Palju õnne, Eesti Televisioon! Enamus meist nõustub väitega, et ETV on kadestamisväärselt heas vormis. Andekad ja kogenud kolleegid loovad suurepärast sisu, mida naudivad sajad tuhanded eesti inimesed iga päev.
Kuigi traditsioonilise televisiooni peatsest kadumisest on räägitud hulk aastaid, vaatab keskmine eestlane jätkuvalt päevas kolm tundi telerit, vanem põlvkond veel tunduvalt rohkem. Telesisu edastamine digikanalites, mida peljati tavatelevisiooni “hävitajana”, on päriselus toonud rahvusringhäälingule sadu tuhandeid uusi vaatajaid. Kes “Aktuaalse kaamera” ajaks teleri ette ei jõudnud, pöörasid pilgu tahvelarvuti või nutitelefoni ekraanile. Sest sisu on ainus, mis loeb.
ETV tähtpäev on kohane hetk hinnata nii televisiooni kui ringhäälingu seisu ka teravama pilguga. Mati Talviku mõtet, et “telesaade ei saa kunagi valmis, vaid läheb eetrisse”, saab laiendada ringhäälingule kui organisatsioonile laiemalt. Pole võimalik jääda pusima perfektse viimistluse nimel, vaid tuleb otsida uusi käike ja liikuda edasi, sest ajakirjanduses ei tea sa kunagi, mida uus päev toob.
ETV eripära seisneb selles, et paljud saated on eetris muutmata kujul aastakümneid. Oleme iseenda edu lõksus, armastatud ja suure vaadatavusega telesaateid ei julge keegi torkima minna, isegi siis, kui me omakeskis tunnistame, et mõni neist on arengus toppama jäänud.
Staažikad saated võtavad enda alla suurema osa telekavast ja eelarvest ning uustulnuka võimaluseks on ukse vahel õige kitsas pilu. Soovin siiralt, et meil oleks rohkem julgust ja avatud meelt uute inimeste ja ideede majja laskmisel. See on kriitiline võime meediakonvergentsi tingimustes, kus tele-, raadio- ja veebitoimetuse vahelt kaovad barjäärid ning inimesed tegutsevad samaaegselt mitmes meediavormis.
Pole sugugi vähetähtis selles protsessis kuulata tähelepanelikult Eesti inimesi. Saan aru, et see võib olla aeganõudev, vahel tüütugi, sest tuhandetel televaatajatel on sirgjooneline seisukoht, mida ETV tohib või ei tohi näidata.
Samal ajal pole rahvusringhäälingul ühiskondliku taju mõõtmisest pääsu. Kõrki iseteadlikkust ei saa me endale lubada, kuna tegutseme avalike vahendite arvelt ja peame lähtuma avalikust huvist.
Dialoogis ühiskonnaga on võtmeküsimused, kuidas rahvusringhäälingu põhiülesanded määratleda, kuidas nende täitmist mõõta ning millises vormis ERR sellest Eesti ühiskonnale aru annab.
EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) liikmesriikides on kasutuses erinevaid mudeleid. Maailma kõige mõjukama avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni BBC tegevus juhindub põhimõttest “BBC can be both independent and accountable” (BBC saab samaaegselt olla nii sõltumatu kui ka aruandekohustuslik). Meediaorganisatsiooni toimimise aluseks on kümneaastase kehtivusega Broadcasting Corporation Royal Charter ja BBC juhid on aruandekohuslased Suurbritannia parlamendi ees.
Eestis leiab mõni asjaosaline, et see on meile sobimatu mudel ja poliitikud tuleks üldse ukse taha tõsta. Kui me vaatleme ERR-i kui ettevõtet, siis meie n-ö aktsionärid on kõik Eesti maksumaksjad, aktsionäride üldkoosoleku rollis on riigikogu, kes omakorda valib esindajad ringhäälingunõukokku. Tegelikkuses on poliitikud selle laua taga need, kes saavad valimistel “aktsionäridelt” mandaadi. Siiski tuleb vältida olukorda, kus rahvusringhäälingu käekäigu üle otsustaks valitsuskoalitsioon. See pole avalik-õiguslik meedia vaid riigimeedia, mida oleme näinud mitmes Euroopa riigis.
Nii soomlaste YLE kui ka brittide BBC puhul rakendatakse avaliku väärtuse testi, mis mõõdab, kas avalik-õigusliku meedia teenused on vastavuses avalikele huvidele, õigustavad avalike vahendite kasutamist ja ei moonuta konkurentsi meediaturul.
Sarnane mudel võiks sobida nii ETV kui ERR-i teenuste hindamiseks ja õiglane oleks, kui hinnatakse olemasolevaid ja ka plaanitavaid uusi teenuseid. See on oluline Eestile aga samavõrd tähtis ERR-ile endale, kaitsmaks oma valikuid programmipoliitika teostamisel ja teenuste arendamisel ning otsustamaks, kuhu ikkagi suunata oma ressursid, et enim suuta luua avalikku väärtust.
Jõudsimegi rahani, millega seoses on mul üks kindel soov: et me lõpetaksime kaeblemise, kuidas raha millekski ei jätku. Arvestades riigi rahanduse seisu, olukorda Eesti meediamaastikul ja kultuuri rahastamisel tervikuna, oleme rahuldavas olukorras. ETV saab peatselt Põhja-Balti piirkonna moodsaima uue telemaja. ERR-i eelarvesse tuleb aastas riigilt ca 50 miljonit eurot, millele lisanduvad väiksemad omatulud. Seda on rohkem kui TV3 ja Kanal 2 aastatulu kokku.
EBU riikides on kõige levinum mõõdik avalik-õigusliku meedia rahastamise taseme hindamiseks selle suhtarv SKP-sse. ERR-i näitaja, 0,12 protsenti SKP-st on keskmise rahastuse tasemel (Euroopa Liidu keskmine on 0,13 protsenti). Muidugi võivad soovid olla veelgi suuremad, aga mõistlik on juhinduda vanarahva tarkusest, et suu tuleb seada sekki mööda. Määravaks saab, kuidas me seda ressurssi organisatsioonisiseselt kulutame.
Tulevikku vaadates peame kuidagi saama klaaritud Andrese ja Pearu vägikaikaveo Eesti meediamaastikul. Ühelt poolt peab erameedia loobuma ebamõistlikust nõudest, et ERR lõpetaks igasuguse veebisisu loomise, teiselt poolt peab rahvusringhääling olema valmis loobuma või mitte arendama neid meediateenuseid, mis loovad vähe avalikku väärtust.
Tillukesele meediaturule on sobimatu nii variant, et ERR krahmab maksurahaga kõik endale, kui ka näiteks Austria variant, kus avalik-õiguslik ORF viib digiauditooriumi otsingul oma sisu ja raha sotsiaalmeediasse, sest ORF veebikanalites nad uut sisu luua ei tohi.
Olgem enda vastu ausad, Eesti meediaorganisatsioonid suudavad ainult üheskoos kaitsta eestikeelset ajakirjandust ja kultuuri ning esitada väljakutse GAFA (Google, Amazon, Facebook, Apple) ja Netflixi mõõtu gigantidele. Kindel võib olla selles, et kui GAFA jääb peale, siis mitte ükski neist monstrumitest ei hakka kunagi tegema saateid nagu “Plekktrumm”, “Esimene stuudio” või “Terevisioon”.