Te näete niimoodi välja, et kui kunstnik tahaks vanajumalat maalida, võiksite vabalt modell olla.

Ei, niisuguseid võrdlusi ei tohi teha.

Andke andeks!

Noh, selle habemetüüka tõttu on mind Kreeka filosoofidega ühte patta pandud küll – et pidin välja nägema nagu skulptuurid neist.

Te olete suur teadusesõber. Millal tehisintellekt hakkab jutlusi pidama ja armulauda andma?

Armulauda jagab ta juba ammu. Õigupoolest pole selleks tehisintellekti vajagi. 40–50 aastat tagasi oli päris korralik skandaal, kui leiutati masin, millele lugesid oma patukahetsuse palve, vajutasid nupule ja said oblaadi. Paljud katoliiklased olid sellise labastamise vastu.

Oligi armulauaautomaat?

Jah! Nii et see on juba olnud.

Järgmisena võiks tehisintellekti kasutada pihi vastuvõtjana, pihisaladuse hoidjana?

Seda ei saa keelata. Ent kiriklik piht tähendab midagi muud kui see, et pihtisin sõbratarile eile kohvitassi ääres seda või teist.

Piht on meeleparanduse sakrament, millel on mitu olulist komponenti. Kõigepealt patu tunnistamine – selle äratundmine ja teadmine, et see patt on. Siis preester kuulutab armu ja ta võib öelda, mida tuleb teha heastamiseks. Kui oled varastanud viis eurot, siis vaene sõber, kelle käest sa raha pätsasid, vääriks seda, et annad talle kümnese – et oma ülekohut natukenegi parandada.

Edasi järgneb aga see, mida meie meelevallas ei ole ja miks ei saa seda ka automaat kunagi tegema hakata: milline on Jumala otsus? Preester saab maise karistuse suhtes ütelda, mis on piisav või mida tuleks veel teha. On aga ka see võimalus, et preester tunnistab asja lootusetuks, kinnitab patud.

„Selle seljatäiega mine edasi Jumala juurde, mina ei saa siin midagi teha.“

No just – Jumal saab, aga mina ei saa.

Aga kui tehisintellektile sööta ette piisav hulk üldtunnustatud käitumis- ja eetikanorme, võiks ta mingi hetk ju osata rehkendada, et selle pahateo hüvitamiseks tee ilmalikus elus need ja need asjad, aga vat seda pattu ei saa maa peal andeks anda.

Võib-olla ongi juba sellised äpid olemas, mida saab oma nutitelefoni laadida ja mis annavad nõu, kuidas tuleks kristlasel käituda ja mida teha vääratamise korral.

Palju võiks tehisintellektist olla abi piibli uurimisel ja tõlkimisel? AI suudaks ilmselt sekunditega leida üles seosed ja mustrid, mis võivad ses tekstimassiivis jääda inimsilmale haaramatuks?

Võivad jääda haaramatuks küll. Kõigi tõlkijate probleem on see, et piiblis on sõnadel kokkuleppeline tähendus, mis kehtib ainult teatud seltskonna jaoks teatud ajastul. „Loll kui lammas!“ – ütle seda juudile, kes armastab oma lammast ja on valmis 99 looma jätma kõrbesse, et minna otsima ühte ärakadunut. Isegi niisuguse igapäise asjaga on reaktsioonid täiesti erinevad.

Kahtlemata on tehisintellektist kasu, kui talt küsida, kuskohas selles või teises tõlkeversioonis on näiteks sõna lööma. Ta annab sulle kohe vastuse ja sa ei pea tuhnima. Mina tean seda meeletut tuhnimise vaeva, sest ma tegin endale sadu perfokaarte – mõtelge, milline meeletu töö.

Niisugusel puhul kuulub tehisintellekti kasutamine endastmõistetavana elukäigu juurde – nii nagu me krihvli ja tahvli asemel kasutame tindisulepead või siis arvutit hoopis.

Teil oli siis Uut Testamenti tõlkides sadu perfokaarte mingite sõnade või terminite vastetega eri aegadel ja eri keeltes?

