Kui veel 2016. aastal loovutasid 18-24aastased Eestis verd 10 716 korral, siis 2025. aastaks oli see arv langenud 4320ni. Samal ajal on kasvanud 45-64aastaste vereloovutuste arv, mis viitab doonorkonna vananemisele ja noorte väiksemale panusele verevarude tagamisse, nagu selgub Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistikast.
Eesti verevarude tulevik sõltub üha enam noortest
Kuigi haiglad vajavad verd iga päev, ei ole paljude noorte jaoks doonorlus midagi, millele nad alatihti mõtleksid. „Ma tean küll, mis doonorlus on, aga pole lihtsalt kunagi mõelnud, et võiksin ise verd loovutama minna,“ tunnistab üks tudeng.
Just seda peab üheks peamiseks põhjuseks ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse juhataja Ave Lellep. Tema sõnul ei jõua paljud noored esimese vereloovutuseni seetõttu, et neil puudub isiklik kokkupuude olukordadega, kus doonoriveri võib päästa elu. Kui selline reaalsus tundub kauge, jääb sageli märkamata ka see, kui oluline on iga inimese panus.
Noorte seas levivad ka mitmed hirmud ja eksiarvamused. Kardetakse nõela, vere nägemist või seda, et pärast vereloovutust ei jaksa enam õppida, töötada või sportida. Samuti arvatakse ekslikult, et vere loovutamisel võib nakatuda nakkushaigustesse.
„Tegelikult on vereloovutus tervele inimesele ohutu ja hoolikalt kontrollitud protsess. Vere kogumisel kasutatakse alati ühekordseid ja steriilseid vahendeid, mistõttu ei ole doonoril võimalik vereloovutuse käigus nakkushaigusesse nakatuda,“ ütleb Lellep. Enamik doonoreid saab tavapäraste tegevustega jätkata juba samal päeval. Kuigi protseduur võib mõne inimese jaoks olla ebamugav, aitab hirme vähendada toetav personal ja turvaline keskkond.
2025. aastal oli Eestis kokku 26 341 veredoonorit, kellest ligikaudu kümnendik olid 18-24aastased, näitavad PERHi verekeskuse andmed. Samal aastal loovutas verd esimest korda 3264 inimest ning 88 protsenti vereloovutajatest olid püsidoonorid.
„Esimene positiivne ja turvaline doonorikogemus suurendab tõenäosust, et vereloovutusest kujuneb püsiv harjumus,“ märgib Lellep. Noorena tehtud esimene samm võib tähendada aastatepikkust panust, mis aitab tagada stabiilsed verevarud tulevikus.