Teisipäev, juuli 28, 2026

Logi sisse
Ajalugu, Täna ajaloos

TÄNA AJALOOS, 19. juuli ⟩ Kindral Laidoner küüditati Venemaale

RSS

 See artikkel räägib meeste jalgpallikoondisest; naiste koondise kohta vaata artiklit Eesti naiste jalgpallikoondis

Eesti jalgpallikoondis on Eesti esindusmeeskond jalgpallis. Koondise koosseisu valib peatreener ning meeskonda haldab Eesti Jalgpalli Liit (EJL). Koondise peamine kodustaadion on A. Le Coq Arena Tallinnas.

Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 1920. aasta oktoobris. Meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängude eelringis, mis on jäänud koondise ainsaks esinemiseks suurturniiril. Eesti ei ole kordagi pääsenud ei maailmameistrivõistluste ega Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid jõudis 2012. aasta EM-i otsustavasse valikringi, kus tuli tunnistada Iirimaa paremust.

Aastatel 1940–1991 oli Eesti Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude Liitu kuulumise tõttu rahvusvahelisest jalgpallielust ära lõigatud. Eesti esimene taasiseseisvumisjärgne FIFA ametlikult tunnustatud kohtumine toimus 3. juunil 1992.

Kõige rohkem koondisemänge (158) on pidanud Konstantin Vassiljev. Martin Reim oli selles arvestuses 157 mänguga Euroopa rekordimees kuni 2009. aasta novembrini.[1][2] Enim väravaid (38) on löönud Andres Oper. Koondise peatreener on alates 2024. aasta juunist Jürgen Henn.

Ajalugu

Eesti Vabariik (1918–1940)

Eestisse tõid jalgpallioskused ja mänguvahendid inglise madrused 20. sajandi esimestel aastatel,[3] kui maa kuulus veel Vene Keisririigi koosseisu. Kohalik jalgpallielu elavnes pärast Vabadussõda (1918–1920) ja omariikluse kindlustamist. Eesti koondis pidas oma esimese kohtumise 17. oktoobril 1920 Helsingis, kus kaotas Soomele 0:6. Mäng toimus murukattega väljakul, mis oli eestlaste jaoks esmakordne kogemus.[4] Eesti Jalgpalli Liit asutati 14. detsembril 1921 ning võeti 1923. aastal koos Brasiilia, Egiptuse, Jugoslaavia, Läti, Poola, Tšehhoslovakkia, Türgi ja Uruguayga maailmaorganisatsiooni FIFA liikmeks.[5]

Eesti seni ainus osavõtt suurturniirist pärineb 1924. aastast, kui Pariisi suveolümpia eelringis kaotati USA-le 0:1. Reis Prantsusmaale oli ainulaadne, sest 1920. ja 1930. aastatel olid Eesti peamised mängupartnerid lähinaabrid. Aastatel 1920–1940 pidas koondis 107 ametlikku kohtumist, neist 32 Läti, 27 Leedu, 21 Soome ja 12 Rootsiga. Kokku oli Eestil sel perioodil 13 eri vastast; kaugeimad mängupaigad olid peale Pariisi veel Oslo, Stettin ja Varssavi.

Eesti koondise hooaeg kestis üldjuhul mai lõpust septembrini. Kõigis kolmes Balti riigis kujunes spordiaasta suursündmuseks 1928. aastal esimest korda peetud Balti turniir.[6] Nõukogude Liidu okupatsioonini toimus võistlus üheksa korda, neist neli võitis Läti, kolm Eesti ja kaks Leedu. Korraldusõigus vaheldus kolme riigi vahel. Eestile kujunes eriti meeldejäävaks 1938. aastal saavutatud koduse turniiri võit, mis jäi aastakümneteks viimaseks. Otsustavaks kohtumiseks Eesti ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 olid lätlased. Samuti püüdis Eesti koos Soome ja Ungariga panna aluse soome-ugri hõimurahvaste vahelisele Turaani turniirile, kuid kolme koondise 1934. aastal Tallinnas peetud mõõduvõtt jäi ühtlasi viimaseks.

Rahvusvahelise tähtsusega olid 1930. aastal esimest korda peetud maailmameistrivõistlused. Esimene MM-turniir, kuhu Eesti püüdis pääseda, oli 1934. aasta MM. Valikgrupis olid vastasteks Leedu ja Rootsi. Oma esimese MM-valikmängu pidas Eesti 11. juunil 1933 Stockholmis, kus kaotati väljakuperemeestele 2:6. Eesti esimese MM-valikmängude värava lõi Leonhard Kass, kes vähendas 47. minutil kaotusseisu 1:4-le.[7] Hiljem finaalturniiril veerandfinaali jõudnud rootslased alistasid ka Leedu ning baltlaste omavahelist kohtumist selles valikgrupis enam ei peetud.

Eesti osales ka kolmandal ehk 1938. aasta MM-i valikturniiril. Eestlased läksid kõigis kolmes 1937. aasta suvel toimunud kohtumises juhtima, kuid kaotasid lõpuks mõlemale finaalturniirile jõudnud meeskonnale. Stockholmis kaotati taas Rootsile 2:7 ning Königsbergis alagrupi võitnud Saksamaale 1:4. Viimases kohtumises sai Eesti aga läbi aegade esimese valikmängu võidu, kui 19. augustil alistati Turus Soome 1:0.

Sõjaeelsest ajast pärinevad tänini Eesti koondise suurim võit (6:0 26. juulil 1928 Tallinnas Leedu vastu) ja suurim kaotus (2:10 11. augustil 1922 Helsingis Soome vastu). Väärtusliku saavutuse sai Eesti kirja ka 1937. aastal, kui sõprusmängus alistati Rumeenia, kes oli osalenud 1930., 1934. ja 1938. aasta MM-finaalturniiril.[8]

Enne Teist maailmasõda oli Eestil seitse peatreenerit, kellest ungarlane Antal Mally töötas ametis kahel perioodil. Välistreenereid oli kokku neli: kolm ungarlast ja üks austerlane. Koondise esimene eestlasest peatreener oli 1932. aastal ametisse astunud Albert Vollrat. Mitmel hooajal mängiti ka ilma peatreenerita,[9] sel juhul määras koosseisu jalgpalliliit.[10]

Koondisse kuulusid peamiselt Tallinna klubide TJK, Sport, Kalev ja Estonia mängijad.[10] Sõjaeelsel ajal pidas enim koondisemänge väravavaht Evald Tipner (67) ning väljakumängijatest Eugen Einman (65), Eduard Ellman-Eelma (58) ja Karl-Rudolf Silberg-Sillak (52). Edukaimad väravakütid olid Ellman-Eelma (21 väravat 65 kohtumises), Richard Kuremaa (18/42), Arnold Pihlak (17/44), Georg Siimenson (14/42) ja Friedrich Karm (9/13), kes kuuluvad tänini selles arvestuses Eesti kõigi aegade esikümnesse. Koondislased said oma panuse eest ka väikest tasu: mängupäeval viis krooni, 1938. aasta Balti turniiri võidu eest maksti 50 krooni.

18. juulil 1940 alistas Eesti Kadrioru staadionil Läti 2:1. See jäi enam kui pooleks sajandiks koondise viimaseks ametlikuks kohtumiseks.

