Eesti riigis on rahvus- ja riigikeel ehk eesti keel riiklikult põlu all. Jah, meil on mingid seadused, eelnõud, kampaaniad ja üritused, aga kõik see on Potjomkini küla. Eesti riigi otsene tegevus kahjustab, nõrgestab ja alandab eesti keelt.
Vaadake kasvõi seda, kui keegi tõstatab küsimuse, miks näiteks taksojuhid ei räägi riigikeelt. Lausa võimu tasemel järgnevad ründavad vastused, miks neid eesti keelt kõnelema ei saa panna. Järgnev diskussioon ei teki mitte selle kohta, kuidas riigikeelt kehtestada, vaid selle kohta, mida kõike selline keelenõue rikkuma hakkab, väidetavalt inimõigustest mingite põhiseaduste säteteni. Keeleamet laiutab rikkumiste peale tavaliselt käsi, mis jäävad lühikeseks.
See riik lihtsalt ei taha eesti keelt kui riigikeelt ülimuslikuks teha. Ühest küljest ei luba seda pseudoliberaalne ideoloogia, milles võõrad sisserändajad on kallid külalised, keda ometi ei saa keeleõppega koormata; teisalt liigutakse Reformierakonna ja Eesti 200 valitsedes ikkagi üleminekule rahvusriigilt multikultuursele riigile, kusjuures poolvenelasest minister Kristina Kallas on eriti räige eestlusvastane Trooja hobune.
Eesti riik on vähemalt euroliidu aastatel eesti keelt pidevalt tahaplaanile tõrjunud. Isegi keelereegleid on muudetud juttudega, et raske eesti keel tuleb teha lihtsamaks ja kergemaks, siis saab ehk ka aafriklane selle selgeks. Võõrastele on alati püütud keelenõudeid lihtsustada, et nad ometigi midagi selgeks saaks. See on keele sobitamine, mitte keele kaitse. Meil ei integreerita võõraid eestlaste sekka, vaid eestlasi võõraste sekka.
Meil levitatakse müüti, nagu tahaks võõrad keelt õppida, aga polevat võimalusi. Ei, nad ei taha eesti keelt õppida, seda teevad vähesed, kes tahavad tõesti võõral maal sulanduda. Enamik on täiesti rahul, kui saab inglise ja vene keelega hakkama. Naljahambad ütlevad, et inimene on täpselt nii palju siga, kui tal lastakse olla. Võõras on keeleõppes nii loid, kui tal lastakse olla – ning Eesti riigis lastakse vägagi ükskõikne olla.
Võõrad ei tule üldjuhul Eestisse integreeruma, nad tulevad tööle, õppima, ka alaliselt elama, aga vähesed tahavad seda kodumaaks, seetõttu nad ei hakka ka kohalikku rasket keelt õppima, kui hakkama saab mõne suurkeelega. Ja nad märkavad väga hästi selle ära, kui riik ei nõua, kui ta laseb lõdvalt läbi, kui riigi ideoloogia keelabki võõraste pingutamist nõuda – ja nad on just sellised sead, nagu Stenbocki maja lubab olla.
Eestis kardetakse riigikeele oskust nõuda, põhjuseks ikka see liberaalne ühiskond, kus võivat sel moel kellegi õigusi rikkuda. Aga peab nõudma. Tegelikult peab riik looma ühiskonna, kus riigikeeleta lihtsalt ei saa hakkama. Kui ei oska, oled ühiskonnas null. Aga Eesti riigil pole selleks selgroogu – alles rääkis Taro vajadusest anda hallipassiirahvale kodakondsus niisama kätte. Nood ei õpi keelt, aga riik toob autasu loodritele ja riigivaenajatele kandikul kätte.
