Iisraelis eile toimunud parlamendivalimised näivad lõppevat väga tasavägise tulemusega. Häältelugemine veel käib ja lõplikke järeldusi teha ei saa, aga paistab siiski, et enamust ehk 61 kohta parlamendis ei saavuta ei senise peaministri Benjamin Netanyahu parempoolne blokk ega tsentristliku Gadi Eizenkoti blokk. Parlamenti pääsevad eeldatavasti aga ka mõned erakonnad, kes ei ole seni kummagi blokiga liitunud.
Suursaadik Andres Vosman, mida selline tasavägine tulemus praegu näitab?
See näitab seda, et Iisrael on sügavalt polariseerunud ühiskond ja kummalgi leeril enamust ei ole. Nüüd hakkab kauplemine pihta ja ei ole ka välistatud, võib-olla on isegi tõenäoline, et tulevad uued valimised.
Ehk see tõenäosus, et Benjamin Netanjahu võimule jääb, on üsna väike?
See võimalus tegelikult on olemas, kui Netanyahul õnnestub meelitada enda poole näiteks Liebermanni partei, kes täna kandideeris Bibi (see on Netanyahu hüüdnimi – toim.) vastases leeris. Nii et Netanyahul on kindlasti šanss üle meelitada opositsioonist enda leeri, sest temal on 61-ni jõudmiseks vähem vaja kui nüüd Eizenkotil ja Eizenkoti juhitaval leeril. See võimalus on.
Aga jah, laias laastus on kolm varianti. Kas õnnestub Eizenkotil, opositsiooni juhil, teha vähemusvalitsus araablaste parteide toetusega – hetkel tundub see matemaatika väga keeruline, seal ei tundu need hääled päris kokku tulevat, kuna araablaste hääled ei ole ka üks blokk, vaid seal on kaks erinevat parteid, kaks nimekirja. Ühega neist justkui võiks koostööd teha, teisega tundub see oluliselt raskem. See on üks variant, et Eizenkot teeb araablaste toega vähemusvalitsuse.
Teine variant on, et tulevad uued valimised, kuna kumbki leer enamust ei saavuta. Ja kolmas variant on see, et tuleb ühtsusvalitsus, mida suurima parteina, parima tulemuse teinud Netanjahu võiks üritada, et meelitada enda poole kedagi tänasest opositsioonist.
Miks ei õnnestunud Gadi Eizenkoti juhitaval opositsioonil piisavalt tõusta neil valimistel?
See peeglisse vaatamine ma arvan nüüd algab, võib-olla juba käib kuskil tagatubades. Siin head vastust täna ei ole, ma ei hakka spekuleerima, sest vähemalt praegusel hetkel, ma kordan üle, meil enne homset lõplikke tulemusi ei ole ja Iisraeli poliitika traditsioonis võib veel ühtteist muutuda, siin ei ole tingimata asjad veel kivisse raiutud. Selles mõttes ma oleksin ettevaatlik lõplike järelduste tegemisel.
Enamus valimisennustusi ja küsitlusi näitasid oluliselt paremat tulemust opositsioonile, mida Eizenkot juhib, ja kehvemat tulemust peaminister Netanyahule. Aga nüüd on läinud vastupidi. Mis on see peamine põhjus? Raske öelda. Ilmselt Netanyahu suutis ikkagi oma valijaid rohkem mobiliseerida välja tulema. Ja see hirmutamistaktika, mis siin Netanyahu valimiskampaaniat saatis – valite opositsiooni, saate Palestiina riigi – see ilmselt siis ikkagi töötas arvestatavale hulgale inimestele.
Kas Iisraeli ühiskonnas võib olla ka tegelikult märke sellest, et on tekkinud väsimus sellisest pikaajalisest sõjalisest konfliktist?
Jah, kindlasti, see väsimus on siin tuntav igal sammul. Viimased kolm aastat on ju läinud lakkamatute konfliktide tähe all ja enne sedagi. Üks asi on need välised, julgeolekulised konfliktid – relvakonfliktid Gazas, Liibanonis Hezbollah’ vastu, Iraaniga. Aga tegelikult ju ka Iisraeli sees on väga palju konfliktseid olukordi: põhiseadusreformi teemal, ultraortodokssete juutide ajateenistuse teemal, mis on üks põletavamaid küsimusi, mis siin ühiskonda lõhestab, ja neid teemasid on veel. See ka väsitab. Nii et jah, väsimus kumab siit kõigest läbi.
