Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi teadur doktor Madis Vasser on mees, kes elab ja hingab justkui kahes eri maailmas. Ühelt poolt uurib ta tipptehnoloogilisi AI-prille, mis sosistavad kandjale kõrva ja kuvavad silme ette pidevat infovoogu. Teisalt tegeleb ta Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogiaga, mis väärtustab aeglust, lihtsust ja keskkonnasäästlikkust. Just see kahe äärmuse vaheline tasakaal annab talle ainulaadse perspektiivi tehnoloogia tegelikule hinnale.

Uued prillid, vanad hirmud ja suured küsimused

Vasseri uurimisrühm on võtnud fookusesse uue põlvkonna nutiprillid. Erinevalt kohmakast ja privaatsusprobleemide tõttu põrunud Google Glassist näevad need välja nagu tavalised nägemis- või päikeseprillid. Kuid nende sees peitub võimas ühendus tehisaru-mudelitega.

«Tootjad lubavad selle abil paremat ühendust maailmaga, kuid mina tahan teadlasena uurida, mis inimesega tegelikult juhtub,» selgitas Vasser. Kas pidev digitaalne sosistaja kõrvas ja infokild silme ees parandab meie tähelepanu- ja navigeerimisoskust või hoopis nüristab seda? Kuidas mõjutab see meie suhtlemist ja baasoskusi?

Uurimistöö suurim risk on paradoksaalselt see, et keegi ei pruugi tahta neid prille kanda. Seetõttu alustatakse katsetega laboritingimustes, samal ajal kui üks doktorant juba katsetab seadet Tartu linnatänavatel iseenda peal.

Kuidas AI tehnoloogiahiidude rohelised unistused purustas

Saatejuht Mart Valneri küsimus tehisintellekti ja kliimasoojenemise seostest viis jutu aga palju põletavama teemani. Vasser rõhutas, et generatiivne tehisaru – see, mis loob ise tekste, pilte ja videoid – on ennenägematult ressursinäljane. Selle keskkonnajalajälg tekib kahes etapis: mudeli treenimisel ja selle igapäevasel kasutamisel.

Kui esimesi suuri mudeleid võrreldi viie autoga, mis töötavad tühikäigul aastaid, siis uuemate puhul räägime juba sadadest ja tuhandetest autodest. Näiteks Elon Muski Grok 4 mudeli treenimist on võrreldud kolme lennukiga, mis lendavad peatumatult terve aasta.

Enne AI-buumi olid tehnoloogiahiiglased nagu Google ja Microsoft eesrindlikud oma kliimaeesmärkides, lubades saavutada kliimaneutraalsuse juba aastaks 2030 või 2035. «See kõik kehtis umbes selle ajani, kui tehisaru pildile tuli,» nentis Vasser. Uued, intensiivset arvutusvõimsust nõudvad andmekeskused on selle plaani pea peale pööranud.

Ta selgitas, et serveris seisev vana foto ei kuluta peaaegu üldse energiat. Generatiivne AI seevastu peab iga päringu peale tegema tohutul hulgal arvutusi. «Kui vanasti oli AI-vastuse ja Google’i otsingu energiakulu vahe suur, siis nüüd on see vahe olematu, sest ka Google’i otsing on muutunud generatiivseks tehisaruks,» märkis ta.

F1-autoga poodi piima järele

Kuigi mudelid muutuvad tehniliselt efektiivsemaks, kasvab nende keerukus veelgi kiiremini. Lõputu sisu ümbergenereerimine – «tee natuke teistmoodi», «tee natuke lollimaks» – korrutatuna miljonite kasutajatega tähendab, et just igapäevane kasutusfaas tekitab lõpuks suurema jalajälje kui ühekordne treenimine.

Seda olukorda võrdles Vasser tabavalt F1-võidusõiduautoga, millega käiakse poes piima järel. «Praegu me rallime nende suurte ja jõhkrate masinatega, kuigi tegelikult pole absoluutselt vaja neid kogu aeg sellisel moel kasutada,» ütles ta.

Lahendusena näeb ta väiksemaid, kohalikus seadmes töötavaid mudeleid, mis on treenitud kitsale valdkonnale – näiteks ainult Eesti ajaloo teemadele. See oleks oluliselt energiasäästlikum, kuid praegune tööstuse fookus on vastupidine.

Levinud lootust, et AI võiks ise kliimakriisile lahenduse leida, Vasser ei jaga. «Probleem pole tehniline, vaid ühiskondlik, poliitiline ja kultuuriline,» sõnas ta. Tehisaru võib küll välja arvutada, et autokasutust tuleb vähendada, kuid see ei pane inimesi tegutsema. Praegusel kujul on AI Vasseri hinnangul pigem keskkonnaprobleemide kiirendaja kui võluvits, mis meid päästaks.