Venelased, ukrainlased, araablased, türklased ja paljud teised on suurte rahvaste esindajad. Neil on oma suurrahva mentaliteet ja nad ei hakka õppima väikerahva keelt ilma tungiva vajaduseta. Läheb araablane Saksamaale, õpib ta saksa keele ära, sest seda on vaja, ja paraku aktsepteerib ta seda ka teise suurkeelena. Eestlasi on alla miljoni ja meie keelde suhtutakse niigi üleolekuga, mille näiteks on siinsed venelased. Ja kui see miljonirahvake ka ise ei nõua riigikeeleoskust ega kasuta sunnimeetodeid, siis selle peale lihtsalt vilistatakse.
Võõrkeelte oskus on alati õige ja vajalik, kuid oht tekib siis, kui mingi keel muutub staatuse tähistajaks. Kunagi oli Eestis selleks saksa keel, nüüd on inglise keel – väga vajalik tänases maailmas, aga tugevalt prestiižikeeleks muudetud. Inglise keel ei pea ennast kehtestama, ta levib ise pidurdamatult ja jällegi – riigikeel saab elujõuline olla vaid siis, kui ta ei lase ka inglise keelel ruumi üle võtta. Eestis on see häda, et Lääne poolt tulija, olgu ta vajalik spetsialist või lihtsalt Eestis elamist prooviv välismaalane, saab igati inglise keelega hakkama, ükski meie töökeskkond ei sunni teda eesti keelt oskama. “Läänlastele” lubavad eestlased “inglaseks” jäädagi.
Vene keel kehtestab ennast ise, eriti venekeelse kogukonna pideva suurenemisega, mis on Reformierakonna valitsedes kõvasti hoogu juurde saanud – tuuakse ju siia ohtralt nii ukrainlasi kui ka võõrtööjõudu endise Nõukogude Liidu aladelt, kellel kõigilon suhtluskeeleks vene keel. Idanaabrite keel on Eestis juba autonoomne – see tähendab, et ta ei pea enam riigikeelega arvestama, selle kõnelejad saavad oma vene keelega riigis Eesti ideaalselt hakkama. See paralleelühiskond on meil juba ammu olemas.
Eesti riik hakkab keeleoskust nõudma alles siis, kui eestlased hakkavad kaebama, et näiteks taksojuhid ja toidukullerid on umbkeelsed, ja ka siis pakutakse poolikuid või suisa nõrku lahendusi. Vene keel aga kehtestab ennast ise – nii nõutakse haiglates arstidelt vene keeleoskust, eesti noored ei leia Tallinnas tööd, sest teeninduses nõutakse vene keele oskust, jne. Multikultuursus tungib peale, aga riigikeele kaitse on kehv ja hägune – ei saagi midagi paremat tulla, kui haridusministriks on balalaika ja puhvaika, kellele ei meeldi kannel ja pastlad.
Eesti keele positsiooni nõrgendavad ka ettevõtjad, kellele on vaja töökäsi, mitte keeleoskust. Nende lobby on tugev – näiteks on Bolti omanikud võimuparteide järjekindlad rahastajad ning kui kaevatakse Bolti töötajate umbkeelsuse üle, järgneb riigipoolne umbluu juttudega, et kõik olevat ju korras, millele Bolt maalib oma ilustava pildi juurde.
Praegu vasakliberaalide valitsetav riik ei kaitse eesti keelt, see ei ole nende prioriteet, see ei lähe kokku nende ideoloogiaga. Aga otseselt riigikeelt maha suruda ka ei saa, seetõttu suunatakse suurkeelte pealetungi vastavate protsessidega – näiteks võõraste sisseveoga.
Eesti keele kaitse algatusi tuleb mõistagi palju, aga need ei ole tõsiseltvõetavad, eriti kui ministriteks on “krikad” ning kui 35 aastat pärast taasiseseisvumist on meil endiselt probleemiks riigikeele nõrk staatus. Sama on muide eesti kultuuriga – võib ju maailmale näitamiseks võimsa laulu- ja tantsupeo korraldada, aga enne ja pärast seda kidub ja mädaneb eesti kultuur ERM-i, Ugala ja ERR-i homo- ja transideoloogilises saastas, siis tegelikult kaob eestlus kultuurimarksismi sogases voos.
Uued Uudised