Juri Orlov (Юрий Фёдорович Орлов; 13. august 1924 Moskva – 27. september 2020 Ithaca, New Yorgi osariik) oli tuumafüüsik, Nõukogude dissident. Moskva Helsingi Grupi asutaja ja esimene juht alates 1976. aastast.

Ta veetis oma varase lapsepõlve Moskva lähedal Hrapunovo külas. Tema isa oli Fjodor Pavlovitš Orlov (1903–1933), konstrueerimisbüroo insener. 1931. aastal kolis perekond Moskvasse. 1933 suri isa tuberkuloosi.^[1]

Alates 1941. aastast töötas Juri Orlov Ordžonikidze-nimelises tööpinkide tehases treialina. 1945. aasta aprillis lõpetas Smolenski suurtükiväekooli. Osales nooremleitnandi auastmes Teise maailmasõja lahingutes. Pärast sõda teenis Mozdoki linnas rühmaülemana. 1946. aastast reservis.^[1]

Töötas Moskva tehases kütjana ja lõpetas keskkooli eksternina. Aastatel 1947–1951 õppis Moskva Riikliku Ülikooli füüsika- ja tehnoloogiaosakonnas (alates 1951. aastast Moskva Füüsika- ja Tehnoloogiainstituut) ning sai 1952. aastal Moskva Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna diplomi. 1953. aastal sai temast NSVL Teaduste Akadeemia soojustehnika labori töötaja. See labor oli üks NSVL Aatomiprojekti ülisalajastest laboritest (1958. aastal nimetati ümber Teoreetilise ja Eksperimentaalfüüsika Instituudiks (ITEP)).^[1][2]

1956. aastal NLKP 20. kongressil Hruštšovi aruande arutamisele pühendatud ITEPi parteikoosolekul tegi ta avalduse, milles nimetas Stalinit ja Beriat võimul olnud mõrtsukateks ning esitas nõudmise sotsialismil põhineva demokraatia järele. Peagi heideti ta sotsiaaldemokraatia pärast NLKP-st välja, talt võeti ära juurdepääs salajastele dokumentidele ja ta vallandati instituudist.^[3]

1956. aastal kutsus Jerevani Füüsikainstituudi direktor Artjom Alihanjan ta oma instituuti tööle. Töötas Jerevanis 16 aastat.^[4] 1958. aastal kaitses Orlov Jerevani Füüsikainstituudis kandidaadikraadi ja 1963. aastal NSVL Teaduste Akadeemia Siberi filiaali Tuumafüüsika Instituudis Novosibirskis doktorikraadi. 1963–1964 töötas osalise tööajaga NSVL Teaduste Akadeemia Siberi filiaali Tuumafüüsika Instituudis Novosibirskis. 1968. aastal valiti Armeenia NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks (visati sealt salaja välja 1979. aastal). Aastast Jerevani Füüsikainstituudi professor.

1972 kolis tagasi Moskvasse. 1972–1973 NSVL Teaduste Akadeemia Maapealse Magnetismi, Ionosfääri ja Raadiolainete Levi Instituudi vanemteadur.^[5]

1987–2008 Cornelli ülikooli Newmani tuumauuringute labori vanemteadur New Yorgi osariigis Ithaca linnas. Aastatel 1988–1989 töötas külalisteadlasena CERNis. 1998–2015 Brookhaveni Riikliku Laboratooriumi EDM-i (Hadrooniliste Elektriliste Dipoolmomentide) koostöö liige (konsultant 1998–2009). 2008–2015 Cornelli ülikooli füüsika ja riigiteaduste professor, aastast 2015 emeriitprofessor.^[6]

Orlov töötas välja elektronrõngakiirendis kiirte kiirgussumbumise stabiilsuse teooria ja andis (koos A. P. Rudikiga) olulise panuse ITEP-i kõvafokuseerimisega prootonkiirendite konstrueerimisse.^[7]

1973. aasta septembris kirjutas avaliku kirja NSV Liidu kompartei peasekretär Leonid Brežnevile, kus kaitses dissident akadeemik Andrei Sahharovit ja tegi ettepaneku Nõukogude ühiskonna demokratiseerimiseks. Oktoobris 1973 oli üks rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni Amnesty International Nõukogude Liidu algorganisatsiooni asutajatest. 1. jaanuarist 1974 vallandati töölt, pärast seda ei saanud enam kunagi Nõukogude Liidus teaduslikule tööle. Järgnevatel aastatel kirjutas palju avalikke kirju, kus võttis sõna poliitilistel põhjustel tagakiusatud inimeste kaitseks.^[8]

