“See on väga noor omadus inimajus, seetõttu ta nii raske ongi ja seetõttu peame seda omadust hoidma, mitte üritama kaotada,” sõnas Aru Vikerraadio saates “Kajalood” ja lisas, et inimesed peaksid aju palju rohkem treenima, kui seda tehakse.
“Kõik tahaksid, et koolis oleks lihtsam, et kogu elu oleks lihtsam, aga aju ja mõtlemise areng toimub siis, kui anda endale üha keerukamaid ülesandeid,” selgitas ta.
Teisalt on Jaan Aru oma raamatutes üsna palju just logelemisest rääkinud, ent rõhutab samas: “Logelemisest on kasu ainult siis, kui enne on tööd tehtud. Mõlemad komponendid on tähtsad. Mulle meeldib parafraseerida Tammsaaret – — tee tööd, näe vaeva, logele! Siis sa kasutad oma aju õigesti.”
Oht, mida ajuteadlane näeb, on, et ühest küljest inimene ei tee tööd, mis oleks kuigi suur pingutus — vahetad uudiseid, vastad sõnumitele, kirjutad paar meili — , ja teed seda kogu aeg, õhtuni välja, mis tähendab, et sa ka ei logele, ei puhka. “Seega on mõlemad aspektid hägustunud, sa oled kusagil seal keskel. Ei liha ega kala,” näitlikustas ta.
Mõnikord laseb aju end ära petta: valib porgandi asemel šokolaadi või valimistel selle, kelle plakatid on kõige suuremad. Jaan Aru rääkis, et näiteks valimised ongi keeruline, väga mitmete faktoritega olukord. “Mõni aju saab sellises infokülluses paremini hakkama, mõni mitte.”
Ta jätkas, et mis teeb asja hulluks, on see, et ajus on üks funktsioon, mis üritab asju lihtsustada, mistõttu näeb inimene asju mustvalgelt. Kui inimene ise aru ei saa, ei märka või ei tunne ära, et seal lihtsustusprotsess taga oli, ongi meil teistega arusaamatused ja riiud. “See kõik teebki inimese ja aju uurimise huvitavaks,” tõdes Jaan Aru.
Aju ei ole loodud tänase keskkonna jaoks
Jaan Aru on esimesed kümme aastat oma teadlase karjäärist uurinud, kuidas ajus tekib teadvus, ja teisel kümnendil und, loovust, õppimist ja tehisaru. Ta uurib, kuidas aju töötab ja kuidas teda tänapäeva maailmas targalt kasutada ja hoida.
Kõige olulisemaks ajualaseks arusaamaks viimase veerandsajandi vältel peab Aru seisukohta, et aju on alati aktiivne: mida tahes me näeme, tunneme, mõtleme — aju reageerib, töötleb ja loob ennustusi, mis juhtub järgmiseks, et aru saada, mis maailmas toimub.
“Inimese aju näeb välja nagu keedetud lillkapsas, mitte nagu läikiv tipptehnoloogia, kuid siiski ületab ta võimsaid tehisaru programme.
Neuroteadlase sõnul ei ole aju mõeldud tänapäeva keskkonna jaoks, kus on igasuguseid vidinaid ja asju, mis aju justkui ära petavad.
“Aju on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul selleks, et loomulikus, looduslikus keskkonnas hakkama saada. Tänapäevaseid muresid ja ahvatlusi selles kujunemisloos pole,” on teadlase üks järeldusi.
Aastatuhandeid on olnud tähtis, et inimene ei kulutaks liigselt energiat, oleks laisk ja säästlik. “Just sellise aju oleme toonud tänapäeva, kus ta tihtipeale on laisk ega jaksa mõelda, mis parem oleks või kuidas targemaid otsuseid teha. Aga me peame kuidagi hakkama saama,” resümeeris Jaan Aru.
Parim stimulant on uni
Inimesed on sajandeid otsinud, kuidas aju stimuleerida, et teha kiiremaid ja täpsemaid otsuseid. Ajuteadlase Jaan Aru sõnul on parim rohi oma soorituse parandamiseks uni. Kuigi viimastel aastakümnetel on ärilistel kaalutlustel otsitud seadmeid, mis aitavad aju stimuleerida, tablette või notroopikume, siis teaduskatsed ütlevad, et neid ei saa soovitada.
“Mis alati töötab, on leida endale õige unerežiim, võtta endale igas päevas (töö)aeg, kus saame intensiivselt keskenduda kõige tähtsamale. Keskenduda aitab see, kui paneme selleks ajaks kõik töölaua märguanded, heli-, valgus- ja vibrasignaalid kinni, telefoni hääletuks. Alles siis, kui oleme teinud keskkonna puhtaks ja vabaks, saame tulemusele keskenduda,” on Jaan Aru nõuanded kehvale keskendujale.
Loovus on arendatav
Raamatus “Loovusest ja logelemisest” selgitab Jaan Aru, et ei maksa loota, justkui loovus tuleks kuskilt tühjusest nagu taeva kingitus. Selleks, et loov olla, tuleb koguda materjali, n-ö pusletükke, et ise asju kokku panna. “Mida rohkem sa seda teed, seda loovam sa oled. Loovus pole midagi, mis on meile antud, vaid see on treenitav ja arendatav,” kinnitas ta.
Ta lisas, et mõnele on võib-olla geneetiliselt rohkem antud, aga üldiselt saab loovust täiustada. “Kui vaatame läbi ajaloo inimesi, kes on olnud väga loovad, olgu Mozart, Picasso või Beethoven, siis keegi neist polnud mees metsast,” sõnas ta ja meenutas, et neil kõigil oli isa, kes hakkas väga varakult nendega tegelema. “Osati oli neil eelsoodumust ja valmidust treeninguks, kuid ainult seetõttu said nad meistriteks. Nad hakkasid vara pihta ja tegid oma eesmärgi nimel palju tööd,” toonitas Jaan Aru.
Jaan Aru tähelepanekuid oma teadlaseteelt, oma raamatutest ja vihjeid tuleviku-teemadel sai kuulata Vikerraadio 24. juuni saatest “Kajalood”. Küsitleja oli Kaja Kärner.