Okupatsiooniaastad (1940–1991)

Pärast Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aasta augustis kadus koos iseseisva Eesti riigiga ka jalgpallikoondis. Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) tuli rahvusmeeskond uuesti kokku ja pidas kaks mitteametlikku sõprusmängu (Riias 0:4 ja Tallinnas 1:8), kuid sõjaeelsest koondisest olid alles jäänud vaid üksikud mängijad.[11] Kui Nõukogude väed 1944. aastal uuesti Eestisse tungisid, sattus osa parimatest jalgpalluritest mobilisatsiooni (näiteks Richard Kuremaa, Elmar Tepp ja Valter Neeris), osa aga pages Läände. Geislingeni põgenikelaagris moodustatud eesti meeskondadesse kuulus mitu endist koondislast, nende seas Arnold Pihlak ja Arnold Laasner.[11]

1940. aastate teisel poolel nimetati Eesti jalgpalliklubid ümber ning sõjaeelsed traditsioonid hakkasid järk-järgult hääbuma. Hilisema koondise peatreeneri Uno Piiri hinnangul olid selle põhjusteks suutmatus luua liidutasemel konkurentsivõimeline meeskond, sellest tulenenud publikuhuvi vähenemine ning spordijuhtide otsus soosida vähem populaarseid medali- ja punktialasid.[12] Eesti NSV-l oli oma esinduskoondis, kuid okupatsiooni tõttu ei osalenud see rahvusvahelistel võistlustel. Aastatel 1948–1976 korraldati 19 Balti turniiri, millest võttis osa ka Valgevene NSV; Eesti võitis turniiri viis korda.[13] Klubitasandil oli Eesti aastatel 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis ei osalenud NSV Liidu meistrivõistlustel. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ning ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.[14][15]

Eestikeelse jalgpallielu taaselustamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Ubakivi,[16] kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningurühmad. Neist silmapaistvaim oli aastatel 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Martin Reim.[17] NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse pääsesid Ubakivi õpilastest Ott Mõtsnik ja Toomas Krõm.[18]

Laulev revolutsioon, püüdlused taastada Eesti iseseisvus ning sellest tingitud pinged leidsid väljundi ka jalgpallis. 18. juulil 1990 toimus Kadrioru staadionil Eesti ja Läti jalgpallurite kohtumine, millega tähistati 50 aasta möödumist riikide esimese iseseisvusaja viimasest ametlikust sõprusmängust.[19] Vaidlusi tekitasid koondise koostamise põhimõtted. Sama aasta aprillis avaldasid 63 jalgpallurit pöördumise (Päevaleht, 24. aprill 1990), milles kutsuti jalgpallijuhte üles arvama koondisse üksnes Eesti kodanike järeltulijaid ning jätma välja pärast Teist maailmasõda Eestisse sisserännanud mängijad.

Naasmine jalgpalliareenile, kodakondsustüli ja õpipoisiaeg (1991–1996)

Mart Poom seisis koondise väravas aastatel 1992–2009

Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ning seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus peetud Balti turniiril.[13] FIFA ametliku tunnustuse pälvis Eesti koondis siiski alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmänguga Sloveenia vastu, mis lõppes 1:1 viigiga. Ajaloolisest kohtumisest võtsid peatreener Uno Piiri juhendamisel osa Mart Poom, Urmas Hepner, Igor Prins, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Toomas Kallaste, Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Martin Reim, Sergei Ratnikov, Risto Kallaste, Viktor Alonen, Urmas Kirs, Marko Kristal ja Aleksandr Puštov.[20] Kodakondsuseta Puštov lõi ka esimese värava pärast Eesti taasiseseisvumist.

Koondise koosseisu mõjutas toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi tekitas küsimus, kas rakendada niinimetatud nullvarianti ning kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene päritolu kodakondsuseta mängijaid.[21][22] Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, milles nõuti, et „koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel”.[23] Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust.[24] Oktoobris otsustas EJL-i juhatus, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam debüteerida ükski mittekodanik.[25]

Tüli puhkes uue hooga 1993. aasta veebruaris Soomes peetud kolme riigi sõprusturniiril, kus Eestit esindasid esimest korda mittekodanikud Andrei Borissov ja Sergei Bragin. Peaminister Mart Laari valitsus kutsus 27. veebruaril Eesti Spordi Keskliitu üles „kaaluma võimalust Eesti spordimeeskondadesse koondada vaid Eesti Vabariigi kodanikke”.[26] 11. märtsil ilmus ajakirjanduses avalik pöördumine, mille allakirjutanud süüdistasid jalgpalliliitu ja peatreener Piiri nelja „võõrkodaniku” – Borissovi, Bragini, Puštovi ja Sergei Hohlov-Simsoni – platsile saatmises, vene keele kasutamises koondise töökeelena ning selles, et „enamiku eesti poistele kuuluvaid [noortevõistkondade] kohti hõivavad mittekodanikud”.[26] Eesti ajakirjanduse väitel oli EJL eksitanud ka FIFA-t, sest enamik 97-st mittekodanikust polnud tegelikult kodakondsustaotlust esitanud.

Kodakondsusprobleemide kõrval tuli koondisel üle elada ka sportlikult keeruline algusaeg. EJL otsustas 5. detsembril 1991 majandusraskustest, Kadrioru staadioni kehvast seisukorrast ja meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.[27] Pärast pikka pausi rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi viimasena väravate vahega 1:27, kogudes üheksa kaotuse kõrval ühe viigi Maltaga. 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril juhendas koondist Roman Ubakivi, kelle käe all jäädi punktita ning väravate vaheks kujunes 3:31. Suurimad kaotused saadi võõrsil Horvaatialt (1:7) ja Leedult (0:5).

Eesti jäi sel perioodil peaaegu kolmeks aastaks võiduta: viimane võit saavutati 14. oktoobril 1993 ja järgmine alles 5. oktoobril 1996. 1996. aasta veebruariks oli koondis langenud FIFA edetabelis 135. kohale. Kehv sportlik seis kajastus ka publikuhuvis – 1994. aasta sügisel kogunes Kadrioru staadionile Eesti ja värske MM-hõbeda Itaalia valikmängu vaatama vaid 3000 pealtvaatajat.[28]

Esimene välistreener ja tulemuste paranemine (1996–2000)

Eesti tõus FIFA edetabelis algas islandlase Teitur Þórðarsoni ametiajal

Eesti koondise tulemused paranesid taasiseseisvumisjärgse esimese välistreeneri, islandlase Teitur Þórðarsoni juhendamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Hohlov-Simsoni väravast Valgevene 1:0. Eesti sai 1998. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril peale võidu valgevenelaste üle ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti pidada[29] ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud korduskohtumine lõppes 0:0 viigiga.[30] Eesti kogus lõpuks neli punkti (väravate vahe 4:16) ja pääses esimest korda viimase koha vältimisest, lõpetades kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendal kohal.

Eesti lõpetas eelviimasena ka 2000. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri, kuid seekord saavutati kümne mänguga kolm võitu ja kaks viiki (väravate vahe 15:17). Alagrupikaaslaseks loositi taas Šotimaa, kellelt võõrsil saadud 2:3 kaotus kuulus ajakirja Sporditäht hinnangul 1998. aasta tähelepanuväärsemate spordisündmuste hulka: „Eesti-Šotimaa vastasseis palliplatsil hakkab omandama juba Eesti-Läti maavõistluse pinget.”[31] 31. märtsil 1999 alistas Eesti koondis Vilniuses 2:1 Leedu, mis oli esimene võõrsil saavutatud valikmänguvõit pärast taasiseseisvumist. Eestil säilis kuni eelviimase vooruni teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile ning meeskond kogus lõpuks rekordilised 11 punkti. Eesti–Šotimaa kohtumine 8. septembril 1999 oli taasiseseisvumisjärgsel ajal esimene mäng, kus 5000-kohaline Kadrioru staadion oli välja müüdud.[28]

Koondise koostamisel oli varasem kodakondsustüli selleks ajaks vaibunud, kuid pahameelt tekitas asjaolu, et valdav osa koondislastest mängis FC Floras või välisklubides. Peatreener Þórðarson oli sarnaselt oma eelkäija Roman Ubakiviga ühtlasi FC Flora esindusmeeskonna peatreener. Oponendid kahtlustasid, et selline süsteem aitab FC Flora presidendil Aivar Pohlakul mängijaid välismaale müüa ja konkurente kõrvale tõrjuda.[32]

Hollandi periood ja uus kodustaadion (2000–2007)

Eesti koondis on Inglismaaga pidanud kaks kohtumist ning mõlemad lõppesid 0:3 kaotusega. Wembley staadion, 13. oktoober 2007

Peatreener Teitur Þórðarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ning Eesti Jalgpalli Liit (EJL) alustas koondisele uue välistreeneri otsinguid. Ajutiselt võttis meeskonna juhendamise üle Tarmo Rüütli, keda kahes kohtumises asendas Aivar Lillevere. Rüütli jäi ametisse 2000. aasta sügiseni ning juhendas koondist 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiri esimeses neljas kohtumises. Vastavalt lepingule lahkus Rüütli ametist pärast seda, kui EJL palkas uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi.

Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan rajada Tallinnasse moodne kodustaadion sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese spetsiaalselt jalgpallile mõeldud jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 MM-valikmänguga Hollandi vastu, mille Eesti kaotas 2:4. Eelmüüki antud 9300 piletit müüdi läbi kuue tunniga.[33]

MM-valikturniiril saavutati kaks võitu Andorra üle ning tehti kaks viiki Küprosega. Kaheksa punktiga lõpetas Eesti alagrupis neljandana, edestades Andorrat ja Küprost. Sama palju punkte koguti ka 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril: taas saadi kaks võitu Andorra üle ning mängiti koduväljakul väravateta viiki Bulgaaria ja Horvaatiaga.

Eesti seni edukaimaks valikturniiriks kujunesid 2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused. Viis võitu, kaks viiki ja viis kaotust andsid kvalifikatsioonigrupis 17 punktiga neljanda koha Läti, Liechtensteini ja Luksemburgi ees.[34]

Juubeliaasta ja esimene kohtumine Brasiiliaga (2007–2009)

Eesti ja Türgi mängisid A. Le Coq Arenal 15. oktoobril 2008 väravateta viiki
Eesti–Brasiilia kohtumise avavilest A. Le Coq Arenal 12. augustil 2009

2007. aasta novembris nimetati Eesti koondise peatreeneriks kaheaastase lepinguga Tarmo Rüütli,[35] kes oli koondist juhendanud ka aastatel 1999–2000, kuni jalgpalliliit leidis pärast Teitur Þórðarsoni lahkumist uueks peatreeneriks hollandlase Arno Pijpersi. Rüütli peamiseks ülesandeks oma teisel ametiajal oli juhtida koondist 2010. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.

Sõprusmängudes heitlikku vormi näidanud Eesti alustas 2008. aasta septembris valikturniiri võõrsil 2:3 kaotusega Belgiale, kuid langes madalseisu pärast 0:7 kaotust Bosnia ja Hertsegoviinale.[36][37] Selle järel langes Eesti oktoobrikuises FIFA edetabelis läbi aegade madalaimale ehk 137. kohale. Esimeses kodumängus tuli 0:3 alla vanduda valitsevale Euroopa meistrile Hispaaniale. Punktiarve avas Eesti alles neljandas valikmängus, kui Tallinnas mängiti EM-poolfinalisti Türgiga 0:0 viiki. Alagrupi kahest autsaiderist osutus Eesti 2009. aasta kevadel siiski tugevamaks, tehes võõrsil Armeeniaga 2:2 viigi ja võites armeenlasi kodus 1:0.

Eesti Jalgpalli Liit kuulutas 2009. aasta Eesti jalgpalli sajandaks juubeliaastaks. Juubelikohtumistes lõpetasid koondisekarjääri rekordkoondislane Martin Reim, kes mängis 6. juunil Ekvatoriaal-Guinea vastu, ning pikaajaline esiväravavaht Mart Poom, kelle lahkumismäng toimus 10. juunil Portugali vastu. Sajandimänguks[38] nimetati Eesti ajaloo esimene kohtumine Brasiiliaga, mille FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister võitis Tallinnas 1:0. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõpruskohtumist[39] teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.[40]

Tarmo Rüütli aeg (2010–2013)

Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabelis 15. kohal olnud ning neli kuud varem MM-finaalturniiril osalenud Serbia 3:1.[41][42]

Palju vastukaja tekitas Eesti ja Bulgaaria 2:2 viigimäng. Eesti Jalgpalli Liit (EJL) teatas 11. veebruaril 2011, et kaks päeva varem peetud sõpruskohtumise suhtes on kihlveokontorites tehtud panuste analüüsi põhjal tekkinud kahtlus tulemusega manipuleerimises. Kahtlustatav Ungari kohtunik määras kummalegi meeskonnale kaks penaltit. Sama kohtunik oli päev varem peetud Läti–Boliivia kohtumises määranud kolm penaltit, millest löödi ka kõik mängu väravad.[43] Hiljem teatas FIFA, et mängu ei arvestata ametlikus statistikas.[44]

Eesti koondis saavutas järgmise märgilise võidu 25. märtsil 2011, kui alistas A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay 2:0. Vastane oli viimase MM-turniiri neljas meeskond, kahekordne maailmameister, kahekordne olümpiavõitja ning FIFA edetabeli seitsmes koondis. Eesti koondise kapten Raio Piiroja pidas selles mängus oma 100. maavõistluse.[45]

29. märtsil jätkas Eesti häid esitusi, mängides kodus Serbia vastu 1:1 viiki.[46]

Seejärel tabas koondist mõõnaperiood. See algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, millele järgnesid valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõprusmängu kaotus Türgile.

Pärast seda alistas Eesti valikturniiril võõrsil Sloveenia ning kodus Põhja-Iirimaa. Nende tulemuste järel tõusis Eesti FIFA edetabelis läbi aegade kõrgeimale ehk 58. kohale.

Valikturniiri viimases kohtumises alistas Eesti võõrsil taas Põhja-Iirimaa ning säilitas võimaluse lõpetada alagrupis teisena ja pääseda väljalangemismängudele. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat.[47] Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti pääses väljalangemismängudele,[48] kus kaotati kahe mängu kokkuvõttes Iirimaale 1:5.[49]

Enne väljalangemismänge pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.[50]

Magnus Pehrssoni aeg (2014–2016)

5. detsembril 2013 toimus Eesti Jalgpalli Liidu kontoris pressikonverents, kus tutvustati Eesti jalgpallikoondise uue peatreenerina rootslast Magnus Pehrssoni.[51] Pehrssoni abilisteks said Janno Kivisild, Jesper Norberg ja Mart Poom.

26. juulil 2015 teatas Eesti Jalgpalli Liit ametlikult, et koondise peatreeneri Magnus Pehrssoniga on lepingut pikendatud 2017. aasta lõpuni.

2016. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril saavutas Eesti kuueliikmelises E-alagrupis neljanda koha. Koondise saldoks jäi kolm võitu, üks viik ja kuus kaotust väravate vahega 4:9.

Suurima kaotuse Pehrssoni juhendamisel sai Eesti 8. juunil 2016, kui Lissabonis peetud sõprusmängus kaotati Portugalile 0:7.

2018. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiri alustas Eesti 6. septembril 2016 võõrsil 0:5 kaotusega Bosnia ja Hertsegoviinale. 14. septembril 2016 lõpetasid Eesti Jalgpalli Liit ja peatreener Magnus Pehrsson vastastikusel kokkuleppel koostöö.[52]

Pehrssoni juhendamisel pidas Eesti koondis 33 kohtumist, millest võideti 11, viigistati kaheksa ja kaotati 14. Selle aja jooksul lõi Eesti 24 väravat ning enda võrku lasti 37 palli. Positiivsemateks tulemusteks olid võidud Sloveenia, Norra, Leedu, Soome ja Gruusia üle ning viigid Islandi ja Rootsiga.[53]

Martin Reimi aeg (2016–2019)

14. septembril 2016 teatas Eesti Jalgpalli Liit, et Magnus Pehrssoni asemel saab Eesti koondise peatreeneriks rekordkoondislane Martin Reim. Abitreeneriteks nimetati Andres Oper, Mart Poom ja Janno Kivisild.[54]

28. märtsil 2017 saavutas Eesti ühe oma ajaloo tähelepanuväärsema võidu, kui koduses sõprusmängus alistati Horvaatia 3:0.[55] Taasiseseisvunud Eesti koondise suurim võit saavutati Reimi juhendamisel 7. oktoobril 2017, kui MM-valikmängus alistati Algarves Gibraltar 6:0. Ründes mänginud keskkaitsja Joonas Tamm lõi kohtumises kolm väravat. Enne seda pärines Eesti koondise viimane kübaratrikk 1998. aasta novembrist, kui Indrek Zelinski lõi Indoneesia vastu kolm väravat.