Nojah. Seal on küsimus, kuskohale langetada piir, et see sõna peab just see sama olema. Igaüks, kes kreeka keelt on korralikult õppinud, teab, et πονηρός, κακία ja teised niisugused sõnad tähendavad kurjust, paha. Vanas tõlkes kasutati aga väga palju nende asemel sõna õel. Praegu on õela põhiline tähendus kiuslik, aga [varasemates piibli tõlgetes] oli igale poole, kus kurjusest juttu, rahulikult pandud vahel ka õel. Ma pidin siis vaatama [eri tõlgetes] üle kõik kohad, kus on õel sees, sest täpselt samas lauses võis see sõna olla tõlgitud ühel juhul üht- ja teisel juhul teistpidi. Niisugusel korral on tehisintellektist abivahendist väga palju kasu, kui ta teeb musta töö ära ja annab mulle registri.

Kui juba sõnade tähenduse muutumine ajas jutuks tuli, siis milline näeb välja ingel? Kui inimesed ei tea piiblist ka midagi muud, siis seda on nad ometi kuulnud, kuidas ingel tuli karjastele teatama Jeesuse sünnist, ning alustas oma juttu sõnadega: „Ärge kartke!“ Kas hakatuseks rahustamine oli vajalik seepärast, et ingel nägi välja hirmuäratav? Et: „Ma olen küll ehmatava välimusega, aga võtke rahulikult, mul on häid uudiseid.“

Seda ütlevad peaaegu eranditult kõik inglid.

Need titeinglid piltpostkaartidel, kes tiivakesi lehvitavad, on putod. Mõned lasevad veel armunooli ka ja need on hoopis teisest kultuurist pärit loomakesed.

Piibli inglid on hirmutavad – ükskõik, on nad siis headuse või kurjuse teenistuses. Nendega – nagu ka ülestõusnuga – kohtumine on kohtumine teise maailmaga, mis ei kuulu siia ja mis lööb inimese rivist välja. Nii et selles mõttes…

Uksele koputatakse ning vahetust lõpetav töötaja astub, kruus käes, tuppa. Sosinal: „Tõin kohvi. Ai, kuum on veel. Kohtume homme siis!“

Mul on siin personali hulgas sõbrannad, kes varustavad mind pärastlõunal cappuccino-kohviga. Kui ta oli tuline, siis las ta jahtub natukene.

Aga kuhu me nüüd jäime?

Selle juurde, et piibli inglid on teise maailma olevused ja inimestele sageli hirmutavad.

Jaa! Kui nad ära tuntakse. Sest tihtipeale ei tunta. Näiteks Abraham ei tunne ära, kui kolm meest tulevad talle külla.

Need olid siis inimnäolised inglid?

Inimnäolised, jah, see on ka tavaline. Misnäolised need olid, kes karjastele ilmusid, ei ole öeldud. Nad võisid olla kelle tahes moodi, sellel pole tähtsust. Aga see, et kohtumine mistahes taevase olendiga hirmutab, on küll tähenduslik. Sest see ei ole niisugune…

Huckleberry Finni mäletate – kuidas ta palus Jumalat, et too annaks spinningu ja landi? Ja siis ütles, et hakkab ateistiks, kuna Jumal landi andis, aga spinningut ei andnud. Sihukesega ei ole ju midagi teha, kes ei oska palvet kah kuulda.

Nagu oleks tellinud netipoest kaks asja, aga üks läks tee peal kaduma.

Just! Ma kardan, et midagi läheb kaduma pigem siis, kui inglit ei tohi enam karta. Ma ei ütle, et teda peab alati kartma, sest küllap ta tuleb ka trööstima, ja reeglina toob ta häid sõnumeid. Kuigi ta esimene pilk on hirmutav – see kordub piiblis ikka ja jälle.

Kui lapsevanemad lahkuvad õhtul väikese poja või tütre toast ja ütlevad: „Ingel jääb sind nüüd valvama!“, peavad nad inglina silmas vist ikkagi seda kergelt trullakat titenäoga tegelast. Tegelikult on ingel… noh, inimsilmale mittemeeldiv.

Ingel ei saaks oma kohuseidki täita, kui ta oleks lihtsalt meeldiv tegelane.

Kes on kaitseingel? Minu taevane teisik? Neid spekulatsioone on väga palju, eriti kabalas – selles juudi müstikas.

Ingel, kelle varju alla ja hooleks laps usaldatakse, ei saa olla mingi lõtv olevus. Ta ikkagi peab suutma last kaitsta.