1973–1977 elatus eratundide andmisest. 1976. aastal rajas koos mitmete tuntud vene dissidentidega avaliku teisitimõtlejate organisatsiooni – Moskva Helsingi Grupi (Helsingi lepete täideviimise jälgimise Moskva grupp), mis pidi jälgima 1975. aastal sõlmitud Helsingi lepingute täideviimist inimõiguste alal Nõukogude Liidus. Grupi loomisest teatas Orlov (kes sai ka grupi juhatajaks) 12. mail 1976 akadeemik Sahharovi Moskva korteris toimunud pressikonverentsil.^[9]

17. detsembril 1976 oli ta üks avaliku kirja autoritest ajalehele Literaturnaja Gazeta, kus kaitsti dissident Vladimir Bukovskit ja süüdistati NSV iidu justiitsministri asetäitjat Aleksandr Suhharevi valetamises.^[10]

10. veebruaril 1977 vahistati. 18. mail 1978 mõistis Moskva linnakohus talle nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 7 aastat vangistust ja 5 aastat asumisele saatmist.^[11] Kohus keeldus istungile lubamast Orlovi kaitsvaid tunnistajaid. Tema enda esinemist kohtus katkestati pidevate vahelehüüetega: "Reetur!", "Spioon!" nii kohtuniku enda, kui prokuröri ja pealtvaatajate poolt. Orlovi pooldajaid kohtusaali ei lubatud, ka mitte akadeemik Sahharovi, kes viidi peale käsikähmlust käeraudus miilitsajaoskonda. Kohtuistungile ei lubatud ka Orlovi Suurbritannia advokaati John McDonaldit, kellele Nõukogude Liit keeldus kaks korda viisa andmisest.^[12][13][14]

Lääneriikide juhid kritiseerisid Orlovi kohtuprotsessi. USA president Jimmy Carteri soovil tegi USA riigidepartemang mais 1978 avalduse, kus öeldi, et ollakse sügavalt häiritud Nõukogude Liidu sellisest sammust, mis president Carteri sõnul õõnestas Helsingi lepingu inimõiguste kaitsmise vaimu.^[15] USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia protesteeris ametlikult Orlovi kohtuprotsessi üle.^[16] USA füüsika ja keemia alase tippteaduskeskuse Lawrence Berkeley National Laboratory teadlased moodustasid 1978. aastal rahvusvahelise organisatsiooni "Teadlased Sahharovi, Orlovi ja Sharansky (Natan Štšaranski, juudi rahvusest Nõukogude teadlane ja dissident) eest", lühendiga SOS (Sahharov, Orlov, Sharansky), et juhtida maailma avalikkuse tähelepanu inimõiguste olukorrale NSV Liidus.^[17]

5. juulil 1983 kirjutas Austria liidupresident Bruno Kreisky kirja NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretärile Juri Andropovile, paludes Orlov vanglast vabastada, teatades, et Austria on nõus talle varjupaika pakkuma. Andropovi korraldusel jäeti kiri vastuseta.^[18]

Poliitvangina (1977–1984) kandis karistust range režiimiga kolooniates "Perm-35" ja "Perm-37", töötas treialina. Ta osales aktiivselt süüdimõistetud õiguste kaitsmise aktsioonides – kirjutas ja allkirjastas kollektiivseid kirju, üleskutseid ja avaldusi; osales protesti- ja näljastreikides; karistuseks jäeti ta ilma külastustest ja ta paigutati korduvalt karistuskambritesse.^[19][20]

Vabanedes vanglast oli ta alates 6. veebruarist 1984 asumisel Kobjai külas, Kobjaiski rajoonis, Jakuudi ANSV-s.^[21]

14. novembril 1985 võttis Orlovi teema üles USA neurobioloog, Nobeli auhinna laureaat George Wald kohtumisel uue Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšoviga, kes väitis, et pole Orlovist midagi kuulnud.^[22]

