Endistele põllumaadele kasvama hakanud metsade pindala on Põhja- ja Ida-Euroopas viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud. Teaduslikus võtmes on selle mõju mullaseentele uuritud veel võrdlemisi vähem, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Eesti Maaülikooli metsakasvatuse nooremprofessori Reimo Lutteri juhtimisel valminud uuringus võrreldi mullas elavate seente liigirikkust ning kooslusi erinevates kasemetsas. Täpsemalt võtsid nad luubi alla nii endisele põllumaale istutatud kaasikud ja sinna looduslikult tekkinud puistud kui ka metsamaal kasvavad kasemetsad.
Metsamaal looduslikult uuenenud kaasikute mullas elutses rohkem saprotroofse eluviisiga seeni ehk liike, kes lagundavad surnud orgaanilist ainet. Endise põllumaa mullas moodustasid aga suurema aga seened, mis elavad puudega sümbioosis ehk mükoriisa seened. Kuna endistel põllumaadel kasvavate puistute seas on pooled looduslikult tekkinud ja pooled inimese istutatud istandikud, näitab selline tulemus, et seente liigilist koosseisu mõjutab rohkem maakasutuse ajalugu kui puistu tekkeviis.
Lutter ja tema kolleegid proovisid lisaks mõista, kuidas mõjutas seente liigirohkust ajaloolise metsa lähedust. Vanad kaardid näitasid, et 1930. aastatel ümbritsesid uuritud metsamaa kaasikuid metsad märksa sagedamini kui põllumaa kaasikuid. Ajaloolise metsa lähedus ja olemasolu küll toetas suuremat mullaseente mitmekesisust, kuid selle mõju oli tagasihoidlik. Samuti mõjutas seentekooslust ja liigirikkust vähesemal määral mulla keemiline koostis.
Endiste põllumaade kaasikute muldades leidus veel põllumajanduslikele maadele omaseid seeneliike, kuid ka juba metsamuldadele omaseid liike. Aastate möödudes võib oodata viimaste osakaalu kasvu.
Kõik uuritud kaasikud kasvasid viljakatel parasniisketel mineraalmuldadel. Eesti metsanduses kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni kohaselt kuulusid katsepuistud enamasti jänesekapsa kasvukohatüüpi. Eesti metsade levinuimas kasvukohatüübis kasvab enamus ka meie arukaasikutest.