Piibel on mõeldud Jumala sõnana kõikidele inimestele lugemiseks. Miks see on nii keerulises, nii krüptilises, nii kujundeid täis keeles kirja pandud, et paljude kohtade mõistmiseks pean ma paluma kirikuõpetaja või teoloogi tõlgiks? Miks pole piibel lihtsas ja arusaadavas keeles – lööd lahti ja kõik on selge: Jumal on olemas, ja et mu käsi hästi käiks, tuleb teha seda ja seda ja seda?

Üks islami leviku tegureid on mingil määral see, et islamis on väga selgelt paigas, mismoodi peab olema rätik naistel peas, millal võetakse sussid jalast ja nii edasi. Ühesõnaga: neil on elu reguleeritud äärmise piirini.

Lihtsust saab aga tahta siis, kui tegemist on lihtsa asjaga. Kui tegemist ei ole lihtsa asjaga… Me kõik teame seda kuulsat valemit: E = mc². On ju lihtne? Aga mis me sellega ilma matemaatikat ja füüsikat tundmata peale hakkame?

Siin on vist see probleem, jah, et energiast ja massist saab veel aru, aga mis see c² täpselt ikka on, seda on keeruline endale selgeks mõelda.

No nii ta ongi, seda ütlevad ka need, kes selle valemiga tegelevad.

Maailm ei ole nii… kuidas öelda… lõdvalt kokku pandud. Ja kui üldse rääkida, et inimene läheb edasi mingit teed pidi, siis peab ju olema ka asju, millest ta praegu veel aru ei saa, aga kui ta vaeva näeb, siis hakkab aru saama. Võib-olla.

Muide, teel teie juurde kohtusin Balti jaamas ajakirjaniku ja näitleja Margus Mikomäega ning küsisin talt, mida Toomas Pauli käest küsida. Mikomägi rääkis pikalt, kuidas ta Saaremaal metsnikuna töötades taipas, et mets on targem kui inimene. Ning soovitaski uurida, kas teie arvates on puud targemad kui inimesed.

Mina ei saanud omal ajal metsnikuks. Tahtsin küll, sest lapsed olid väikesed ja minu palk oli rohkem sümboolne, elasime suuresti korilase elu. Käisin siis metsnike juures asja uurimas. Nemad vaatasid mu peale ja ütlesid, et tead, vennas, sinu lihased on liiga lahjad.

Mina et: „Mis lahjad? Binoklit saan ikka kanda, ja jahipüssi – kui käin inspekteerimas.“

Mulle öeldi: „Tutkit! Sulle ei jää üldse aega ega tahtmist metsa inspekteerida, sa pead vaatama, et saad oma puidu ülestöötamise normiga korda, palkad veel abilisigi juurde.“

Niimoodi ei saanudki minust metsameest, sõbrad ütlesid, et see pole minu kondile.

Aga mets kui puude teadvuse kogum – kuidas see mõte teile tundub?

See mõte…

Toomas Paul viipab väikese raamaturiiuli poole arvutilaua kõrval.

Ma soovitan lugeda Suzanne Simardi „Emapuud otsimas“.

Puud ja inimest ei saa otseselt võrrelda, sest nad asuvad erinevatel tasanditel. Üks mees tuleb tagasi metsast ja ütleb, et suur kivi on temaga rääkinud. Sõber et: „Mis jama sa ajad – kivi sinuga räägib!“ Esimene mees vastab, et kivi räägib küll, aga tal võtab see natukene aega – noh, nii 10 000 aastat ühe sõna ütlemiseks.

See tähendab, et meil ei ole teada, mil viisil muud olendid omavahel suhtlevad, praegu näiteks pühendatakse suurt huvi seentele ja seenevõrgustikule. Pole nii, et meil on teadvus, vaid me elame teadvuse sees.

Meie aju on nagu antenn, ainult et ta suudab meid ümbritsevast infost püüda kinni väga vähe?

Me võtame seda, mis meile vaja on, ja vaja ei ole meil ju kuigi palju. Suure osa infost võtamegi vastu uudishimust, sest ellujäämiseks on tarvis vähe. Kui asi hakkab täitsa käest minema, niimoodi, et midagi ei ole enam süüa, siis tuleb jälle mõtlema hakata.

