Keel (ladina lingua) on selgroogsete suuõõneelund.^[1]

Keel on paljudel loomadel nii seede-, komplemis- kui ka maitsmiselund. Keel on oluline ka häälitsemisel ja rääkimisel.

Keele areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Keele abil saab toitu peenestada, mäluda ja alla neelata.

Keele värvus on mitme haiguse sümptom: tavaliselt roosa, võib ta infektsiooni korral minna valgeks.

Keele osad eest tahapoole on:

• keeleots (apex linguae)
• keelekeha (corpus linguae)
• keelejuur (radix linguae).

• kaheharuline keel
• limaskest

• Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 346, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.