Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP) (lühendina EKP; vene keeles Kommunistitšeskaja partija Estonii), mitteametlikult ka Ööpartei, oli 1990–1991 tegutsenud Eesti partei, mis tekkis senise Eestimaa Kommunistliku Partei lõhenemisel.

Organisatsioon rajati 23.–25. märtsil 1990 toimunud EKP XX kongressil. Viimasel päeval võttis EKP vastu uue programmi, mis taotles Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja kus polnud enam nimetatud kommunistlikku ühiskonda^[1]. EKP ütles lahti administratiivse sotsialismi praktikast ja utoopilistest tulevikumudelistest^[1]. Tunnustati eraomandusel põhinevat turumajandust ja kavatseti üles ehitada mitmeparteisüsteemil põhinev demokraatlik ühiskond^[1]. Moodustati EKP Keskkomitee uus koosseis, kuhu plaaniti valida 60 liiget, ent kuna Lembit Annus, Aleksandr Gussev, Vladimir Kovtun ja Pavel Panfilov ei kogunud piisavalt hääli, siis jäi keskkomiteesse 56 liiget^[2]

Kongress lõppes EKP lõhenemisega. Kongressi vähemus, 123 delegaati ehk alla viiendiku, moodustas NLKP platvormil oleva EKP eesotsas Tallinna Mererajooni esimehe Aleksandr Gussevi ja Tallinna teise sekretäri Pavel Panfiloviga. Nad hülgasid EKP kongressi otsused ja valisid endale uue 35-liikmelise EKP Keskkomitee, kus domineerisid leppimatud bolševikud. Nad pöördusid NLKP Keskkomitee poole palvega tunnistada nad EKP ainuesindajaks ja anda neile üle EKP varad.^[2]

Nende istung toimus kohe pärast kongressi lõppu toimunud öisel istungil, millest tulenes ka partei hüüdnimi.^[3]

15. detsembril 1990 korraldas Ööpartei oma kongressi, mida nimetas EKP XXI kongressiks. Erakonna esimeseks sekretäriks valiti Lembit Annus, teiseks sekretäriks Narva parteijuht Vladimir Malkovski ja kolmandaks sekretäriks Aleksandr Gussev.^[4]

31. jaanuaril hääletas NLKP Keskkomitee Poliitbüroo oma liikmete hulka ka Ööpartei juhi Annuse, keda pidas sobilikumaks Eestit esindama kui EKP juhti Enn-Arno Sillarit, ent ei suutnud Sillarit, keda toetas Gorbatšov, poliitbüroost välja hääletada ja nii jäi poliitbüroosse kaks Eesti esindajat.^[5]

Partei liikmete seas olid ka Arnold Sai ja Juri Mišin.^[viide?]

EKP (NLKP) tunnustas augustiputši. 23. augustil 1991 keelustati partei Eesti riigivõimude poolt koos teiste putši toetanud jõududega nagu Interliikumine, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja nn töölismalevatega.^[6]

Taasiseseisvumise järel jäi Eestisse partei liikmeid, kelle esimeheks nimetas end üks Eestis elavate vene rahvusradikaalide liidreid Juri Mišin. Partei eksisteerib tänini ainult NLKP nimekirjades ja pole teada, et sellel peale Mišini veel mõni teine liige oleks olnud.^[viide?]

Ka pärast partei keelustamist kestis mitu aastat vaidlus, kellele varem riigivõimuga lahutamatult põimitud kommunistliku partei varad peaksid kuuluma: kas Ööparteile või EKP eestimeelse tiiva järglaseks saanud Eesti Demokraatlikule Tööparteile, hilisemale Ühendatud Vasakparteile.^[6]