Kuus aastat on poliitikas pikk aeg. Selle ajaga jõuab teha palju, aga jõuab ka palju tegemata jätta. Täna tuleb küsida otse: kas Eesti majandus liigub suunas, mis annab inimestele kindlustunde, ettevõtjatele võimaluse areneda ja noortele põhjuse siia tulevikku ehitada?
Eesti majandus kasvas 2025. aastal vaid 0,6%. Samal ajal tõusis tarbijahindade tase aastaga 4,8%. Need ei ole lihtsalt numbrid tabelis. Need mõjutavad meie perede ostujõudu, ettevõtete kulusid ja inimeste kindlustunnet. Valitsus võib rääkida keerulistest aegadest ja välistest põhjustest. Jah, neid on. Aga küsimus on selles, mida on tehtud selleks, et Eesti majandus saaks jälle tugevamaks ja meie ettevõtted suudaksid konkureerida.
Muutus peab algama kolmest konkreetsest sammust.
1. Ettevõtjatele rohkem hingamisruumi. Vähem tarbetut bürokraatiat, stabiilsem maksukeskkond ja otsused, mis soodustavad investeeringuid ning uute töökohtade loomist.
2. Töötamine peab ennast ära tasuma. Inimesel peab pärast arvete maksmist jääma raha ka normaalseks eluks. Majanduspoliitika eesmärk peab olema inimeste ostujõu ja elatustaseme kasv, mitte ainult riigieelarve tulude suurendamine.
3. Riigi raha tuleb kasutada targalt. Iga suurema kulu puhul tuleb küsida, millist kasu saab sellest Eesti inimene ja kas sama tulemust oleks võimalik saavutada tõhusamalt.
Miks peab Eesti inimene üha rohkem pingutama, et samal koha püsida?
Kas oled märganud, et isegi siis, kui palk natuke kasvab, ei pruugi kuu lõpus rohkem raha kätte jääda? Käid tööl, maksad arved, ostad toidu, tangid autot ja hoolitsed oma pere eest. Aga kui kõik vajalik on makstud, tekib küsimus: mille nimel ma tegelikult pingutan? See on küsimus, millele peaks vastama ka meie valitsus. 2025 aastal tõusid Eestis tarbijahinnad keskmiselt 4,8%. Toidu ja mittealkohoolsete jookide hinnad kasvasid samal ajal 6,9%. 2026. aasta septembris olid tarbijahinnad omakorda 3,5% kõrgemad kui aasta varem.
Need numbrid näitavad, miks inimeste toimetulek on jätkuvalt oluline teema. Palk võib kasvada, aga inimese tegelik heaolu sõltub sellest, mida ta oma palga eest osta saab. Samal ajal on riik tõstnud käibemaksu 24 protsendini ning lisandunud on muid maksumuudatusi. Iga maks mõjutab lõpuks mingil moel kas inimest, ettevõtjat või mõlemat. Ma ei arva, et riik saab kõik hinnad enda kontrolli alla võtta. Küll aga saab valitsus otsustada, millist maksupoliitikat ta ajab ja kuidas ta maksumaksja raha kasutab.
Mida tuleb muuta?
1. Töötavale inimesele peab rohkem raha kätte jääma. Maksuvaba tulu tuleb kujundada nii, et palgakasv ja hinnatõus ei vähendaks automaatselt inimese maksusoodustuse väärtust. Maksumuudatuste mõju eri sissetulekurühmadele tuleb selgelt välja arvutada.
2. Riigi kulutused tuleb kriitiliselt üle vaadata. Iga ministeerium ja riigiasutus peab suutma põhjendada, milleks raha kulub ja millise tulemuse eest maksumaksja maksab. Enne uute kohustuste ja kulude lisamist tuleb otsida võimalusi olemasoleva raha tõhusamaks kasutamiseks.