Orlovi väljapääsemine Nõukogude Liidust oli osa suuremast vangide vahetusest Nõukogude Liidu ja USA vahel, kus peategelasteks olid New Yorgis augusti lõpul 1986 spionaažisüüdistusega vahistati Nõukogude Liidu ÜRO esinduse töötaja Gennadi Zahharov (mittediplomaat) ja Nõukogude Liidu vastukäiguna septembri algul 1986 Moskvas pantvangina vahistatud USA ajakirjanik Nicholas Daniloff.^[23] USA president Ronald Reagan keeldus spiooni ühe pantvangi vastu vahetamast. Välisministrite tasemel toimunud läbirääkimistel USA ja Nõukogude Liidu vahel lepiti kokku, et lisaks Daniloffile saadetakse USA-sse ka juudi aktivist Benjamin Bogomolnõi ja Juri Orlov.^[24]

28. septembril 1986 vabastati asumiselt ja toimetati lennukiga Moskvasse. 30. septembril võeti talt ära Nõukogude Liidu kodakondsus.^[25] 5. oktoobril 1986 pandi ta koos abikaasaga Moskvast USAsse mineva lennuki peale ja saadeti Nõukogude Liidust välja USA-sse.^[26][27]

Veel enne Nõukogude Liidust väljasaatmist 30. septembril 1986 pärjati teda esimesena endise USA presidendi Jimmy Carteri loodud Carter-Menili Inimõiguste Auhinnaga summas 100 000 dollarit. Carter ütles: „Mis puutub Orlovisse, siis oleme selle õnneliku sündmuse üle väga rõõmsad. Tahaksime temaga kohtuda, kui ta siia riiki tuleb, aga ma ei tea, kas ta seda teeb. Mul pole mingit võimalust tema plaane teada.“^[28] 10. detsembril 1986 anti auhind talle üle.^[29]

Mõni päev pärast USAsse saabumist kohtus Orlov USA presidendi Reagani ja USA välisminister George Schultziga, kes valmistudes Reykjavikis toimuvaks tippkohtumiseks Nõukogude Liidu juhi Gorbatšoviga, küsisid temalt nõu, kuidas vabastada asumiselt Andrei Sahharovi ja aidata teda Läände. Orlovi soovitus oli lubada Sahharovil ise endale elukoht valida. Sahharov vabastati asumiselt Gorkis sama aasta detsembris ja ta naasis Moskvasse.^[30]

1986. aasta sügisel veetis Orlov kuus nädalat Euroopa pealinnades, kohtudes Euroopa riigi- ja valitsusjuhtidega.^[31]

3. juunil 1989 külastas ta esimest korda pärast Nõukogude Liidust väljasaatmist NSVL Teaduste Akadeemia tuumafüüsika osakonna juhataja Aleksandr Skrinski kutsel Moskvat.^[32]

1990. aastal taastas Mihhail Gorbatšov Orlovile ja 23 teisele emigrandile Nõukogude kodakondsuse, mille viimased olid kaotanud aastatel 1966–1988.^[33] 1993. aastal sai ta USA kodakondsuse.

24. märtsil 2005 kirjutas ta avaliku kirja Venemaa president Vladimir Putinile, kus ta kutsus teda üles lõpetama Andrei Sahharovi muuseumis toimunud näituse korraldajate kohtulik jälitamine.^[34]

2005. aastal sai temast esimene Andrei Sahharovi auhinna laureaat, mille Ameerika Füüsika Selts asutas teadlaste saavutuste eest inimõiguste kaitsmisel.^[35]

• Yuri F. Orlov, A quantum model of doubt. Annals of N.Y. Acad. of Sci. 373, 84–92 (1981). Trans. from the Russian by Valentin F. Turchin.
• Yuri F. Orlov, Origin of quantum indeterminism and irreversibility of measurements. Phys. Rev. Lett. 82, 243–246 (1999).
• Yuri F. Orlov, Classical counterexamples to Bell's inequalities. Phys. Rev. A 65, 042106 (2002).

• Dwight Nicholson Medal for Outreach | Recipient: Yuri Fyodorovich Orlov, Cornell University, APS, 1995 (inglise keeles)
• Luren Gold. First Andrei Sakharov Prize for human rights goes to Cornell physicist and former Soviet gulag prisoner Yuri Orlov, Cornell University, 14. november 2005 (inglise keeles)
• PHYSICS PUBLICATIONS,