/nginx/o/2026/07/29/17815289t1h9490.jpg)
Baltimore’i juuksur Janet Stephens lahendas aastatuhandete vanuse mõistatuse, avastades, et Vana-Rooma naiste keerukad soengud õmmeldi tikkimislaadselt nõela ja niidiga kokku. See lihtne, kuid geniaalne võte seletab, kuidas püsiti toona moekas ilma tänapäevaste klambrite ja lakkideta
Baltimore’ist pärit juuksur Janet Stephens veedab vabad hetked mitte trendilõigete, vaid Vana-Rooma soengute kallal. Juhuslik muuseumikülastus viis ta küsima, kuidas on võimalik, et marmorbüstidel kujutatud juuksed püsivad paigal ilma nähtavate kinnitusteta.
Vastus ei peitunud mitte salajases geeliretseptis, vaid ühes mitmetähenduslikus ladinakeelses sõnas. Nii sündis teekond, mis raputas seniseid tõlgendusi ja näitas, kui leidlikult võidi antiigis juukseid tegelikult kinnitada.
- Baltimore’i juuksur Janet Stephens avastas, et roomlannad õmblesid omad juuksed soengusse.
- Ta avastas, et ladinakeelse sõna «acus» tähendas juuksenõela asemel soenguseadmisel hoopis «nõela ja niiti».
- Uurimus näitab, et keerulisi Rooma soenguid sai teha pärisjuustega ja lihtsate vahenditega.
Baltimore’i juuksur Janet Stephens lahendas aastatuhandete vanuse mõistatuse, avastades, et Vana-Rooma naiste keerukad soengud õmmeldi tikkimislaadselt nõela ja niidiga kokku. See lihtne, kuid geniaalne võte seletab, kuidas püsiti toona moekas ilma tänapäevaste klambrite ja lakkideta
Kui juuksur Janet Stephens ei lõika ega värvi parasjagu kellegi juukseid, rekonstrueerib ta antiikmaailma soenguid. Juhuslik külaskäik Waltersi kunstimuuseumisse muutis Baltimore’i juuksuri amatöörist eksperimentaalarheoloogiks, kui ta märkas midagi huvitavat mitmetel Rooma büstidel kujutatud soengute juures.
Kujudel olevad «juuksed» olid täiuslikult ja mõnikord ka väga keerukalt soengusse seatud, kuid kuskil ei paistnud olevat selleks ühtegi kinnitusnõela. Samuti ei tundunud tegu olevat ka juhustega, kus pärisjuuste asemel kasutati valejuukseid – kuigi parukad ja juuksepikendused olid antiikmaailmas olemas. Nimelt kandsid kõrgel positsioonil olevad egiptlased parukaid staatuse sümbolina ja mõnikord neid isegi maeti koos nendega. Sama tegid ka roomlased , kes kandsid aeg-ajalt parukaid.
Mitmetähenduslik sõna «acus»
Stephensil olid käepärast kõik moodsad soengu tegemiseks vajalikud vahendid stiilide jäljendamiseks, kuid ta tahtis välja selgitada, kuidas ta saaks soenguid mannekeenidel taasluua, kasutades ainult Vana-Roomas kasutusel olnud vahendeid. Ta uuris põhjalikult ladinakeelseid tekste ja dešifreeris neid Google Translate’i abil, ning pärast aastaid kestnud uurimistööd ja püüdlusi büstidel nähtut jäljendada tabas teda selgusehetk.
Mitmetähenduslik sõna acus, mis leidub näiteks selliste autorite nagu Ovidiuse ja Juvenalise teostes, võib viidata mitmele esemele: üheharulisele juuksenõelale, lokitangidele või nõelale ja niidile. Kuigi eksperdid olid soengute kontekstis pikka aega tõlkinud sõna acus kui «juuksenõel», mõtles Stephens, kas see võiks tegelikult tähendada «nõela ja niiti». Oma teooria testimiseks kasutas ta nõela ja niiti, et Rooma soengud sõna otseses mõttes paika õmmelda.
Stephens märkis ajakirjas Journal of Roman Archaeology avaldatud uuringus, et nõela ja niidi kasutamine naiste soengute seadmisel annab vastuse küsimusele, kuidas neid konstrueeriti laialdaselt kättesaadavate vahenditega. Ta selgitas, et büstidel kujutatud sageli keerulisi soenguid on võimalik pärisjuustel lihtsalt, soodsalt ja täpselt rekonstrueerida, ilma et oleks vaja kalleid kunstjuukseid.
Sõna «keeruline» võib siinkohal kõlada isegi liialt pehmelt öelduna. Vana-Rooma mood hõlmas keerukaid soenguid, mis koosnesid mitmetest ümber pea mähitud punutistest või korvina punutud kiharatest. Neid ei saanud paigal hoida tollal levinud üheharuliste juuksenõelte või jämedate nõeltega. Rasked juuksenõelad oleksid esimese sajandi lõpus populaarsete kiht-kihilt laotud lokkidest koosnevate kohevate lõikude vahelt lihtsalt välja libisenud.
Soengud õmmeldi paika
Kuid kui Stephens lükkas nõela läbi punutiste ja õmbles need kokku, nägi ta, et püsivus oli parem kui mis tahes juukselakil. Ainus muu vahend, millega ta juukseid soengusse seadis, oli vesi, ehkki on teada, et jõukad roomlased kasutasid selleks pumatit. Need õmmeldud soengud olid loodud kestma ja nendega võis isegi magada.
Vaatamata selle kunstilisusele peeti juuksuri ehk ornatrixi ametit Vana-Roomas alamklassi tööks. Aristokraatide ja teiste jõukate inimeste juukseid seadsid tavaliselt soengusse teenijad või orjad. Keerukad soengud olid rikkuse ja võimu näitaja, kuulutades maailmale, et naine sai endale lubada lisakäsi, mis muutsid tema juuksed justkui krooniks. Paljud neist soengutest olid saavutatavad ainult kellegi teise abiga ning vaesemad naised tegid sageli soenguid üksteisele.
Stephens arvab, et niidist tehtud aas võis olla see, mis andis lõpuks inspiratsiooni mugavamate U-kujuliste juuksenõelte leiutamiseks, mida ilusalongid tellivad tänapäeval kilode kaupa, et hoida kaasaegseid ülespandud soenguid paigal.
Stephens, kelle YouTube’i kanalil on videoid iidse soengumoe taasloomise kohta, on öelnud, et kui naisel on pärisjuuksed, mida ta saab moodsalt soengusse seada, ei pea ta ostma parukaid või kunstjuukseid. Ta rõhutas, et enamik kõikidesse klassidesse kuuluvaid Rooma naisi ei vajanud ega kasutanud moekate soengute saavutamiseks üldse kunstjuukseid.
Allikas: Popular Mechanics