3. Ettevõtjatele tuleb luua stabiilsem keskkond. Kui ettevõtja julgeb investeerida, tootmist laiendada ja inimesi tööle võtta, tekib juurde töökohti ning riigile maksutulu. Ettevõtja vajab etteaimatavaid reegleid, mitte pidevat ebakindlust maksude tuleviku suhtes.
4. Iga maksutõus peab läbima ausa mõjuanalüüsi. Valitsus peab avalikkusele selgitama, kuidas mõjutab otsus väiksema ja keskmise sissetulekuga peresid, pensionäre ning ettevõtteid. Samuti tuleb hinnata, kas muudatus saavutab soovitud tulemuse.
Valitsus räägib julgeolekust, aga iga Eesti inimene on kriisiks valmis?
Eesti julgeolekust rääkides kuuleme palju kaitsekulutustest, relvadest ja sõjalisest võimekusest. Kõik see on vajalik. Aga üks oluline küsimus kipub jääma tagaplaanile: kas meie inimesed oskavad kriisiolukorras päriselt tegutseda? Mis saab siis, kui elekter kaob mitmeks päevaks, side ei tööta, abi ei jõua kohe kohale või inimene meie kõrval vajab elupäästvat esmaabi? Kas me oskame aidata? Kas meie pered teavad, kuhu minna ja mida teha? Kas kohalik omavalitsus suudab oma inimesed kriisi ajal ära kuulata, neid teavitada ja kõige haavatavamaid aidata? Olen läbinud parameediku väljaõppe, tegutsenud Kaitseliidus ning õpetanud noortele ja teistele inimestele esmaabi. Olen näinud, kui oluline on oskus säilitada rahu, hinnata olukorda ja tegutseda siis, kui iga minut võib olla tähtis.
Millised sammud tuleb ette võtta?
1. Esmaabiõpe peab jõudma rohkemate inimesteni. Koolides tuleb anda noortele praktilised oskused, kuidas aidata teadvuseta inimest, peatada eluohtlikku verejooksu ja kutsuda õigesti abi. Täiskasvanutele tuleb pakkuda rohkem võimalusi esmaabi kordamiseks ja kriisiolukordade harjutamiseks.
2. Iga inimene peab teadma, kuidas kriisis hakkama saada. Inimestel peavad olema lihtsad ja arusaadavad teadmised, kuidas valmistuda elektrikatkestuseks, sidekatkestuseks, evakuatsiooniks ja muudeks hädaolukordadeks. Riik peab toetama praktilisi koolitusi, kus inimesed saavad teadmisi ka päriselt proovida.
3. Kohalike omavalitsuste valmisolekut tuleb regulaarselt kontrollida. Kas olemas on toimiv kriisiplaan? Kas inimesed saavad usaldusväärset infot? Kas on läbi mõeldud, kuidas aidata eakaid, puuetega inimesi ja neid, kellel pole kriisi ajal võimalik iseseisvalt toime tulla? Kriisiplaan ei tohi olla lihtsalt dokument sahtlis. Seda tuleb regulaarselt läbi mängida ning puudused kõrvaldada.
4. Vabatahtlike teadmisi ja oskusi tuleb rohkem kasutada. Kaitseliitlased, esmaabiandjad, vabatahtlikud päästjad ja teised väljaõppe saanud inimesed saavad anda olulise panuse kogukondade valmisolekusse. Neid tuleb kaasata, koolitada ja toetada, mitte meenutada alles siis, kui kriis on juba käes.
Maal elamine ei tohi olla karistus!
Kas Eestis peab tõesti elama Tallinnas või mõnes suuremas linnas, et saada osa normaalsetest elutingimustest ja arenguvõimalustest? Maal elav inimene maksab makse nagu kõik teised. Ta käib tööl, kasvatab lapsi, peab ettevõtet või talu ning panustab Eesti arengusse. Aga mida ta selle eest vastu saab? Arsti juurde jõudmiseks tuleb vahel sõita kümneid kilomeetreid. Ühistransport ei pruugi sobida tööle või kooli jõudmiseks. Korraliku töökoha leidmine võib olla keeruline ning paljud teenused liiguvad järjest kaugemale. Lisaks seisavad meie põllumehed silmitsi tootmiskulude, turukonkurentsi ja ebakindlusega tuleviku ees. Ometi sõltub just põllumeeste tööst see, et meie laual oleks kodumaine toit. Kuidas saab Eesti maaelu püsida, kui põllumees peab iga päev muretsema oma ettevõtte tuleviku pärast, samal ajal kui räägime toidujulgeolekust ja kodumaise tootmise tähtsusest?
