TÄNA AJALOOS, 19. juuli ⟩ Kindral Laidoner küüditati Venemaale

Heinz Valk (kodanikunimega Heinrich Valk; sündinud 7. märtsil 1936 Gattšinas) on eesti kunstnik, kirjamees ja ühiskonnategelane.

Ta on olnud üks Eesti taasiseseisvumisaja eestkõnelejaid, keda peetakse rahvusliku sümboli tähenduse saanud lause "Ükskord me võidame niikuinii!" ja väljendi "laulev revolutsioon" autoriks. Teda on nimetatud Eesti laulva revolutsiooni trubaduuriks.^[1]^[2]

Haridus

Heinrich Valk õppis aastatel 1944–1949 Võipere algkoolis ja lõpetas 1954. aastal Tallinna 22. keskkooli. Aastatel 1955–1961 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas metallehistöö erialal.^[3]

Ta on Jakob Westholmi Gümnaasiumi auvilistlane.^[4]

Tegevus kunstnikuna

Algul tegutses Valk vabakunstnikuna ja juhendas aastatel 1964–1975 Tallinna Kultuuriülikoolis karikatuuriringi.

Aastatel 1972–1976 töötas ta Eesti NSV Kunstifondi peakunstnikuna.

Aastatel 1987–1989 oli ta Tallinna Kunstiülikooli õppejõud.^[5]^[6]

Kunstnikuna on Heinz Valk illustreerinud ja/või kujundanud sadakond raamatut, sealhulgas Lennart Mere "Hõbevalge" ja Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja". Kuid laiema tuntuse saavutas ta hoopis karikaturisti ja satiirilise šarži viljelejana. Tema loomingut on ilmunud kümnetes huumori- ja satiirikogumikes ning ajakirjas Pikker. Peamiselt 1980. aastatel ilmusid temalt ajalehe Sirp ja Vasar aastalõpunumbrites vaimukate allkirjadega šaržid aasta jooksul tähelepanu äratanud kultuuritegelastest. Ta on kujundanud ka märke, medaleid, ehteid, plakateid ja paljude kultuuritegelaste eksliibriseid.

Valk on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud animafilmid "Mis? Kes? Kus?" (1970) ja "Sõbrad" (1970), stsenaristina animafilmi "Kõrb" (1989) ning olnud mängufilmi "Ohtlikud mängud" (1974) kunstnik ja mängufilmi "Lurich" (1983) butafoor.

Alates 1960. aastatest on ta kogunud rahvakunstiesemeid.^[5] Tuhandetest leidudest on ta suure osa annetanud Eesti muuseumidele. Oma vanavararetkedest ja -leidudest on ta kirjutanud raamatu "Oli sul asja ka?" (2020).^[7]^[8]

Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Vabagraafikute Ühenduse auliige.

Tegevus ühiskonnategelasena

Valk oli aastatel 1979–1987 (parteituna) Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse I sekretär ja kuni 1989. aastani Kuku klubi president.^[9]

Kunstiteadliku avaliku elu tegelase ja arvamusliidrina on ta esinenud ETV kunsti- ja meelelahutussaadetes nii huumorisketšide näitlejana, šaržijoonistajana, kunstielu sündmuste tutvustajana kui ka kunstinäitusi arvustava kriitikuna. Saatejuhina on ta teinud kümneid kunstisaateid (sh pikemad portreesaated Evald Okkast^[10] ja Olev Subbist^[11]).

Heinz Valk oli üks Eesti Muinsuskaitse Seltsi (1987) asutajaliikmeid ja Rahvarinde (1988) eestvedajaid ning on ka Rahvarinde esialgse logo autor.^[5]^[12] 11. septembril 1988 toimunud suurüritusel "Eestimaa laul" ütles ta oma kõne lõpus lause "Ükskord me võidame niikuinii!".^[13]^[14] See kujunes populaarseks lööklauseks, mida korrati massiüritustel kogu uue ärkamisaja ehk Eesti iseseisvuse taastamise perioodil. Rein Veidemann on omistanud Heinz Valgule ka väljendi "laulev revolutsioon" esmakasutuse toonases kontekstis^[15]: selle pealkirjaga artikkel ilmus Heinz Valgult öölaulupidude harjal ajalehes Sirp ja Vasar 17. juunil 1988.^[16]

Valk oli ka 23. augustil 1989 toimunud Balti keti eestvedajate seas. Ta korraldas Lilli piiripunktis meeleavalduse seda osa, mille käigus loeti ette Rein Veidemanni isamaaline luuleteos "Vabaduse loits"^[17], etendati väike näitemäng Hitleri ja Stalini kohtumisest ning pandi toime Molotovi-Ribbentropi pakti sümboolne põletamine.^[18]

Kui 1.–2. aprillil 1988 toimunud Eesti loomeliitude ühispleenumil sõna võttes nõudis Heinz Valk muu seas EKP juhi Karl Vaino errusaatmist,^[19] siis ühispleenumi 25. aastapäeva tähistamisel 2013. aastal tõdes ta, et Eesti vajab muudatusi mitmetes senistes aluspoliitikates, mis on riigi jätkusuutlikkust pidurdama hakanud. Muu hulgas soovitas ta kaaluda president Lennart Mere kunagist ettepanekut kärpida riigikogu 61-liikmeliseks.^[20]

Heinz Valk oli 1980. aastatel ülipopulaarseks saanud esinduslike Tallinna lillepidude-konkursside žürii esimees.^[21]

Poliitiline kuuluvus

Heinz Valk oli üks aastatel 1988–1993 Eestis tegutsenud Rahvarinde eestkõnelejaid, Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige.