Eesti koondisel oli 2018. aasta Balti turniiril reaalne võimalus võita turniir esimest korda pärast 1938. aastat, kuid positiivseks saavutuseks peeti ka seda, et pärast 22-aastast pausi saavutati turniiril teine koht.[56]

Reimi juhendamisel sai Eesti koondis ka kaks väga suurt kaotust. 13. novembril 2016 kaotati MM-valikmängus Brüsselis Belgiale 1:8 ning 11. juunil 2019 EM-valikmängus Mainzis Saksamaale 0:8.[57] Saksamaalt saadud 0:8 kaotusega korrati Eesti koondise ajaloo suurimat kaotust. Varasem negatiivne rekord pärines 1922. aastast, kui Soomele kaotati 2:10.[58]

17. juunil 2019 teatasid Martin Reim ja tema abitreenerid tagasiastumisest.

Reimi peatreeneriajal pidas Eesti koondis 36 kohtumist, millest võideti 13, viigistati kaheksa ja kaotati 15. Võiduprotsent 36,1 oli taasiseseisvumisjärgsel ajal Eesti koondise peatreenerite seas kõrgeim.[59]

Karel Voolaiu aeg (2019–2020)

3. juulil 2019 nimetati Eesti meeste jalgpallikoondise peatreeneri kohusetäitjaks Karel Voolaid, kelle ülesandeks jäi juhendada koondist poolelioleva 2021. aasta Euroopa meistrivõistluste valiksarja lõpuni. Abitreeneritena tegutsesid Mario Hansi, Aivar Anniste ja Vladimir Vassiljev, väravavahtide treener oli Mart Poom ning kehalise ettevalmistuse eest vastutas Ott Meerits.

6. detsembril 2019 kinnitati Voolaid Eesti koondise peatreeneriks ning ta sõlmis Eesti Jalgpalli Liiduga lepingu 2020. aasta lõpuni. Selleks ajaks oli Eesti tema juhendamisel pidanud viis kohtumist EM-valiksarjas Hollandi, Valgevene ja Saksamaa vastu ning ühe sõprusmängu Ukrainaga. Kuuest kohtumisest saadi üks 0:0 viik Valgevenega, ülejäänud viis mängu kaotati väravate vahega 1:15.[60]

2021. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiri C-alagrupis jäi Eesti viimaseks, kogudes kaheksast mängust ühe punkti ning väravate vaheks kujunes 2:24.

Viimast korda juhendas Voolaid koondist peatreenerina 18. novembril 2020 Thbilisis peetud UEFA rahvuste liiga kohtumises Gruusia vastu. Mäng lõppes 0:0 viigiga ning Eesti jäi Rahvuste liiga C-divisjoni 2. alagrupis viimaseks, mis tähendas üleminekumängude pidamist D-divisjoni langemise vältimiseks.[61]

Karel Voolaidi juhendamisel pidas Eesti koondis 14 mängu, millest viigistati neli ja kaotati kümme. Tema ametiaja lõpuks oli Eesti koondise võiduta seeria kasvanud 15 mänguni. Viimane võit pärines 2019. aasta märtsist, kui Gibraltar alistati 1:0.

Thomas Häberli aeg (2021–2024)

5. jaanuaril 2021 teatas Eesti Jalgpalli Liit, et Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks on palgatud Thomas Häberli. Temaga sõlmitud lepingu kohaselt pidi ta juhendama koondist kuni 2022. aasta maailmameistrivõistluste valikmängude lõpuni.

Kuna koroonapandeemia tõttu määrati Häberli eneseisolatsiooni, täitis 2021. aasta kolmes esimeses koondisemängus peatreeneri kohuseid Martin Reim, kui kohtuti Tšehhi, Valgevene ja Rootsiga.[62] Kõik kolm kohtumist kaotati.

Võidulainele jõudis Eesti sama aasta juunis, kui võideti kolm mängu järjest. Häberli juhendamisel triumfeeriti Balti turniiril, alistades Leedu 1:0 ja Läti 2:1. Sellega lõpetati 83 aastat kestnud võidupõud ning Eesti tuli esimest korda pärast 1938. aastat Balti turniiri võitjaks.[63] Lisaks alistati sõprusmängus Helsingis 1:0 ka Soome.

2022. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril saavutas Eesti viieliikmelises alagrupis nelja punktiga neljanda koha, edestades Valgevenet. Võit saadi Valgevene üle tulemusega 2:0, 0:0 viik tehti Walesiga ning suurim kaotus tuli vastu võtta Belgialt tulemusega 2:5.

2022. aastal pidas Eesti UEFA rahvuste liiga üleminekumänge Küprosega. Tallinnas lõppes kohtumine 0:0 viigiga, kuid võõrsil kaotati 0:2, mis tähendas Eesti langemist D-divisjoni.[64] Samal aastal võitis Eesti siiski D-divisjoni alagrupi täiseduga ning oli kogu divisjoni edukaim meeskond.

2024. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniiril olid Eesti tulemused tagasihoidlikud: kaheksast mängust saadi üks viik ja seitse kaotust, väravate vaheks kujunes 2:22 ning alagrupis jäädi viimaseks. Suurimad kaotused saadi Rootsilt ja Belgialt, mõlemalt tulemusega 0:5.

2024. aastal nimetati Häberli ettepanekul koondise abitreeneriteks Jürgen Henn ja Joel Lindpere.[65] Tänu Rahvuste liiga D-divisjoni võidule avanes Eestil võimalus mängida 2024. aasta märtsis EM-finaalturniiri pääsu nimel sõelmängus. Selle eelduseks olid võidud nii San Marino kui ka Malta üle. Vastaseks loositi Poola, kes oli kõrgeima asetusega UEFA rahvuste liiga A-divisjoni koondis, kes polnud otse finaalturniirile pääsenud. Varssavis peetud kohtumise võitis Poola 5:1.

Viimane mäng Häberli juhendamisel toimus 4. juunil 2024 tema kodumaal Šveitsis Luzernis, kus Eesti kaotas sõprusmängus kohaliku koondise vastu 0:4. Selles kohtumises tõusis Konstantin Vassiljev Eesti koondise rekordkoondislaseks, pidades oma 158. maavõistluse.[66]

Häberli juhendamisel pidas Eesti koondis 36 mängu, millest võideti kümme, viigistati seitse ja kaotati 19. Tema võiduprotsent 27,7 oli taasiseseisvumisjärgsete välistreenerite seas paremuselt kolmas, jäädes alla hollandlase Arno Pijpersi (29,1) ja rootslase Magnus Pehrssoni (33,3).[67]

Jürgen Henni aeg (2024–)

Jürgen Henni leping Eesti jalgpallikoondise peatreenerina algas 5. juunil 2024 ning kestab 2027. aasta lõpuni. Lepinguperiood hõlmab kahte UEFA rahvuste liiga hooaega (2024 ja 2026) ning kahte valiktsüklit (2026. aasta maailmameistrivõistluste ja 2028. aasta Euroopa meistrivõistluste valikturniirid). Eesti Jalgpalli Liidul on õigus leping 2026. aasta lõpus katkestada. 2027. aasta lõpus pikeneb leping automaatselt juhul, kui Eesti tagab pääsu 2028. aasta Euroopa meistrivõistluste sõelmängudele või finaalturniirile.[68]

Henni esimene mäng peatreenerina toimus 8. juunil 2024 Balti turniiri poolfinaalis, kui Tallinnas kohtuti Fääri saartega. Pärast vastaste avaväravat lõi Eesti neli vastuseta väravat ning võitis kohtumise 4:1. Finaalis kohtuti Kaunases Leeduga. Normaalaeg lõppes 1:1 viigiga ning pärast väravateta lisaaega võitis Eesti penaltiseeria 4:3, tulles üle aasta taas Balti meistriks.[69]

UEFA rahvuste liiga C-divisjoni kaks esimest kohtumist peeti 2024. aasta septembri alguses Slovakkia ja Rootsi vastu. Mõlemad mängud kaotati, vastavalt 0:1 ja 0:3. Esimene võit Rahvuste liigas saavutati 11. oktoobril 2024, kui Tallinnas alistati Aserbaidžaan tulemusega 3:1.

