Paaniflööt ehk paanivile on üks maailma vanimaid puhkpille.

Paaniflööt koosneb suletud põhjaga torudest, mis on asetatud ritta kas sirgelt või kergelt kaarjalt, et järgida mängija pea pööramise raadiust. Heli kõrgus sõltub toru pikkusest ja läbimõõdust – mida pikem toru, seda madalam heli.^[1][2] Toru põhjas on sageli vahast kork või kummist prunt, mida liigutades saab pilli häälestada.

Traditsiooniliselt on paaniflöödi torusid valmistatud bambusest, pilliroost või puidust, kuid tänapäeval kasutatakse ka metalli, klaasi ja plasti.

Paaniflöödi mängija puhub õhku üle toru ülemises otsas oleva ava serva, sarnaselt tühja pudelisse puhumisega. Enamik paaniflööte on häälestatud diatooniliselt. Pooltoonide mängimine nõuab erilist tehnikat – mängija kallutab pilli endast eemale või lõuale lähemale, muutes nii õhujoa nurka ja toru ava kuju.

Paaniflöödi nimetus on pärit Vana-Kreeka mütoloogiast, kus karjaste jumalat Paani kujutati sageli sellist pilli mängimas.^[2] Legendi kohaselt armus Paan nümf Syrinxisse, kes Paani eest põgenedes muutis end pillirooks. Paan lõikas pilliroost eri pikkusega jupid ja sidus need kokku, luues pilli, mida tunti nimega süürinks.

Paaniflöödi tüüpi puhkpille on mitmetes kultuurides. Enam levinum on see Boliivia ja Peruu rahvamuusikas (tuntud kui siku),^[3] Rumeenias (nai)^[4] ja Hiina traditsioonilises muusikas (paixiao).^[5]