See on lihtsalt naeruväärne. Istun oma väikeses Eesti kodus, keset meie pisikest Eestimaad, ja sordin värisevate kätega kilekotte ja topsikuid, sest muidu ronib mõni kohalik vallaametnik peadpidi minu prügikasti. Nad otsivad sealt “tõestust”. Nad otsivad eksimust, et saaks väänata trahvi, moraliseerida ja näidata, kui Kohusetundlikud ja Rohelised me oleme. Samal ajal põleb maailm meie ümber otseses mõttes maha ja kedagi ametnikest ei huvita.
Vaadake korraks ringi, mis tegelikult toimub! Euroopa Liit saadab miljardeid Ukrainasse, et aidata neil vabaneda agressioonist – ja see on arusaadav. Kuid kas keegi seal Brüsseli elevandiluust tornis või meie oma Kliimaministeeriumis on korrakski vaadanud, mida see sõda tegelikult meie planeediga teeb? Kus on nüüd see suur rohemure?
Igapäevaselt tõusevad taevasse hirmuäratavad, mustad ja mürgised suitsusambad. Õhku lendavad terved naftatehased, massiivsed laod ja logistikakeskused. Aasovi meres ja Mustas meres põlevad tankerid, millest voolab tonnide viisi kütust ja puhast mürki otse vette ja elusasse loodusesse. See kohutav keskkonnahäving ei piirdu ainult Venemaa ja Ukrainaga, sama pilt on Iraanis ja teistes konfliktikolletes. Ja seda kõike rahastatakse, toetatakse ja vaadatakse pealt.
Millega see Kliimaministeerium üldse mõtleb? Millega see Euroopa Liidu ametnik mõtleb? Nad kirjutavad alla miljardite eurode suurustele tšekkidele, mis põletavad planeeti, ja järgmisel minutil koostavad nad uue ülereguleeritud direktiivi selle kohta, mitu millimeetrit peab olema minu prügikasti sildi suurus. See on reaalne hullumeelsus.
Astuge korraks sellest eurodirektiivide mullist välja ja vaadake maailma. Indias, Tais, Indoneesias ja paljudes teistes Aasia riikides on prügi tonnide viisi otse tänavatel, jõgedes ja ookeanides. Aafrikas laiuvad massiivsed, kilomeetrite pikkused prügimäed, mis koosnevad Lääne-Euroopa tarbimisühiskonna kasutatud riietest. Hiina suurtööstuste korstnad suitsevad ja mürgitavad atmosfääri 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Kogu see globaalne saaste voolab ühte ja samasse atmosfääri, mida me kõik jagame.
Ja teie, ametnikud, tulete siia, ühe maailma kõige puhtama ja väiksema rahvaarvuga riigi elanike õuele, ning hakkate meid kottima? Mida kuradit te teete oma ülereguleeritud, bürokraatlike seadustega? Kuidas te julgete ahistada omaenda inimesi, kes niigi püüavad keset majandusraskusi ots otsaga kokku tulla?
Kogu see süsteem on mäda ja silmakirjalik. Meie peame mängima näitemängu ja elama mikroskoobi all, samal ajal kui maailma suured ja võimsad pühivad oma sõjalise ja tööstusliku reostuse roheleppe paberite alla. See pole enam keskkonnahoid. See on omaenda rahva kiusamine, millest on täielikult kadunud igasugune terve mõistus ja loogika.
Rainis Lipstok