Te saate 29. oktoobril 85. Teie eluajal on teadmine maailmast ja maailm ise arenenud rohkem kui kogu eelnenud inimkonna ajaloo jooksul kokku. Kas teid miski veel üllatab?

Elu läheb ruttu. Ja kogu aeg tuleb välja üllatavaid asju. Uute teadmiste kasv on ju eksponentsiaalne, siin on kogu aeg vägevad hüpped. Kui selgub, et aatom – άτομο, ά on eitus: jagamatu! – laguneb mingiteks osadeks… Ja nüüd tuleb välja, et neid ei ole kah enam olemas, on ainult suhted. Mateeria kui niisugune on olemas ainult materialistide usus, aga teaduses pole mateeriat olemas, sest kõik taandub energiasuhetele…

Aatom ei ole, jah, punane pallike, millel on plussmärk peal, ja elektron pole sinine pallike miinusmärgiga, see on selge, aga siit edasi mõelda on juba märksa keerulisem.

Ega ma arvagi, et suudan. Te küsisite, kas mind miski üllatab. Üllatab küll! Paljud asjad üllatavad. Mõned mõtlemapanevalt. Ja mõned meeldivalt – kui mõtled, et võib-olla need meist targemad puud õpetavad meile midagi.

Mida oleks vaja meile õpetada?

Kui hakata inimesest peale, siis: kuidas üksteist sallida ja koos ära elada. Kaastunnet.

Mis te arvate, kuidas võiks kulgeda patriarh Kirilli ja Jumala vestlus? Astub Kirill oma aujärjelt Jumala ette ja Jumal teatab, et sinuga on nüüd natuke kehvasti. Või?

Niisugused küsimused kuuluvad ikkagi suuresti naljarubriiki. Midagi pole parata, et niipea, kui me NII kaugele läheme, peame olema enne ära vastanud küsimusele, millised on Jumala ja maailma omavahelised suhted: mida Jumal, kui ta on Looja, maailmalt ja meilt ootab.

Kui ta on Looja?

Kui ta on Looja. Tähendab: ei ole ainult ateism ja teism, on vähemalt neli niisugust põhiteooriat. Teism ütleb, et Jumal on olemas: Looja ja kõige üle. Ateism eitab seda – ei mingit Jumalat, kõik on absoluutne juhus: iseenesest tekkisid seadused, iseenesest muutusid nad pärast Suurt Pauku mitu korda hoopis teistsugusteks.

Siis on panteism, mis ütleb, et maailm võrdub Jumal.

Praegu on teadlaste seas levinud – teoloogide hulgas ka, aga vähem – panenteism. Mina olen ka panenteist.

Wilfred Cantwell Smith ütleb oma raamatus „Religiooni tähendus ja ots“, et see, mida räägib teism, hoides elus 19. sajandi antropomorfset pilti Jumalast, teeks ka temast ateisti. Jumal on Looja, kes on oma loodus tegutsev, ja samas kummatigi nii-öelda ligipääsmatus valguses.

Selle 19. sajandi pildiga Jumalast haakuks ehk minu kohatu nali, et teist saaks praegu vanajumala modelli.

Just!

Minusuguste meelest jõuab [Jumala olemuse kirjeldamisele] kõige lähemale selline paradoksaalne väljendus, et Jumal on inimeses ja väljaspool inimest; et ta on kõik kõiges, aga samas ka kõigest lahus.

Aga teie küsimus oli Kirilli kohta. Ma arvan, et Jumal ei võta patriarh Kirilli jutule, talle ei ole Kirill nii tähtis kui Raineri või Toomase jaoks.

No meile on Kirill praegu väga oluline. Ta on ikka päris põrguline, olgem ausad.

Nõus!

Tehke, palun, Õhtulehe, mida te ka ise loete, ma siin rõõmuga näen…

Omal ajal lugesin rohkesti lehti, praegu piisab mulle Õhtulehest. Raadiot ja telet ma eriti ei tarbi, sest mis seal maailmas ikka sünnib – paar pommi rohkem või vähem.

Tehke, palun, Õhtulehe lugejatele selgeks, mida tähendab Kuremäe kloostri iguumenja Filareta jutt, et veresideme katkestamine Vene Õigeusu Kirikuga on võimatu. Mis see vereside on?

