Esmaspäeval menetleti Riigikogus EKRE fraktsiooni arupärimist peaminister Kristen Michalile riigieelarve puudujäägi suurenemise ja riigirahanduse jätkusuutlikkuse kohta, oma arvamuse kuuldust ütles välja Evelin Poolamets.

“Peaminister ei jäänud nõusse minu väitega, et ta peab Eesti inimesi rumalaks. Aga mõelge ise, Eestis on viimasel ajal tõstetud vähemalt 26 maksu. Lisaks on kehtestatud automaks, vähendatud peretoetusi, kasutatud kodus olevate emade tervisekindlustust ja muid toetusi. Ja ikka tuleb peaminister pulti ja ütleb teile, et head inimesed, te olete saanud suurima maksulangetamise. Aga eks iga inimene otsustab, kas peaminister peab teda rumalaks või ei pea.

Peaminister kurtis ka, et kuus aastat tagasi kulutas EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus headel aegadel reservid ja tõi oma jutu peamiseks tõendiks välja 2020. aasta 5,4%-lise eelarve puudujäägi. Aga mis oli hea aeg 2020. aastal? See oli koroonakriisi haripunkt. Ka majandus pandi piirangutega osaliselt seisma, ettevõtted kaotasid käivet, inimesed töökohti ning riik pidi rakendama erakorralisi meetmeid.

Aga veelgi kõnekam on, kui vaadata seda aega, mis jäi enne pandeemiat. Kui EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus asus tegevusse, oli eelarvepuudujääk kõigest 0,3%. Muide, see oli veel paranenud võrreldes 2018. aastaga. Aga suur puudujääk tekkis tõesti sellel erakordsel aastal, kui kogu maailma kurnas suur koroonakriis.

Veelgi vastuolulisemaks muutub peaministri argumentatsioon kaitsekuludest rääkides. Jah, kaitsekulude suurendamine on kahtlemata praeguses julgeolekuolukorras vajalik, kuid küsimus on selles, kuidas seda raha kasutatakse. Kuna suur osa kaitsevarustusest imporditakse, liigub märkimisväärne osa kulutatavast rahast välja.

Lisaks kõigele Riigikontrolli audit toob välja juba teist aastat järjest, et Kaitseministeeriumi valitsemisalas on tõsiseid ja süsteemseid puudusi lepingute haldamises, tarnete kontrollimises ning varade arvestuses. Riigikontrolli hinnangul suurenevad need probleemid otseselt riigi raha ja vara raiskamise või väärkasutamise ohtu.

Nüüdseks olemegi jõudnud olukorrani, kus Ukrainale mõeldud mürskude ostmiseks eraldatud 70 miljonit eurot on küll välja käidud, kuid kaup pole kohale jõudnud. Eestit ähvardab oht see summa Euroopa Liidule oma eelarvest tagasi maksta.

Samuti ei saa vajalikke kaitsekulutusi kasutada universaalse seletusena kogu eelarvepuudujäägile. Kaitsekulud kasvavad 2025. aastal 4,2%-lt tänavu 5,3%-ni SKP-st ehk 1,1% võrra. Samal ajal suureneb prognoositav eelarvepuudujääk 2,0%-lt 4,4%-ni ehk 2,4% võrra. Järelikult ei seleta kaitsekulude kasv kaugeltki kogu puudujäägi suurenemist. See on küsimus, millele valitsus peaks vastama. Kui kaitsekulud suurendavad koormust 1,1% võrra, siis kust tuleb ülejäänud puudujäägi kasv?

Võlakoormuse pikem aegrida ei toeta samuti narratiivi, nagu oleks kogu praegune probleem sündinud 2020. aastal.

Statistikaameti andmetel oli valitsemissektori võlg 2020. aastal 19,1% SKP-st. 2021. aastal langes see 18,4%-le, kuid hakkas seejärel taas kasvama. 2022. aastal 19,2%, 2023. aastal 20,2%, 2024. aastal 23,5% ja 2025. aastal 24,1% SKP-st. Ja Reformierakond on olnud peaministripartei alates 2021. aastast.

Reformierakond on olnud peaministripartei alates 2021. aastast. Viis aastat hiljem on liiga hilja seletada kõiki riigirahanduse probleeme EKREIKE-ga. Valitsus, kes on aastaid ise riigieelarvet koostanud, makse tõstnud, uusi koormisi kehtestanud ja laenu võtnud, peab lõpuks vastutama omaenda otsuste eest. Ja nagu me näeme, need otsused on olnud kehvad ja selline poliitika on läbi kukkunud.”

Loe allikast edasi