Tänapäeval teavad ilmselt kõik, et malaariat levitavad sääsed, kuid sada ja enam aastat tagasi uskusid Kaukaasiasse kolinud eestlased, et surmava haiguse taga on hoopis niiske maapind, toored marjad või koguni liigne töökus.
Värske ajalooline ülevaade näitab, kuidas Musta mere äärde elama asunud Eesti asunikud püüdsid uues ja võõras keskkonnas malaariaga toime tulla, toetudes nii kodu-Eestist toodud ebausule kui ka tollastele teaduslikele arusaamadele.
Pildi pani kokku Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Aivar Jürgenson, kes uuris 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse asunike kirjavahetusi, memuaare ja tolleaegseid ajaleheartikleid.
Kui Abhaasiasse 1880. aastatel Linda, Estonia, Salme ja Sulevi külad asutati, sai malaariast õige pea uute elanike jaoks kõige surmavam vaenlane. Esialgu suri asundustes ligi 16 protsenti elanikest ja malaariasse haigestus üle poole saabunud väljarändajatest.
Kuna teadus polnud sääskede ja malaaria seost veel avastanud, uskusid asunikud kehtivat meditsiiniteooriat. Selle kohaselt immitses haigus mürgise auruna niiskest maapinnast ja soodest. Seetõttu hakati maju ehitama vaiadele, et õhk pääseks põranda alt läbi käima.
Lisaks asuti maapinna kuivatamiseks istutama eukalüptipuid ja soid kuivendama. Töö kandis vilja, sest ühtlasi hävitati sellega sääskede paljunemispaigad, isegi kui putukate rolli toona veel ei mõistetud.
Kirjeldustest koorus välja seegi, kuidas malaaria põrkus eestlaste rahvusliku uhkusega ehk töökusega. Kuna varajased kolonistid pidasid kohalikke elanikke laiskadeks, arvasid nad alguses, et põhjamaine keha ei pea palavas kliimas tugevale rahmeldamisele lihtsalt vastu ja jääb seetõttu haigeks. Alles hiljem mõisteti, et inimesi kurnab hoopis malaaria ise. Lisaks märjale maapinnale ja liigsele töökusele nähti haiguse taga ka toorete marjade söömist ja keetmata vett.
Malaaria raviks kasutatud võtetest joonistub välja värvikas segu rahvapärimusest ja tollasest meditsiinist. Eestist võeti kaasa uskumus, et malaaria ehk halltõbi on halli vanamehe kujuga vaim, keda peab eemale peletama või ehmatama. Nii püüdsid asunikud end ravida näiteks koera kombel sealauda õlgedes püherdades või hoidsid magades vasaku külje all surnuaialt korjatud ristitükke.
Kuigi arstid jagasid ametliku ravimina hiniini, pelgasid paljud asunikud selle kibedat maitset ja uskusid ekslikult, et rohi on mürgine. Nii eelistas osa inimesi juua sümptomite leevendamiseks hoopis kohalikku veini.
Jürgenson kirjutab varajaste asunike katsumustest ajakirjas Philological Researches.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.