Ta oli ka üks Eesti Liberaaldemokraatliku Partei asutajaid (1990).^[5]

Aastatel 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ning kuulub tänini 20. Augusti Klubisse (hääletas 20. augustil 1991 Eesti iseseisvuse taastamise poolt). Lisaks oli ta Eesti Kongressi liige (1990–1992).

1992. aastal otsustas Heinz Valk aktiivsest poliitikast taanduda ning keskenduda tegevusele kunstniku ja karikaturistina.^[22] Aastail 1994–2009 kuulus ta siiski Eesti Keskerakonda.

Suhted tsensuuriga

Nõukogude-aegse tsensuuriga (Glavliti tsensorite näol) puutus Heinz Valk kokku nii tegevkunstniku kui ka kunstifunktsionäärina.

Kui 1970. aastate keskel tugevdati Nõukogude Liidus tekstide ja piltide tsenseerimist, siis avaldus see näiteks selles, et ka Heinz Valgu karikatuurikogumiku "Gbzöh!" (1976) koostamise protsessis ei andnud Glavlit enam trükiluba paljudele piltidele, mis varem olid ajakirjanduses ilmunud. Seetõttu otsustas Valk omakorda katsetada võimude valvsust ning pani 1976. aastal oma isikunäitusele Tallinna Kunstihoones välja selliseidki teoseid, mis polnud varem tsensuurist läbi pääsenud. Kuna näitus avati selle eksperimendi tõttu ka ilma suurema reklaamita, jõudis viie päeva jooksul näitust külastada tuhandeid inimesi, enne kui EKP Keskkomitee sekkus ja laskis näituse sulgeda.^[23]

Heinz Valk ja tema looming reklaamides

Kunstniku ja ühiskonnategelasena on teda eksponeeritud positiivses võtmes mitmes reklaamfilmis (nt "Tallinn kutsub", 1974). Ühiskonnas tekitas aga poleemikat tema osalemine ja lause "Ükskord me võidame niikuinii!" serveerimine Pauligi kohvireklaamis (2017), mille autor oli reklaamiagentuur Tabasco. Arutleti, kas lause "Ükskord me võidame niikuinii" kuulub rahvale ja kas selle kasutamine kommertsreklaamides on eetiline.^[24]

Heinz Valku on pahandanud alkoholitootja Liviko 1992. aasta suur plakat, millel reklaamiti Viru Valget lausega "Üks kord me võtame nii kui nii!".^[25]^[26]

Looming

Raamatud

Heinz Valk. "Ciao, Karli! Чао, Карли! Karikatuure" (Eesti Raamat, 1967)
L. Larina. "Räägitakse, et ... Anekdoote ja nalju ning muud suurustest". Karikatuuride autor Heinz Valk, tõlkija Viktor Tomberg (Eesti Raamat, 1970)
Heinz Valk. "6 tilka enne sööki" (EKP Keskkomitee Kirjastus, 1971)
Heinz Valk. "Tallinna sepis". Fotode autor Boris Murd (Eesti Raamat, 1971)
Peter Bichsel. "Ameerikat ei ole olemas. Humoristlikke lugusid". Illustraator Heinz Valk, tõlkija Peeter Tulviste (Eesti Raamat, 1976)
Heinz Valk. "Gbzöh! Nalja- ja pilkepilte aastaist 1968-1974" (Pikker, 1976)
Toomas Kall. "Kuueteistkümnemäng". Karikatuurikogumik. Karikatuurid joonistanud Hugo Hiibus, Edgar Valter, Olimar Kallas, Elle Tikerpäe, Heinrich Valk, Kurti Vool, Jüri Kerem, Kaja Põder, Rein Lauks, Priit Pärn, Mati Kütt, Toomas Kall, Ülo Emmus, Ilja Popovitš, Hillar Mets, Andrus Peegel (Kunst, 1982)
Heinrich Valk. "Ein Mann weiss, was er will" (Berlin : Eulenspiegel Verlag, 1982)
Erika Esop. "Valge peaga poiss". Jutustused. Illustreerinud Heinz Valk. (Eesti Raamat, 1983)
Edgar Spriit. "Homo Novus". Karikatuurikogumik. Kujundaja Rein Lauks (Perioodika, 1988), ISBN 5797901358
Priit Aimla, Heinz Valk. "Imelised aastad. 30 kuud 1987-1990" (Olion, 1991), ISBN 5460000556
Heinz Valk. "Marist Peetrini" (Kunst, 1993), ISBN 5899200561
Eerik Kõuts, Heinz Valk. "Rist ja raud : Põhja-Eesti külaseppade 18. ja 19. sajandil tehtud kalmuriste : burial wrought-iron crosses from Northern Estonia made by village blacksmiths in the 18th and 19th centuries" = Cross and iron". Fotoalbum (SE & JS, 1998)
Heinz Valk. "200 nägu. Teid ülistan nüüd ja igavesti". Koostaja Martti Soosaar, Heinz Valgu šaržid (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005)
Heinz Valk. "Pääsemine helgest tulevikust" (Kunst, 2010), ISBN 9789949437771
Madis Jürgen ja Heinz Valk. "Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua". Kujundaja Einike Soosaar (Menu, 2011), ISBN 9789949470563; e-raamat (Menu Meedia, 2024)
Heinz Valk. "Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti". Šaržide autor Heinz Valk, kujundanud Villu Koskaru (Tänapäev, 2013)
Heinz Valk. "Kuku klubi kuldsed aastad". Kujundaja Andres Tali (Tänapäev, 2014), ISBN 9789949275427
Heinz Valk. "Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!" (Fookus Meedia, 2019)
Heinz Valk. "Oli sul asja ka? Ühe kirgliku vanavarakoguja meenutusi poole sajandi pikkuselt kogumistöölt". Kujundanud Andres Tali (Tammerraamat, 2020)