Eesti rahvusvahelistel suurturniiridel

Olümpiamängud

Eesti tänini ainus osavõtt suurturniirilt pärineb 1924. aastast, kui Pariisi suveolümpia eelringis kaotati 0:1 USA-le. Meeskonda juhendas 1923. aastal koondise esimeseks peatreeneriks palgatud ungarlane Ferenc Kónya. Kohtumise ainsa värava lõid ameeriklased 15. minutil penaltist. Eestile määrati 68. minutil samuti penalti, kuid Elmar Kaljot ei suutnud seda kahel katsel realiseerida.

Pärast kaotust USA-le viibis Eesti olümpiakoondis Pariisis veel kolm nädalat. Selle aja jooksul peeti sõprusmäng Iirimaaga, mis kaotati 1:3, ning käidi mängimas ka Saksamaal ja Hollandis. Saksamaal saavutati muu hulgas 2:2 viik Kaiserslauterniga.[70]

MM-i ja EM-i valikturniirid

Eesti koondis on üks 18-st UEFA liikmesriigi koondisest, kes pole jõudnud ei maailmameistrivõistluste (MM) ega Euroopa meistrivõistluste (EM) finaalturniirile. Lisaks Eestile kuuluvad nende hulka Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Fääri saared, Gibraltar, Kasahstan, Kosovo, Küpros, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Moldova, Montenegro, Põhja-Makedoonia, San Marino ja Valgevene.

Eesti on osalenud kümnel MM-valikturniiril: 1934, 1938, 1994, 1998, 2002, 2006, 2010, 2014, 2018 ja 2022. Samuti on Eesti osalenud kaheksal EM-valikturniiril: 1996, 2000, 2004, 2008, 2012, 2016, 2020 ja 2024.

Aastail 1940–1991 puudus Eestil Nõukogude Liitu kuulumise tõttu võimalus rahvusvahelistel võistlustel osaleda.

Eesti valikmängude etapilised edusammud on olnud järgmised [aeg, koht, vastane (tulemus)]:

Turniir Koht Punktid Väravad Peatreener(id) Valikgrupi vastased (punktid)
MM 1934 3. 0 2:6 – Rootsi (4), Leedu (0), Eesti (0)
MM 1938 3. 2 4:11 Rein Saksamaa (6), Rootsi (4), Eesti (2), Soome (0),
MM 1994 6. 1 1:27 Piir Itaalia (16), Šveits (15), Portugal (14), Šotimaa (11), Malta (3), Eesti (1)
EM 1996 6. 0 3:31 Ubakivi Horvaatia (23), Itaalia (23), Leedu (16), Ukraina (13), Sloveenia (11), Eesti (0)
MM 1998 5. 4 4:16 Þórðarson Austria (25), Šotimaa (23), Rootsi (21), Läti (10), Eesti (4), Valgevene (4)
EM 2000 5. 11 15:17 Þórðarson Tšehhi (30), Šotimaa (18), Bosnia ja Hertsegoviina (11), Leedu (11), Eesti (11), Fääri saared (3)
MM 2002 4. 8 10:26 Rüütli, Pijpers Portugal (24), Iirimaa (24), Holland (20), Eesti (8), Küpros (8), Andorra (0)
EM 2004 4. 8 4:6 Pijpers Bulgaaria (17), Horvaatia (16), Belgia (16), Eesti (8), Andorra (0)
MM 2006 4. 17 16:17 Pijpers, Goes Portugal (30), Slovakkia (23), Venemaa (23), Eesti (17), Läti (15), Liechtenstein (8), Luksemburg (0)
EM 2008 6. 7 5:21 Goes, Jensen Horvaatia (29), Venemaa (24), Inglismaa (23), Iisrael (23), Makedoonia (14), Eesti (7), Andorra (0)
MM 2010 5. 8 9:24 Rüütli Hispaania (30), Bosnia ja Hertsegoviina (19), Türgi (15), Belgia (10), Eesti (8), Armeenia (4)
EM 2012 2. 16 15:14 Rüütli Itaalia (26), Eesti (16), Serbia (15), Sloveenia (14), Põhja-Iirimaa (9), Fääri saared (4)
MM 2014 5. 7 6:20 Rüütli Holland (28), Rumeenia (19), Ungari (17), Türgi (16), Eesti (7), Andorra (0)
EM 2016 4. 10 4:9 Pehrsson Inglismaa (30), Šveits (21), Sloveenia (16), Eesti (10), Leedu (10), San Marino (1)
MM 2018 4. 11 9:18 Pehrsson, Reim Belgia (28), Kreeka (19), Bosnia ja Hertsegoviina (17), Eesti (11), Küpros (10), Gibraltar (0)
EM 2020 5. 1 2:26 Reim, Voolaid Saksamaa (21), Holland (19), Põhja-Iirimaa (13), Valgevene (4), Eesti (1)
MM 2022 4. 4 9:21 Häberli, Reim (2 mängu) Belgia (20), Wales (15), Tšehhi (14), Eesti (4), Valgevene (3)
EM 2024 5. 1 2:22 Häberli Belgia (20), Austria (19), Rootsi (10), Aserbaidžaan (7), Eesti (1)

Kodustaadion

A. Le Coq Arena on koondise peamine kodustaadion 2001. aastast

Koondis peab kõik kodused valikmängud Tallinnas 2001. aastal avatud A. Le Coq Arenal, mis mahutab 9692 ja koos lisatribüünidega kuni 11 000 pealtvaatajat.[71][72] Staadion avati 2. juunil 2001 väljamüüdud MM-valikmänguga Hollandi vastu. See on Eesti suurim jalgpallistaadion. A. Le Coq Arena on ühtlasi jalgpalliklubi FC Flora koduväljak.

Varasem peamine koduväljak oli Kadrioru staadion, mis juunis 1926 avati 3:1 võiduga sõpruskohtumises Läti vastu. Kadriorus on istekohti 5000 pealtvaatajale[73] ja erinevalt A. Le Coq Arena staadionist peetakse seal regulaarselt ka kergejõustikuvõistlusi.

Sõpruskohtumisi on peetud ka Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus, Rakveres, Tartus, Valgas ja Viljandis.

Mänguvorm

Eesti koondise peavorm (kodumängudel) koosneb traditsiooniliselt sinisest särgist, mustadest pükstest ja valgetest põlvikutest ning varuvorm (võõrsilmängudel) valgest särgist, valgetest pükstest ja valgetest sokkidest. Enne 1996. aastat kasutati teisi värvikombinatsioone.[viide?] Pildil on näha, kuidas on peavormi värvid muutunud läbi aja:

1922
1924
1992–1996
1996–

Disain

Mänguvormi disaini vahetatakse iga kahe aasta tagant uue valiktsükliga. Aastast 2000 on varustajaks Nike,[74] aastail 1992–2000 oli selleks Lotto.[75] Pildil on 1992.–2010. aasta peavormi disain:

Eesti jalgpallikoondise mänguvormid
Eesti jalgpallikoondise mänguvormid

Poolehoidjad

Eesti koondise arvukaim fännirühmitus on Jalgpallihaigla, millel on üle 600 liikme.[76] Rühmitus on seadnud eesmärgiks "tegeleda kõigi oma meeskonna toetamist puudutavate küsimustega alates piletite levitamisest spetsiaalsesse fännisektorisse ning lõpetades fännide huvide eest seismisel suhetes Eesti Jalgpalli Liidu ja klubidega".[77] Kodumängudel koonduvad häälekamad poolehoidjad reeglina A. Le Coq Arena lõunapoolsele otsatribüünile.

Rahvarohkeim välisreis leidis aset oktoobris 2007, kui Wembley staadionile kogunes EM-valikmänguks Inglismaaga umbes 2000 Eesti fänni.[78]

Arvukamaid Tallinna külastanud fänkondi on olnud 1938. aastal, kui Balti turniiri otsustavaks kohtumiseks väljakuperemeeste ja Läti vahel kogunes Kadrioru staadionile 12 000 pealtvaatajat, neist 2000 lätlast. Bosnia ja Hertsegoviina toetajaid tuli 2009. aasta oktoobris oma meeskonnale kaasa elama 1700.[79]

Mängud ja tulemused

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend

Viimase aasta kohtumised

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane ja tulemus Väravalööjad

Eelseisvad kohtumised

Toimumisaeg Mängupaik Võistlus Vastane

Koondislased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondislaste loend

Rekordkoondislased

Mängija Aastad Mänge
Konstantin Vassiljev 2006–2024 158
Martin Reim 1992–2009 157
Marko Kristal 1992–2005 143
Andres Oper 1995–2014 134
Ragnar Klavan 2003–2024 130
Enar Jääger 2002–2020 126
Mart Poom 1992–2009 120
Kristen Viikmäe 1997–2013 115
Dmitri Kruglov 2004–2020 115
Raio Piiroja 1998–2015 114
Sergei Zenjov 2004–... 113
Joel Lindpere 1999–2016 107
Tabel seisuga 7. september 2024.