Ei tea! Päriselt ei tea. Normaalses keeles on vereside isal ja pojal, emal ja pojal, vanaisal ja… ja nii edasi – see on vereside. See, mida sajand tagasi nimetati vereks ja praegu geneetikaks. Veresugulus ja sama verd ja antisemiidil juudi veri on lihtsalt terminid, et nimetada pärilikku kokkukuuluvust. Aga niisugusel kombel pole Kuremäe kloostril mitte midagi tegemist moskoviitidega. Niisugust veresidet neil ju ei ole.

Kas see kuulujutt vastab tõele, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikus on iga uskliku memmekese kohta kolm hästi treenitud… no ütleme siis kirikumeest?

Heh-heh-heh-hee! Kust mina peaksin seda teadma?

Aga kõlab loogiliselt, et papp võib olla luuraja? Või et kirik on väga hea kattevari eri organisatsioonidele?

Kahjuks jah. Sinna ei ole midagi parata.

Oeh. Muide, teie kohv jahtub ära.

Oh, sellel on veel sooja küll.

Ma lähen nüüd hästi isiklikuks. Kui ma teil 2022. aasta märtsis külas käisin, olite just kolinud siia diakooniahaiglasse abikaasa juurde, teil oli kahepeale nii-öelda perepalat. Märtsis 2023 Agne-Dorothea Paul suri, aga mõned kuud varem ütlesite te Vilja Kiislerile antud intervjuus abikaasa kohta: „Mina olen teda täiendanud ja tema mind, nagu ühe keha kaks silma panevad inimese jaoks kokku selle pildi, kuidas ta maailma näeb. Ei oska ette kujutada, kuidas suudan edasi minna ilma temata.“

Mina olen sellest teisest silmast ilma.

Ka füüsiliselt.

Ka füüsiliselt. Ma ei näe vasaku silmaga. Kui ma parema kinni panen, siis… täna on heledamad kohad heledamad, aga teie kuju selle kardina taustal ei tule välja. Ei tule.

Tähendab – ma olen öelnud seda teadmata, kui täpne see tegelikult on: kuidas ma pean ilma temata elama edasi ja kuidas see siis välja näeb.

Ühe silmaga katsud kuidagimoodi näha.

Kirjanik Teet Kallas ütles aastaid-aastaid hiljem, et pole abikaasa kaotusest üle saanud – ega tahagi saada.

Miks peaks tahtma? Ma igal hommikul ärkan ülesse ja ta on siinsamas. See on nii veider, aga päriselt ka on niimoodi, et hommikul ta on olemas. Lihtsalt on siin, oma voodis. Läheb natukene aega, kui ma jõuan sinnani, et… teda ei ole ju enam. Esimene ärkamise faas on aga niisugune, et ta on veel olemas.

Ma ei oska seda põhjendada ega seletada, aga… Võib-olla ongi tema silma pilt juba nii palju minu sisse tulnud, et ma näengi maailma niimoodi, et mõtlen: aga kuidas tema näeks, kuidas tema ütleks? See tunne tuleb ikka ja jälle. On ju nagu kaks silma: teise silmaga näed… natukene küll, aga ikkagi teise nurga alt.

Kas te teoloogi ja kirikuõpetajana teate, kuidas teie abikaasal praegu läheb?

Õnneks on Paulusel üks lause, mis on minu jaoks äärmiselt oluline: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.“ See on Tooma evangeeliumis öeldud Jeesuse sõnadena ja ma olen seda palju korranud.

See tähendabki, et kõik, mida meie suudaksime [inimese teest pärast surma] kujutleda, on lapsik. Ma ei keela neid, kes kujutlevad, aga kui te küsite minu ettekujutust, jätan ma rahulikult selle ülesande lahendamata ja olen just seetõttu lootusrikkam, et kuna ma ei oska kujutleda… Kui oskaksin, jõuaksin võib-olla varsti mõtteni: „Ja kas see tasus vaeva?“

Mis teile igapäevaselt rõõmu teeb?

Palju asju. Ilus ilm. Head inimesed ja head raamatud. Et on, mida mõtelda, kellega kaasa mõtelda, kellega rääkida.

Huvi lugemise vastu säilib isegi siis, kui enam palju meelde ei jää. Sõber Jüri Engelbrecht just soovitas kahte raamatut: Brian Greene’i „Aja lõpuni“ – milline on universumi lõpp, kui aega enam ei ole – ja John Barrow’ „Uued kõiksuse teooriad. Ülima seletuse otsinguil“. Sellise kraamiga ma maiustan.

