Ismail Kadare (28. jaanuar 1936 Gjirokastër – 1. juuli 2024 Tirana) oli Albaania kirjanik. 1996. aastal sai ta Prantsuse Teaduste Akadeemia (Académie des Sciences morales et Politique) eluaegseks liikmeks.

1992. aastal pälvis ta auhinna Prix Mondial Cino Del Duca, 2005. aastal võitis ta Bookeri auhinna (Man Booker International Prize)^[1] ja 2009. aastal Astuuria printsi kirjandusauhinna. Ta on olnud ka Nobeli kirjandusauhinna nominent. Kosovo Teaduste ja Kunstide Akadeemia valis ta oma välisliikmeks.

Alates 1990. aastast elas ta lisaks Albaaniale pikemalt ka Prantsusmaal.

Ismail Kadare sündis 1936. aastal. Kõrgkooliõpinguid alustas ta Tirana ülikooli ajaloo ja filoloogia teaduskonnas ning jätkas Maksim Gorki nimelises kirjandusinstituudis Moskvas.

Albaania kommunistliku režiimi perioodil kasutas Kadare oma loomingusse kätketud peent allegooriat ründamaks totalitarismi ja sotsialistliku realismi doktriine. 1990. aastal palus ta Prantsusmaalt poliitilist varjupaika, avaldades Albaania demokratiseerimist toetanud sõnavõtte. Kadare sõnade kohaselt on „diktatuur ja tõeline kirjandus omavahel kokkusobimatud… Kirjanik on diktatuuri loomulik vaenlane”. Siiski keeldub Kadare nimetamast ennast dissidendiks, leides, et Enver Hoxha erakordselt paranoilise ja suletud režiimi puhul ei tulnud selline roll kõne alla.

Kadare romaanid tuginevad paljuski Balkani ajaloole ja legendidele. Vajaduse tõttu alluda poliitilisele tsensuurile on neis rohkelt sisalduv iroonia ja allegooria üsna osavalt peidetud. Näiteks 1981. aastal avaldatud teoses paigutas ta totalitaarses riigis toimuva tegevuse Osmanite riigi pealinna. Raamat keelustati Albaanias peaaegu kohe ilmumise järel.

Teemal, kas Kadare oli Albaania kommunistlikul perioodil dissident või kaasajooksik, on vaieldud ühtset seisukohta leidmata. Oma kirjandusteostes on Kadare kirjutanud türanlikest režiimidest ja tõstnud esile nende absurdust. Ise ta ennast dissidendiks ei pidanud. Ta on öelnud, et ta on kirjanik ja omaenda vaadetega tavakodanik, mistõttu ei pea ta vajalikuks enda määratlemist dissidendiks või mittedissidendiks.