Eesti koondises on (andmed ja tabel seisuga 7. september 2024) mänginud 324 mängijat, neist 100 kahe maailmasõja vahelisel ajal (1920–1940). Vähemalt 100 mängu on pidanud 14, vähemalt 50 mängu 45 ja vähemalt 25 mängu 95 koondislast. Ligikaudu pooled koondislastest on mänginud vähem kui kümme kohtumist, umbkaudu iga seitsmes mängija (44) on piirdunud ühe kohtumisega.[80]

Enne Konstatntin Vassiljevit olid kaks enim Eestit esindanud mängijat (Martin Reim ja Marko Kristal) koondislased, kes debüteerisid esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses matšis (3. juunil 1992 Sloveeniaga):

  1. Konstantin Vassiljev (158 koondisemängu) mängis koondises aastatel 2006–2024. Tema debüüt koondises oli 31. mail 2006 mängus Uus-Meremaaga (tulemus 1:1) ning viimane mäng 4. juunil 2024 Šveitsi vastu (0:4).
  2. Martin Reim (157 koondisemängu) oli Euroopa rekordkoondislane 2009. aasta novembrini, kui selle aunimetuse ainuomanikuks sai lätlane Vitālijs Astafjevs.[1][2] Tema esimene mäng oli Sloveenia vastu (1:1). Reim tegi lahkumismängu 6. juunil 2009 sõpruskohtumises Ekvatoriaal-Guinea vastu (3:0).
  3. Marko Kristal (143) jõudis 28. märtsil 2001 esimese eestlasena saja koondisemänguni. Tema esimene mäng oli samuti Sloveenia vastu (1:1). Kristal jooksis koondise mängijana viimast korda väljakule 30. mail 2005 Norraga peetud sõpruskohtumises (1:2). Tegemist oli esimese Eesti jalgpalliliidu korraldatud ametliku lahkumismänguga.
  4. Andres Oper (134) debüteeris koondises 19. mail 1995 Balti turniiri mängus Läti vastu (tulemus 0:2), olles 17-aastane. Tema viimane mäng oli 26. mail 2014, kui Eesti kohtus Gibraltariga ja viigistas 1:1. Ta on Eesti läbi aegade edukaim väravalööja. Oper on ka pikima koondisekarjääriga Eesti jalgpallur (19 aastat).

Koondise kandidaatidest oli (seisuga 7. september 2024) lisaks Zenjovile enim koondisemänge Taijo Tenistel (99), Henri Anieril (96) ja Karol Metsal (95).[81]

Sõjaeelsed rekordkoondislased olid väravavaht Evald Tipner (67) ja väljakumängijatest Eugen Einman (65), kes paiknevad sellega üldtabeli kolmanda kümne alguses. Toonaste mängijate väiksem kohtumiste arv on tingitud tollal harvemini peetud koondisemängudest.[82]

Edukamad väravakütid

Mängija[82] Aeg V1 M2 Ø3
Andres Oper 1995–2014 38 134 0,28
Indrek Zelinski 1994–2010 27 103 0,26
Konstantin Vassiljev 2006–2024 26 158 0,16
Henri Anier 2011– 23 96 0,24
Eduard Ellman-Eelma 1921–1935 21 60 0,35
Richard Kuremaa 1933–1940 19 42 0,45
Sergei Zenjov 2008– 17 113 0,15
Arnold Pihlak 1920–1931 16 44 0,36
Kristen Viikmäe 1997–2013 15 115 0,13
Martin Reim 1992–2009 14 157 0,09
Georg Siimenson 1932–1939 13 42 0,31
1 väravaid; 2 mänge; 3 väravaid mängu kohta
Tabel seisuga 7. september 2024.

Eesti koondises on (andmed seisuga 7. september 2024) värava löönud 106 mängijat, neist 31 esimese vabariigi ajal (1920–1940). Vähemalt 20 tabamuseni on jõudnud viis, vähemalt kümne tabamuseni 13 mängijat. Ühe värava on löönud 38 mängijat.

Eesti läbi aegade edukaim väravakütt Andres Oper
  1. Andres Oper (38 väravat 134 mängus) lõi oma esimese koondisevärava kaks aastat pärast debüteerimist 8. juunil 1997 MM-valikmängus Rootsile (2:3).
  2. Indrek Zelinski (27/103) kuulus koondisse aastail 1994–2010. Esimese koondisevärava lõi 13. novembril 1996 sõpruskohtumises Andorrale (6:1). Novembris 1996 lõi sõprusmängus Indoneesiaga kolm väravat.
  3. Konstantin Vassiljev (26/158) mängis koondises alates 2006 kuni 2024. 28. märtsil 2009 MM valikmängus Armeenia vastu lõi Vassiljev 1:1 viigivärava, mis oli temale esimeseks koondisesärgis. Viimase värava lõi ta 9. juunil 2022 Maltale.
  4. Henri Anier (23/96) on tegevmängijatest parim väravakütt koondises. Oma esimese värava koondises lõi 8. novembril 2012 mängus Omaani vastu.
  5. Eduard Ellman-Eelma (21/60) mängis koondises aastail 1921–1935 ja oli sõjaeelse meeskonna parim väravakütt.

Tegevjalgpalluritest on seisuga 7. september 2024 kõige rohkem koondiseväravaid löönud Konstantin Vassiljev (26), Henri Anier (23), Sergei Zenjov (17), Rauno Sappinen (12) ning Mattias Käit (8).[83]

Kõige sagedamini on vähemalt viie tabamusega koondislastest löönud värava Friedrich Karm (9 väravat/ 13 mängu/ 0,69 väravat mängu kohta), Vladimir Tell (5/11/0,45) ja Richard Kuremaa (19/42/0,45), kes kõik olid tegevad esimese vabariigi ajal. Taasiseseisvumisjärgsel perioodil juhib selles arvestuses Andres Oper (38/134/0,28), Indrek Zelinski (27/103/0,26), Henri Anieri (23/96/0,24), Argo Arbeiteri (6/29/0,20) ja Konstantin Vassiljevi (26/106/0,16) ees.[82]

Mängijad

Järgmised mängijad kutsuti koondisse UEFA rahvuste liiga mänguks Aserbaidžaani koondise vastu 11. oktoobril 2024.[84]