Mis on siis nende valimiste võib-olla kõige olulisem muutus, mida võib-olla esialgseid häälte arve vaadates me ei pruugigi märgata?
Kõige suurem üllatus on araablaste rekordkõrge valimisaktiivsus. Araablasi on Iisraelis umbes kaks miljonit kümnest miljonist elanikust. Traditsiooniliselt on araablaste väljatulek valimispäeval olnud passiivne, seal 30-50 protsenti. Seekord tuldi välja 80-protsendilise valimisaktiivsusega, mis ületas kõiki ootusi. See peegeldub ka nüüd valimistulemustes. Ja kuna see kook, mida jagatakse, 120 kohta Knessetis, on üks, siis see araablaste väga tugev saavutus on muutnud väga tugevalt ülejäänud matemaatikat.
Et mingit pikemaajalisi protsesse me võib-olla näemegi alles aastate või kuude pärast?
Seda on keeruline öelda, me ju tegelikult ei tea, mis siin lähinädalad toovad. Kujutame ette, et näiteks Eizenkot hakkabki koalitsiooni kokku panema, võib-olla siis koos araablaste parteiga või nende vaikiva toetusega vähemalt, kui mitte isegi päris koalitsiooni liituvana.
Aga siin võib vabalt olla olukord, kus mõne nädala pärast on uus sõda Iraaniga, mille kohta on märgid õhus. Samamoodi on tegelikult lahendamata olukord Gazas ja ka olukord põhjas, Liibanoni suunal.
Nii et Iisraelis pikki prognoose teha on üsna tänamatu töö. Ka nüüd, täna hommikul ärgates ja neid esialgseid valimistulemusi vaadates – selgust täna ei ole. See riik on polariseerunud, ühiskond on polariseerunud. Nii et eks paistab. Inšallah, nagu siin öeldakse.
Kui Netanyahu nüüd võimu kaotab, siis mis Iisraeli poliitikas võiks muutuda?
Tõenäoliselt optika muutub. Optika all ma mõtlen seda, et tulevad etteotsa uued näod ja võib-olla need ärritajad, kes tänases Netanyahu juhitavas koalitsioonis väga esiplaanil on – ministrid nagu Ben Gvir ja Bezalel Smotrich – nemad siis kaovad. Ja neid ärritajaid suhetes näiteks Euroopaga, suhetes läänemaailmaga oleks vähem, mis võimaldaks jällegi teatud normaalsuse poole liikuda, sest suhted ju Iisraeli ja läänemaailma vahel hetkel väga sõbralikud ei ole. Nii et see muutuks, see kuvand Iisraelist võib-olla muutuks ka mingi aja pärast.
Tõenäoliselt muutuks ka teatud olukord kohapeal, ilmselt jääks vähemaks asunike vägivalda Läänekaldal. Võib-olla oleks võimalik mingisugune avang Gaza teemal, uuesti see rahuplaan, Trumpi rahuplaan käima lükata. Iraani puhul ma ei usu, et Netanyahu kadumine ja kellegi teise tulek väga palju muudaks, sest Iraan on Iisraeli jaoks julgeolekuoht number üks ja siin selles mõttes allahindlust ei tehta. Aga jah, see kuvandiline muutus oleks võib-olla see kõige peamine muutus, mis kaasa tuleks, aga jällekord, hetkel ei ole seda meil ette näha.
Viimase küsimusena, milliseid kompromisse peavad siis erakonnad tegema? Ka need väikesed, kes nüüd parlamenti pääsesid, et saada kokku see valitsemiseks vajalik 61 parlamendiliikme toetus?
Kompromisse peavad kõik tegema. Suured teemad on haredide, ultraortodokside ajateenistuse küsimus. Kui me kujutame ette näiteks, et Liebermanni partei läheks tänasest opositsioonist Netanyahu poole üle, siis see koalitsioon hõlmaks ka neid haredi parteisid, kes loomulikult seisavad oma huvide eest. Liebermanni keskne valimislubadus aga oli, et kõik peavad teenima. See on üsna mustvalge küsimus – nii et tuleb teha kompromisse. Kompromissikoht võiks olla ka suhestumine Palestiina teemasse, eelkõige siis Läänekalda küsimused, asunduste laiendamise küsimused. Ja muidugi siseriiklikult on suur teema ka põhiseadusreform, suhestumine sellesse. Aga veelkord, veel on vara neid konkreetseid teemasid välja tuua, kuna me ei tea, kes lõpuks selle valitsuse moodustamise võimaluse esimesena saab.
Related Posts
