Verev viirpuu
| Verev viirpuu | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Viirpuu Crataegus |
| Liik |
Verev viirpuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Crataegus sanguinea Pall. | |
Verev viirpuu ehk siberi viirpuu (Crataegus sanguinea Pall.) on roosõieliste sugukonda viirpuu perekonda kuuluv põõsas või madal puu.
Nimetus
Vereva viirpuu rahvapärased nimetused on ka haukaküüdse, jahumarjapuu, jooksvapuu, leivamarjapuu, luupuu, mähkmarjapuu, okaspihelgas, türnpuu ja ussiviherpuu.[1]
Perekonnanimetuses eesliide viir- tuleb liivi, vadja, soome, isuri või vepsa keelest, kus sarnane sõna tähendab kollast või rohelist värvi, kuna läänemeresoomlased kasutasid viirpuud riide värvimisel rohekate toonide saamiseks.[2]
Liiginimetus "verev" on otsetõlge ladina keelest, kus sanguinea tähendab veripunast värvi. See nimetus tuleneb sellest, et puu võrsed on punakat värvi.
Kirjeldus
Verev viirpuu kasvab kuni 4 m kõrguseks. Võrsed läikivad punakaspruunilt või purpurpunaselt. Okste küljes on 2,5–3 cm pikkused pruunid astlad. Lehed on nõrgalt 3–7-hõlmalised, 5–8 cm pikad ja 3–5 cm laiad. Kuju poolest on nad munajad või lairombjad, terava tipuga. Lehed on pealt tumerohelised, alt heledamad ning sageli mõlemalt poolt karvased. Leheroots on 0,5–2 cm pikk. Õied on valged, 1,5 cm läbimõõduga, tihedates 6–10-õielistes kännastes. Emakakaelu on 3 või 4. Vili on veripunane, kerajas või piklik, läbimõõdus 0,8–1 cm, läbipaistev, jahukas, 3–4 luuseemnega. Õitseb mais ja juunis, viljad valmivad septembris.[1]
Levik ja kasvukoht
Verev viirpuu kasvab looduslikult Venemaal, Hiinas, Kasahstanis ja Mongoolias. Sisse on ta toodud Rootsi, Soome ja Balti riikidesse.[3] Eestisse toodi verev viirpuu sisse 19. sajandi esimeses pooles aeda istutamise eesmärgil.[4] Suurim, 11,6 m kõrgune verev viirpuu kasvab Ameerikas Seattle'is Volunteer Parkis.[5]
Eestis kasvab verev viirpuu vaid elamute juures ja parkides ning nende ümbruses,[1] kuid looduslikult kasvab ta jõgede ümbruses segametsades.[6]
Kasutamine
Rahvameditsiinis
Ravimina kasutatakse kuivatatud õisi ja vilju. Mõlemad sisaldavad flavonoide, triterpenoidseid saponiine, parkaineid, koliini, karoteeni, C-vitamiini ja muid aineid. Peamisteks toimeaineteks on flavoonglükosiidide segu, leukoantotsüanidiinglükosiidid ja saponiinid. Preparaadiga ravitakse selliseid südamehäireid nagu virvendav arütmia ja paroksüsmaalne tahhükardia, angioneuroosi ja hüpertooniatõbe.[1]
Söögiks
Vereva viirpuu marjad on söödavad nagu ka kõigi teiste viirpuude marjad.[7] Marjadest tehakse ka kompotti, siirupit ja kisselli.
Puutööks
Viirpuu puit on kollast või punast värvi ning kõva ja raske. Seega sobib puit hästi väikeste iluesemete nikerdamiseks ja jalutuskeppide valmistamiseks. Juuri, lehti ja juuri saab ka kasutada riide kollaseks värvimiseks.[8]
Viited
- 1 2 3 4 J. Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste (1973). Eesti NSV ravimtaimed. Tallinn: Valgus. Lk 267-269.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Iris Metsamägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Crataegus sanguinea". Plants of the World online. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ Martin Tammejuur (2018). Puit-taimede introduktsioon Eestisse 19. sajandi esimesel poolel.
- ↑ Arthur Lee Jacobson (veebruar 1994). "Trees of Volunteer Park". Olmsted Parks newsletter. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.02.2020. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ "Crataegus sanguinea". eFlora. Vaadatud 18.02.2021.
- ↑ janet@ouroneacrefarm.com (03.11.2013). "Hawthorn berries: identify, harvest, and make an exract". One Acre Farm. Vaadatud 19.02.2021.
- ↑ "Viirpuu". bio.edu.ee.