Nr Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi
Väravavahid
12 Karl Jakob Hein 13. aprill 2002 (24-aastane) 32 0 Werder Bremen
1 Matvei Igonen 2. oktoober 1996 (29-aastane) 15 0 Bulgaaria Plovdivi Botev
22 Karl Andre Vallner 28. veebruar 1998 (28-aastane) 4 0 Eesti Tallinna FCI Levadia
Kaitsjad
18 Karol Mets 16. mai 1993 (33-aastane) 96 0 Saksamaa FC St. Pauli
3 Maksim Paskotši 19. jaanuar 2003 (23-aastane) 30 0 Poola Opole Odra
16 Joonas Tamm 2. veebruar 1992 (34-aastane) 60 4 Bulgaaria Plovdivi Botev
2 Märten Kuusk 5. aprill 1996 (30-aastane) 32 0 Poola GKS Katowice
19 Michael Lilander 20. juuni 1997 (29-aastane) 18 0 Eesti Paide
Linnameeskond
6 Rasmus Peetson 3. mai 1995 (31-aastane) 16 1 Eesti Tallinna FCI Levadia
6 Michael Schjønning-Larsen 2. veebruar 2001 (25-aastane) 4 0 Eesti Tallinna FCI Levadia
Poolkaitsjad
4 Mattias Käit 29. juuni 1998 (28-aastane) 54 8 FC Thun
17 Martin Miller 25. september 1997 (28-aastane) 35 2 Iirimaa Bohemian FC
23 Vlasiy Sinyavskiy 27. november 1996 (29-aastane) 35 0 Tšehhi FC Slovacko
20 Markus Poom 27. veebruar 1999 (27-aastane) 26 0 Iirimaa Shamrock Rovers
11 Mihkel Ainsalu 8. märts 1996 (30-aastane) 19 0 Eesti Tallinna FCI Levadia
5 Rocco Robert Shein 14. juuli 2003 (23-aastane) 13 0 Holland FC Dordrecht
21 Martin Vetkal 21. veebruar 2004 (22-aastane) 9 1 Rootsi Brommapojkarna
9 Ioan Yakovlev 19. jaanuar 1998 (28-aastane) 1 0 Eesti Tallinna FCI Levadia
14 Patrik Kristal 12. november 2007 (18-aastane) 0 0 Eesti Paide
Linnameeskond
Ründajad
9 Erik Sorga 8. juuli 1999 (27-aastane) 12 3 Vietnam Ho Chi Minh City FC
10 Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (37-aastane) 113 17 Eesti Tallinna FC Flora
13 Henri Anier 17. detsember 1990 (35-aastane) 96 23 Hongkong Lee Man
7 Robi Saarma 20. mai 2001 (25-aastane) 4 0 Eesti Paide
Linnameeskond

Hiljutised koondislased

Mängijate viimased mängud koondises eelmiste aastate jooksul (2024. aasta seisuga):

Nimi Sünniaeg ja vanus Mängud Väravad Koduklubi Viimane koondisekutse
Väravavahid
Mihkel Aksalu 7. november 1984 (41-aastane) 46 0 Eesti Paide
Linnameeskond		 Tšehhi Tšehhi, 24. märts 2021
Marko Meerits 26. aprill 1992 (34-aastane) 14 0 Eesti Nõmme United Soome Soome, 12. jaanuar 2023
Kaitsjad
Enar Jääger 18. november 1984 (41-aastane) 126 0 Norra Vålerenga IF Malta Malta, 12. november 2017
Taijo Teniste 31. jaanuar 1988 (38-aastane) 99 1 Eesti JK Tallinna Kalev Belgia Belgia, 23. juuni 2023
Ken Kallaste 31. august 1988 (37-aastane) 61 0 Eesti Levadia FC Poola Poola, 21. märts 2024
Nikita Baranov 19. august 1992 (33-aastane) 48 0 Eesti Paide
Linnameeskond		 Rootsi Rootsi, 12. jaanuar 2024
Artur Pikk 5. märts 1993 (33-aastane) 62 1 Poola Opole Odra Rootsi Rootsi, 8. september 2024
Ragnar Klavan 30. oktoober 1985 (40-aastane) 130 3 Eesti JK Tallinna Kalev Poola Poola, 21. märts 2024
Poolkaitsjad
Ilja Antonov 5. detsember 1992 (33-aastane) 52 2 Sloveenia Corvinul 1921 Hunedoara Tšehhi Tsehhi, 24. märts 2021
Siim Luts 12. märts 1989 (37-aastane) 43 3 Eesti Paide
Linnameeskond		 Põhja-Makedoonia Põhja-Makedoonia, 11. oktoober 2020
Konstantin Vassiljev 16. august 1984 (41-aastane) 158 26 Poola FC Flora Šveits Šveits, 4. juuni 2024
Bogdan Vaštšuk 4. oktoober 1995 (30-aastane) 15 0 Poola FKS Stal Mielec Rootsi Rootsi, 19. november 2023
Markus Soomets 2. märts 2000 (26-aastane) 14 0 Eesti FC Flora Soome Soome, 26. märts 2024
Ründajad
Sergei Zenjov 20. aprill 1989 (37-aastane) 114 17 Eesti FC Flora Aserbaidžaan Aserbaidžaan, 11. oktoober 2024
Georgi Tunjov 17. aprill 2001 (25-aastane) 16 0 Itaalia Delfino Pescara 1936 Rootsi Rootsi, 19. november 2023

Peatreenerid

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise peatreener

Eesti koondist on juhendanud 18 peatreenerit,[85] neist seitse esimese iseseisvusperioodi (1918–1940) ajal. Ungarlane Antal Mally (1927, 1935) ja Tarmo Rüütli (1999–2000, 2008–2013) on peatreener olnud kahel ametiajal.

Vastased

 Pikemalt artiklis Eesti jalgpallikoondise mängude loend#Tulemused riigiti
Nr Vastane Mänge + = – Väravad
3.Läti Läti5510202557:79
4.Leedu Leedu482082077:71
1.Soome Soome337101640:75
2.Rootsi Rootsi17031417:54
31.Andorra Andorra12120028:5
6.Poola Poola91174:18
14.Sloveenia Sloveenia92165:13
25.Horvaatia Horvaatia91265:16
Koondised, kellega Eesti on kohtunud vähemalt üheksal korral.
Vasakpoolses tulbas on märgitud, mitmendana Eesti nimetatud vastasega esimest korda mängis.
Eesti jalgpallikoondise vastased läbi aegade

Eesti koondis on (andmed ja tabel on seisuga 12. september 2018) pidanud 447 ametlikku kohtumist, neist võitnud 116, viigistanud 98 ja kaotanud 233. Enim võite on saavutatud Leedu (20), Andorra (12) ja Läti (10) üle; enim viike Läti (20), Soome (10) ja Leedu (8) vastu; enim kaotusi on saadud Lätilt (25), Leedult (20) ja Soomelt (16).

Eesti on mänginud 91 eri vastasega. Suur osa kohtumisest on peetud nelja lähinaabri Läti (55), Leedu (48), Soome (33) ja Rootsiga (17). Suurturniiride valikmänge on Eesti pidanud kõige enam Andorra (8), Horvaatia, Itaalia, Portugali ja Šotimaaga (kõigiga kuus).

Avamängu pidas koondis Soomega (17. oktoober 1920), esimene väljastpoolt Euroopat pärit vastane oli USA (25. mai 1924). Eesti edasistest oponentidest oli esimene Aasia jalgpalliliidu liige Vietnam (4. jaanuar 1995),[86] esimene Ladina-Ameerika meeskond Mehhiko (9. mai 1998), esimene Aafrika ja araabia meeskond Egiptus (23. september 1998), esimene Okeaania meeskond Uus-Meremaa (12. oktoober 2002), esimene Lõuna-Ameerika meeskond Ecuador (9. veebruar 2003) ja esimene Sahara-taguse Aafrika meeskond Ekvatoriaal-Guinea (6. juuni 2009).

5. juunil 2012 pärast Prantsusmaaga kohtumist sai Eestist esimene Euroopa koondis, kes on kohtunud kõigi teise 52 UEFA liikmesriigiga.[87][88][89] Mais 2013 liitus UEFA-ga Gibraltar, kellega Eesti mängis 5. märtsil 2014. Seniks oli Eesti enimate UEFA liikmetega mänginud koondis.[90][91][92] 3. mail 2016 liitus UEFA-ga Kosovo,[93] kellega Eesti mänginud ei ole.

Eesti on olnud esimeseks vastaseks Lätile (24. septembril 1922 Riias), Leedule (24. juunil 1923 Kaunases), Sloveeniale (3. juunil 1992 Tallinnas) ning Andorrale (13. novembril 1996 Andorra la Vellas) ja esimeseks Euroopa vastaseks Kõrgõzstanile (15. novembril 2000 Kuressaares).

Eesti on löönud 458 väravat (1,02 mängu kohta). Suureskoorilisim paremus ehk vähemalt viieväravalised võidud on saavutatud Leedu (6:0, juuli 1928; 5:0, juuni 1923; 5:0, august 1927; 5:0, september 1933), Andorra (6:1, november 1996), Fääri saarte (5:0, juuni 1998) ja Gibraltari (6:0, november 2017) üle. Enim väravaid on löönud eestlased Leedule (75), Lätile (57) ja Soomele (40). Positiivseim väravate vahe on Andorraga (+23).

