvausundisse sisse tulnud kaitseinglid, kellest vahepeal on vähem räägitud. Ja siis päris uued digimaailmapõhised tegelased. Võtame kasvõi noorte folkloorist Slendermani, kes on selline hirmuäratav humanoid, kelle lõi 2009. aastal üks netifoorumi kasutaja. Ta on selline töödeldud fotol nähtav näota pikakoivaline ja pikas mustas riietuses meesterahvas, kes ohustab lapsi. Algselt oli ta selgelt fiktsioon, aga siis tekkisid kogemusjutud. Ma isegi olen kuulnud kogemuslugusid, et on tõeliselt nähtud ja kokku puututud selle tegelasega. Folkloor ja usundiline maailm muutuvad.

Kas võib siis öelda, et internetifolkloorist jõuavadki meile sellised ülemaailmsed tegelased ja ka see Eesti oma folkloor, mis tänapäeval meie kultuurimällu läheb, on mõnes mõttes osa sellest suurest globaalsest külast?

Kindlasti võib niimoodi öelda, aga eks see on alati niimoodi olnud. Usundiline maailm on avatud ning väga palju mõjusid on siin kohapeal töödeldud ja omaks võetud. Praegune maailm on eriti avatud. Eesti folklooris ei ole näiteks kunagi varem tuntud sellist tegelast nagu vampiir. Ta on pigem slaavi folkloori tegelane, aga nüüd küsige mistahes lapse käest, kõik oskavad öelda, mis tegelased need vampiirid on. Selline romantilise vampiiri kuju on tulnud meile näiteks filmide kaudu.

Ühes enda artiklis kirjeldasite juhtumit, kus naine tõlgendas lapsepõlves kogetud hirmutavat nägemust ufona. Samas nägite selles loos motiive, mida vanemas pärimuses oleks võinud seostada näiteks kuradi või luupainajaga. Kas see tähendab, et kogemus võib jääda samaks, aga inimesed vahetavad välja selle seletuse?

Jah, see võib küll niimoodi olla, sest ringlevad motiivid, millest lugu kokku pannakse, ongi põhiline uskumuste edasiandmise vahend. Tõestisündinud juhtumina esitatud lugu on ka kinnitav tõendusmaterjal, et see kõik oli päriselt. 

Konkreetne lugu räägiti vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist. See oli aeg, kui ETV-s jooksis Vahur Kersna saade “Monoloog tundmatuga”, mis tõi ufodega seotud teemad eriti jõuliselt esile. Siis pole ka üllatav, et see tõlgendusraam kohe aktualiseerus ja see kogemuslugu mingisugusest võõrast olendist, kes olevat püüdnud last ära viia, omandas mõtte nende tulnukakogemuste taustal.

Iseenesest see, et kurat varastab lapsi ja paneb enda lapse asemele, on osa Eesti ja laiemalt rahvusvahelisest folkloorist. Ka see, et tegemist on inimkujulise tegelasega, humanoidiga. See on hästi iseloomulik ja osutab sellele, et üleloomulike läbielamiste ja teemade keskmes on ikkagi inimene.

Internetifolkloori puhul on arusaadav, et see levib üle maailma ning nii jõuavad meile näiteks sellised tegelased nagu Slenderman, mida mainisite. Seletamatute nähtuste puhul on samas hämmastav, et üle maailma esineb nende kirjeldustes üllatavaid sarnasusi ka ajalooliselt. Näiteks esineb sarnasusi väga kaugete kultuuride jututraditsioonides, mis kirjeldavad uneparalüüsi või surmaeelseid seisundeid. Kuidas võiks folkloristi vaatest neid sarnaseid kogemusi selgitada?

David J. Hufford on kirjutanud inimeste öistest hirmudest legendaarse raamatu pealkirjaga “The Terror That Comes in the Night”. Hufford on minu teada ka ainus inimene maailmas, kellel on doktorikraad nii psühhiaatrias kui ka folkloristikas. Ta uuris unehalvatuse fenomeni ja sellega seotud jututraditsiooni, mis on Eestis tuntud kui painaja või luupainaja. Tema vaateväljas oli Newfoundlandi folkloor, aga ta võrdles seda ka Kagu-Aasia folklooriga.

Ja tõesti tulevad esile sarnased kujutelmad: mingisuguse olendi tajumine, kes sind kuidagi kägistab või ahistab, liikumatuse tunne ja arusaam, et inimene on tegelikult ärkvel, aga midagi temaga juhtub. Ja siis erinevad soovitused, kuidas sellest seisundist vabaneda. Meditsiin kirjeldab seda seisundit tõesti uneparalüüsina, aga folkloor annab sellele üle maailma erinevaid tõlgendusi. On see siis kuri inimene või on seal hoopis mingisugune erootiline teema, kiindumus. Selliseid lugusid on Eestis palju, kus keegi käib kellelegi luupainajaks just tunnete pärast. Need tõlgendused ringlevad ja muutuvad.

