Ott Raun (19. juuli 1940 Tallinn – 21. veebruar 2026) oli eesti proosakirjanik, luuletaja ja ajakirjanik.
Õpingud ja töö
- 1948–1955 Tallinna 27. 7-klassiline kool
- 1955–1959 Tallinna 22. Keskkool
- 1959–1962 Tallinna Kalanduse Tehnikum
- 1960–1962 Tallinna Kalakombinaat, kalatöötleja
- 1965–1969 Tallinna Pedagoogiline Instituut, eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala
- 1969–1975 ajalehe Nõukogude Õpetaja toimetus, koolikorralduse osakonna korrespondent, alates 1971 osakonnajuhataja
- 1975–1998 ajakirja Looming publitsistikaosakonna juhataja
- 1998–2023 ajakirja Tuna peatoimetaja
Looming
Raun on välja andnud kuus luulekogu ("Hobusel on täna sünnipäev" 1973, "Silmlill" 1996, "Kaheks saa" 2002, "Kummelilõhn kirikus" 1991, "Alraun" 2005, "Iseenese väljanäitus" 2010), kolm romaani ("Kõrvaltegelased" 1990, "Kuningas, kes tahtis olla narr" 1995, "Test" 2000), artiklivalimiku "Vaikne eestlane" (1998), muinasjuturaamatu "Kass nimega Inimene" (2015) ning mälestusteraamatud "Vaimu vend" (2015), "Tuba number kaheksa" (2016) ja "Tunaeile. Meenutusi kaheksakümnendatest tunaeilseni" (2019).
Liikmesus
Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1992. aastast, Eesti Arhivaaride Ühingu liige ning kirjandusrühmituse Wellesto liige ja üks selle asutajaid.[1]
Tunnustus
Isiklikku
Ott Raun oli abielus arhitekt Ludmilla Raunaga ning ta oli filmimees Mart Rauna ja arhitekt Anu Rauna isa.
Ta vend oli bibliofiil, näitekirjanik ja ajakirjanik Vallo Raun.
Viited
- ↑ Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasi – Sirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)