Teil siin igapäevast suhtlust jagub? Sageli kurdavad inimesed sellistes kohtades põrguigavust. Ma ei tea, kas see võib ka olla üks põrgu definitsioone, et seal on kohutavalt igav.

Bernard Shaw’ ühes raamatus küsib taevasse jõudnud tegelane, et kus on need ja need inimesed. Talle öeldakse: „Neil oli siin taevas nii jõle igav, et nad panid kõik põrgusse – seal on omasuguste juures huvitavam.“

Jumalavallatu nali.

Jah, no Shaw tegi neid. Aga ega see nii jumalavallatu ka ole, sest sõnad taevas ja põrgu on meie pandud teatud olukordadele. Ja igavuse teeb ju suuresti inimene ise endale – kui tal ei ole seda, millest huvi tunda.

Teie igavlemise pattu ei tee?

Küllap ikka teen. Küllalt palju on maailmas niisuguseid ootamisi, kus aeg ei lähe edasi, kus midagi teha ei saa ja kus siis mõte ei hakka kah õieti tööle. Ma tean küll, mis on igavlemine.

Mis on vananemise juures ägedat, lõbusat, toredat? Peale selle, et iga päevaga saab järjest targemaks, samas ilmselt süveneb ka mõistmine, et kogu tarkuse juures on seda, mida ei tea, ikka palju rohkem.

Ei saa iga päev targemaks ka, sest alt on ikka nii palju auke sees sel ämbril, et voolab ära. Ei saa lisada ega leia üles neid mõtteid, mida tahaks. Ei hoia sabast kinni mitte ainult nimedel, vaid muulgi.

Kui võtta aga looduse seisukohast, oleks see kurjast, kui meil ei oleks surma. See on isiklik traagika, see on siis traagika, kui keegi läheb kõrvalt. Aga iseenesest see, et kõigel, millel on algus, on ka lõpp, ja et niimoodi on ka ühe konkreetse inimese elul algus ja lõpp – ma arvan, et selle üle ei pea ainult halama.

Kirikuõpetajana te peate praegu silmas algust ja lõppu maa peal?

Jaa-jaa, seda küll. Aga ma mõtlesin, et ei pea ju selle pärast oma tänast päeva ära rikkuma, et mõelda: võib-olla mind homme ei olegi enam siin. Neid vahendeid, kuidas ennast kurvaks teha, paraku ikka leiab.

Teha muidugi elu niisuguseks, et oleks ainult lõbus, pole aga kah kõige targem. Ja küllap on ka kerge igavus – nii nagu tühi kõhtki – vahel tarviline. Ju pole tükk aega midagi lugenud, kui ei ole, mille üle mõtelda.

Te elate praegu kohas, kus surm on vist päris igapäevane külaline?

Siin hoones küll. Korrus allpool on neljanda staadiumi vähihaiged ja neid sureb aasta jooksul ligi 200.

Mida te arvate patsiendi nii-öelda elu lõpu korralduse testamendist – et inimene seab oma ravile piirid: sellistest näitajatest alates ärge mind enam lõigake ega torkige, vaadake ainult, et poleks valus.

Mul on see olemas ju aastaid juba.

Kui te näeksite neid inimesi… ja mitte ainult korraks, vaid pidevalt ja pikema aja jooksul, siis… selline testament on halastus.

Kuidas elada nii, et lootus ei kaoks ja aeg-ajalt oleks tuju ikka päris hea?

Retsepti vist ei ole.

Mis ma enda kohta ütlen, et lootus ei kaoks… Jumala üks omadusi on see, et ta on ustav. Teiseks saab tema peale toetuda. Kui kõik jookseb nii kokku, et midagi ei oska mõelda, midagi ei oska oodata, siis jääb lootus lootuse peale.

Mida teie praegu loodate?

Noh, üks niisugune hirm on – et õigel ajal suu saaks kinni pandud.

Teate, kurb lugeda, kui mõni hea sõbergi ei saa punkti pandud.

Siia paneme punkti.

Aitäh!

Nüüd on küll teil see kohv nii ära jahtunud, et…

Nüüd kõlbab juua.

Allikas