Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti kommunikatsioonispetsialisti Kadri Karnau sõnul ei koguta linna tasandil näriliste arvukuse kohta keskset statistikat, sest arvukust ei ole võimalik usaldusväärselt hinnata. Sellegipoolest on linnaelanike tähelepanekud teretulnud, sest aitavad avastada suuremaid kolooniaid.

Näriliste tõrje on pealinnas jaotatud vastutusalade kaupa, mis tähendab, et oluline roll on ühistutel. “Koloonia avastamisel tuleks kõigepealt rääkida erakinnistu omaniku või korteriühistuga, kes vastutab näriliste tõrje eest. Linn ja linnaosavalitsus saavad tõrjet teha üksnes oma hallatavatel aladel,” selgitas Karnau.

Keskkonna- ja kommunaalamet kasutab tõrjeks spetsiaalset plastkarpides rotimürki. Karnau sõnul ei tehta linnaosades ulatuslikku ennetavat mürgitamist, sest see kujutaks ohtu lemmikloomadele, lindudele ja inimestele. Tõrje on alati sihitud ning lähtub konkreetsetest pesitsuskohtadest ja liikumisteedest.

Eesti loodusmuuseumi zooloog Joosep Sarapuu sõnul tuleb arvestada sellega, et lokaalne tõrje ei kaota linnast närilisi. “Sajaprotsendilist rottide hävitamist ei ole praktikas võimalik saavutada. Kui üks koloonia kaob, on see ala uutele tulijatele jälle vabalt kättesaadav,” nentis ta.

Rottide tõrje teeb keeruliseks nende bioloogiline käitumine. Nimelt esineb neil neofoobia ehk hirm uute objektide ees. Kui keskkonda ilmub mürgiga plastkarp või lõks, võtab närilistel aega, enne kui nad julgevad sellele läheneda.

Levinud arvamus, nagu saadaks rotid mürki proovima karja kõige nõrgemad liikmed, ei vasta Sarapuu sõnul lõpuni tõele. “Dominantsed isendid ei lähe uusi asju kontrollima, sest neil on oma kindlad rajad ja toimiv toidubaas. Hierarhias madalamal asuvad nõrgemad liikmed on aga sunnitud otsima uusi toitumiskohti ja liikumisteid. Seetõttu satuvad just nemad esimestena mürkide ja lõksude otsa,” selgitas ta.

Kuidas aga tüütuid närilisi enda majapidamisest eemal hoida? Sarapuu sõnul on suvi hea aeg, et vaadata üle enda kodu närilistekindlus, sest külma saabudes proovivad kahjurid majadesse pääseda. “Tuleks leida väikesed pilud ja avad, kust rotid ja hiired tuppa saavad, ning need hoolega kinni katta. Teiseks tuleb loomulikult kontrollida toidujäätmeid, et need ei oleks lihtsasti kättesaadavad. Sellisel juhul on neid suure tõenäosusega vähem või ei ole üldse,” selgitas ta

Ka Kadri Karnau sõnul aitab kõige paremini närilisi eemal hoida korras naabruskond. “Prügimajad ja jäätmemahutid tuleb hoida korras ning suletuna, et vältida toidujäätmete sattumist ümbruskonda. Samuti tasub vältida lindude ja oravate toitmist ning hoida linnusöögimajade alused puhtad, sest maha pudenenud toit meelitab närilised ligi,” selgitas ta.