Näitused

Isikunäitused

1976 – "Heinz Valgu nalja- ja pilkepildid". Tallinna Kunstisalong
1982–1983 – "Humaniseeritud pilte Eesti parnassi kangelaslikest naistest ja meestest, keda on[...]". A. H. Tammsaare muuseum
1984 – "Heinz Valgu saržid". Skandinaavia Balti Instituut Stockholmis, Rootsi
1984 – "Heinz Valgu portreekarikatuurid". Tallinna Kinomaja

Juubelinäitus

Kunstniku 90. sünnipäeva puhul toimus veebruaris ja märtsis 2026 Tallinnas Nõmme Majas Heinz Valgu karikatuuride ja šaržide näitus "Ükskord me naersime niimoodi". Eksponeeritud oli valik tema teoseid aastatest 1960–1990, lisaks oli välja pandud näiteid tema töövisanditest ja tema trükis ilmunud karikatuuridega huumoriajakirja Pikker numbritest.^[27]

Tunnustus

1974 – ajalehe Sirp ja Vasar karikatuurivõistlus, III koht
1979 – Eesti NSV teeneline kunstnik
1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
1981 – ajalehe Sirp ja Vasar karikatuuripreemia^[28]
1981 – preemia rahvusvaheliselt karikatuurinäituselt Lääne-Berliinis^[28]
2003 – Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemia^[29]
2004 – Tallinna vapimärk
2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
2007 – vabariigi taastamise tänukivi^[30]
2009 – aasta isa
2026 – nimeline pink (Tallinnas Nõmmel Raja tänavalt algaval metsateel)^[31]

Portreefilmid ja -saated Heinz Valgust

"Kunstnik Heinrich Valk" (1973. aasta film, autor Kaupo Klooren)
"Oksjon" (1988. aasta film Heinz Valgust, autorid Teet Kallas ja Kristjan Svirgsden)
"Naerda või mitte naerda... Heinz Valk" (saatejuht Moidela Tõnisson, ETV 1985)
"Heinz Valk" (Heinz Valgu karikatuuridest räägivad Sirje Helme ja Jüri Hain, Lennart Meri ning Heinz Valk ise; saate autorid Tiina Park ja Mariina Mälk, ETV 1987)
"Jõuluõhtu omadega. Aasta Isa Heinz Valgu kodus" (saatejuht Reet Linna, ETV 2009)
"Heinz Valk" (2014. aasta portreefilm, režissöör ja stsenarist Kristjan Svirgsden)
"Heinz Valk. Võidumees" (ETV 2021. aasta dokumentaalsaade Heinz Valgu 85. sünnipäeva puhul, saatejuht Katrin Viirpalu)

Isiklikku

Heinz Valgu esimene abikaasa oli keraamik Mall Valk-Sooster (1935–1976). Kui abikaasa vähki suri, jäi Heinz Valk kaht tütart kasvatavaks üksikisaks.^[32]

1980. aastast on ta abielus kunstiajaloolase Marika Valguga,^[33] kellega koos on üles kasvatanud kolm tütart: Kertu-Liina, Madli ja Kadri.^[34] Vanim tütar Kertu-Liina Karjus on samuti kunstnik.^[35]

Tema põhikooliaegne pinginaaber oli Enn Vetemaa.^[36]