Ka surmakogemus on ilmselt üle maailma sama. On teadvusseisundeid, mis suure tõenäosusega kultuurist ei sõltu. Kultuuriti tulevad juurde erinevad ideed, mõtted ja uskumussüsteem, mis annab läbielamisele tähenduse.

Omaette huvitav on vaimumaailma keeleline mõõde, sest eesti keel ju lausa kubiseb hinge ja vaimu erinevatest vormidest. Me räägime hingevalust, vaimujõust, aga ka vaimuvaesusest, hingetusest ja vaimustusest. Mida ütleb eesti keel meie maailmatunnetuse kohta?

Need on väga head näited selle kohta, kuidas keel säilitab mingisuguseid uskumusi ja teadmisi, mida tänapäevane maailmapilt ja teaduslik mõtlemine ei kinnita. Neil mõistetel ei ole teaduslikus psühholoogias selget kohta: mis on hing või mis on vaim? Praegu opereeritakse hoopis teistsuguste kategooriatega. 

Charles Taylor lõi kunagi arusaama, et on kultuure, kus inimesed tajuvad ennast kehaliselt avatuna ja on kultuure, kus inimesed tajuvad end kehasse suletuna. Ehk on kultuure, kus inimene tajub oma kohalolekut märksa suuremates piirides, kui on inimkeha. Just sellistes kultuurides on eriti palju lugusid üleloomulikest läbielamistest ning seal on tõsine usk ja hirm nõidumisse ja ärategemisse. 

Võiks arvata, et Eesti on selline kultuur, kus inimesed on endasse suletud, aga varasem rahvausund ja eesti keel kõnelevad millestki muust. Tänapäevalgi me räägime, et tuul tõmbab inimesest läbi. Räägitud on maast külge hakanud haigustest või sellest, kuidas on võimalik kedagi või midagi oma pilguga puurida. Selliseid näiteid on väga palju. Keel on omamoodi ressurss loominguks ja nii kunstiliseks kui ka teaduslikuks mõtlemiseks.

Kirjutasite Müürilehes, et üleloomulikes teemades on jätkuvalt suur annus selgusetust ja määramatust, mis osutavad mõradele materialistlikus maailmapildis. Tõstatasite ka ise küsimuse, et kas teadus, mis ei julge kahelda üldkehtiva maailmapildi paikapidavuses, on enam teadus või pigem dogmaatiline õpetus. Kuidas peaks lähenema teispoolsuse uurimisele teaduspõhiselt?

Mina räägin siin ikka eelkõige kultuuriteadlasena. Folkloristi vaatepunkt on see, et me ei pääse kuidagi selle kogemuse juurde, vaid me räägime sellest, kuidas inimesed seda kogemust esitavad ja tõlgendavad. Ja see on iseenesest juba hästi põnev ja mitmekülgne materjal. Tänapäevale on tõesti iseloomulik selline tunnetuslik segadus. Kui inimesed tajuvad midagi, mis ei lange kokku tavapärase tunnetusega ja on kuidagi üleloomulik või häiriv, siis püütakse sellest pigem mööda vaadata, kui seda mõtestada.

Selline ebamäärasus ja määratlematus on väga tavaline. Mitte ainult meil Eestis, vaid ka mujal. Näiteks üks mu kolleeg Taanis Kopenhaagenis uurib taanlaste kummituskogemusi. Nende jaoks on see suhteliselt ebameeldiv ja üllatav läbielamine, sest puuduvadki tõlgendusraamid, kui kuuldakse mingisuguseid hääli või nähakse midagi tühjades hoonetes.

Folkloristika nüüd teispoolsuse probleemi kindlasti ei lahenda. Küll aga võime me vaadata üsna sügavalt sisse, et kuidas inimesed oma kummalistest kogemustest räägivad ja kuidas need kujundavad mõtlemist ja maailmapilti. Tekib küsimus, oli see nüüd nii või oli see teisiti? See kõik paneb mõtlema inimese eksistentsi ja maailma üle. See on ju see, mille poole pürgib ka teadus: kuidas maailmast paremini aru saada, seda sügavamini mõista.

Ka maailmapilte ei ole korraga ainult üks, vaid neid on mitmeid. Küllap me võime olla siiski õnnelikud, et Eestis domineerib selline teaduslik, analüütiline ja kriitiline maailmapilt.

Kuula Ülo Valgu intervjuud teadussaates “Atlas”, mis on Vikerraadio eetris pühapäeva õhtuti kell 17.05.

Loe allikast edasi