Mida tuleks muuta?
1. Põllumeestele õiglane ja etteaimatav toetuspoliitika. Eesti põllumehed peavad saama konkureerida teiste Euroopa Liidu riikide tootjatega võrdsetel tingimustel. Toetused peavad olema prognoositavad, nende taotlemine võimalikult lihtne ning riik peab seisma selle eest, et meie põllumajandustootjad ei jääks konkurentsis ebasoodsasse olukorda. Samuti tuleb vähendada tarbetut bürokraatiat, et põllumees saaks rohkem aega pühendada tootmisele, mitte dokumentide täitmisele.
2. Kodumaine toit ja toidujulgeolek peavad olema riigi prioriteet. Kriisiolukorras ei saa me loota ainult sellele, et vajalik toit jõuab alati välismaalt kohale. Peame hoidma Eestis tootmisvõimekust, põllumajandusmaad ja oskusi, mis võimaldavad meil toitu ise kasvatada ja toota.
3. Ettevõtlus ja töökohad peavad jõudma ka väiksematesse piirkondadesse. Väikeettevõtja, kes loob töökohti väljaspool suuremaid keskusi, vajab stabiilset maksukeskkonda, vähem bürokraatiat ja toimivat taristut. Tuleb otsida võimalusi suunata investeeringuid ka piirkondadesse, kus uusi töökohti kõige rohkem vajatakse.
4. Arstiabi ja olulised teenused peavad olema inimestele kättesaadavad. Kõik teenused ei pea asuma igas külas, kuid riik ja omavalitsused peavad tagama mõistliku ligipääsu esmavajalikele teenustele. Selleks tuleb arendada ühistransporti, kohalikke teenuseid ja vajaduse korral mobiilseid lahendusi.
5. Noortel peab olema põhjus kodukohta jääda või sinna tagasi tulla. Kui piirkonnas pole töökohti, huvitegevust ega tulevikuvõimalusi, ei saa noortelt nõuda, et nad sinna jääksid. Kohalik ettevõtlus, põllumajandus, kutseõpe ja head ühendused peavad pakkuma noortele võimalust ehitada oma tulevik üles ka kodukohas.
Poliitik peab vastutama oma sõnade ja tegude eest!
Poliitikasse minnes tuleb võtta vastutus oma sõnade, otsuste ja nende tagajärgede eest. Valija ei anna poliitikule lihtsalt häält, vaid usaldab talle õiguse teha otsuseid, mis mõjutavad tema enda ja tema pere elu. Ma saan aru, et kõiki lubadusi pole võimalik alati täita. Olukorrad muutuvad, tekivad ootamatud probleemid ja mõnikord tuleb teha keerulisi valikuid. Aga siis tuleb inimestele ausalt selgitada, miks eesmärk jäi saavutamata, mis läks valesti ja mida kavatsetakse edasi teha. Sama kehtib ka valitsuse kohta. Kui majandus ei arene loodetud suunas, kui inimeste toimetulek halveneb või mõni poliitiline otsus ei anna soovitud tulemust, tuleb rääkida põhjustest ja vastutusest, mitte piirduda uute lubadustega. Eesti vajab poliitikat, kus otsuseid hinnatakse tulemuste, mitte pressiteadete järgi. Kus valimislubadused ei ole pelgalt kampaania loosungid, vaid eesmärgid, mille täitmist saab kontrollida.
Arvo Suurmaa, EKRE
Related Posts