Eestile on löödud 775 väravat (1,73 mängu kohta). Suureskoorilisimad allajäämised ehk vähemalt seitsmeväravalised kaotused on tulnud vastu võtta Soomelt (2:10, august 1922; 0:7, oktoober 1994), Norralt (0:7, veebruar 1995), Leedult (0:7, mai 1995), Iisraelilt (0:7, jaanuar 1999), Bosnia ja Hertsegoviinalt (0:7, september 2008), Portugalilt (0:7, juuli 2016) ja Belgialt (1:8, november 2016). Viimane oli ühtlasi suurim MM- või EM-valikturniiridel saadud kaotus. Enim väravaid on löönud eestlastele Läti (79), Soome (75) ja Leedu (71). Negatiivseim väravate vahe on Rootsiga (−37).

Tunnustus

Eesti jalgpallikoondis valiti Eesti 2011. aasta parimaks võistkonnaks.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 Läti kapten kordas Martin Reimi rekordit Soccernet.ee, 15. oktoober 2009
  2. 1 2 Läti kapten purustas Martin Reimi rekordi Soccernet.ee, 15. november 2009
  3. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  4. ↑ Eesti jalgpallikoondise 1.maavõistlus ERR Sport, 17. oktoober 2010
  5. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 9.
  6. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 13.
  7. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 119.
  8. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 15.
  9. ↑ Margus Luik ja Indrek Schwede. Eesti Jalgpall 2002. Eesti Jalgpalliliidu ametlik teatmik, lk 50
  10. 1 2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 17.
  11. 1 2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 31.
  12. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–33.
  13. 1 2 Baltic Cup Overview
  14. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 32–36.
  15. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk. 5.
  16. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 33.
  17. ↑ Indrek Schwede, Olev Reim: Lõvid on legend, Sporditäht, 1998, nr 12, lk 20–25
  18. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 42.
  19. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 47.
  20. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 9.
  21. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 7–8.
  22. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 46–54.
  23. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 48.
  24. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 54.
  25. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 53.
  26. 1 2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 49.
  27. ↑ Reim, Olev 2002. Rahvuskoondise kümme aastat. Lk 6–7.
  28. 1 2 Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 97.
  29. ↑ Scotland must play an Estonian encore The Independent, 8. november 1996.
  30. ↑ Šotlased lõõbivad mängu üle, mida kunagi ei toimunud SLÕhtuleht, 27. mai 2004.
  31. ↑ 10 tähelepanuväärsemat spordisündmust Eestis, Sporditäht. 1998, nr 12, lk 9
  32. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 100.
  33. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 93.
  34. ↑ Graafik: vaata, kuidas on Eesti koondisel valiksarjades läinud Postimees, 7. oktoober 2011
  35. ↑ Tarmo Rüütli kinnitati Eesti koondise peatreeneriks Postimees.ee, 22. november 2007
  36. ↑ "Kas Eesti jalgpalli matused? Bosniale kaotati 0:7!" SL Õhtuleht, 10. september 2008
  37. ↑ "Eesti jalgpallikoondis jäi häbisse" Postimees, 10. september 2008
  38. ↑ Eesti-Brasiilia sajandi mäng? Vaevalt küll Soccernet.ee, 6. veebruar 2009
  39. ↑ Lost and found: Kaka gets police escort back to hotel Reuters, 12. august 2009
  40. ↑ EJL pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Soccernet.ee, 13. august 2009
  41. ↑ SAJANDI VÕIT! Eesti jalgpallikoondis alistas võõrsil Serbia 3:1 eestisport.ee, 8. oktoober 2010
  42. ↑ Estonia celebrate their greatest night uefa.com, 8. oktoober 2010
  43. ↑ Tulemusega manipuleerimine leidis kinnitust Soccernet.ee, 11. veebruar 2011
  44. ↑ Vassiljev jääb kahest koondiseväravast ilma Soccernet.ee, 14. jaanuar 2012
  45. ↑ Eesti võitis Uruguayd 2:0! Eesti Jalgpalli Liit, 25. märts 2011
  46. ↑ Eesti teenis Serbia vastu ülimagusa 1:1 viigi Eesti Jalgpalli Liit, 29. märts 2011
  47. ↑ Konstantin Vassiljev tõi kastanid tulest ja Eesti võitis Põhja-Iirimaad 2:1 ERR Sport, 7. oktoober 2011
  48. ↑ Sloveenia alistas EM-valikmängus Serbia ja Eesti pääses play-offi! ERR Sport, 11. oktoober 2011
  49. ↑ Eesti lõpetas EM-valiktsükli võitlusliku 1:1 viigiga Dublinis ERR Sport, 15. november 2011
  50. ↑ Eesti Jalgpalli Liit pikendas lepingut Tarmo Rüütliga Postimees, 21. oktoober 2011
  51. ↑ Jalgpallikoondise uus peatreener Magnus Pehrsson: kõige olulisem on meeskonna areng Postimees, 5. detsember 2013
  52. ↑ Eesti Jalgpalli Liit lõpetas koostöö Magnus Pehrssoniga Postimees, 5. detsember 2013
  53. ↑ Ametlik: Pehrsson ei jätka Eesti treenerina. soccernet.ee, 14. september 2016.
  54. ↑ Koondise eesotsas alustas tööd Martin Reim Eesti Jalgpalli Liit, 14. september 2016
  55. ↑ "[VIDEO] Estonia Shock Croatia in Tallinn". Croatia Week. Vaadatud 28. märts 2017.
  56. ↑ Martin Reimi perioodi parimad ja halvimad esitused. Õhtuleht, 18. juuni 2019.
  57. ↑ Martin Reim: mis iganes on Eesti jalgpallile parem, olen seda nõus tegema. sport.delfi.ee, 12. juuni 2019.
  58. ↑ Saksamaa lõi Eesti võrku kaheksa vastuseta palli ... sport.delfi.ee, 19. juuni 2019.
  59. ↑ Martin Reimi aeg on läbi! Eesti koondise treenerid esitasid lahkumispalve. Õhtuleht, 17. juuni 2019.
  60. ↑ Karel Voolaid jätkab Eesti jalgpallikoondise peatreenerina. sport.err.ee, 6. detsember 2019.
  61. ↑ Karel Voolaid: mõtlemine sellest, mis juhtub pärast mängu Gruusiaga, ei aitaks kuidagi ei mind ega võistkonda. m.soccernet.ee, 17. november 2020.
  62. ↑ Uue näoga jalgpallikoondis tegi Martin Reimi juhendamisel enne äralendu viimase trenni. Õhtuleht, 23. märts 2021.
  63. ↑ Eesti jalgpallikoondis võitis 83-aastase vaheaja järel Balti turniiri. sport.err.ee, 10. juuni 2021.
  64. ↑ Parimatest rääkimine on kohatu, kuid Eesti kõige vähem halb oli Küprosel Ragnar Klavan. soccernet.ee, 30. märts 2022.
  65. ↑ Jürgen Henn alustab tööd Eesti koondise abitreenerina. fcflora.ee, 9. detsember 2023.
  66. ↑ Eesti jalgpallikoondis kaotas Häberli lahkumismängus Šveitsile kindlalt. sport.err.ee, 4. juuni 2024.
  67. ↑ Vutikoondise legend Häberli ajast: lõpuks kukkus välja nagu ikka. sport.postimees.ee, 5. juuni 2024.
  68. ↑ Jürgen Henn saab Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks. sport.delfi.ee, 15. mai 2024.
  69. ↑ Peatreener Henn Vallnerist: kui sa kaks penaltit ära võtad, ei ole midagi muud öelda! sport.postimees.ee, 11. juuni 2024.
  70. ↑ Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Lk 11–12.
  71. ↑ fcflora.ee
  72. ↑ "A. Le Coq. Meie partnerid". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. aprill 2009. Vaadatud 1. septembril 2009.
  73. ↑ Kadrioru staadioni tutvustus kodulehel
  74. ↑ Eesti koondis astub Fääri saarte vastu uues vormis Delfi Sport, 11. august 2010
  75. ↑ Eesti vutikoondis saab uuel aastal uued särgid Eesti Päevaleht, 12. november 2003
  76. ↑ Jalgpallihaigla liikmete nimekiri – jalgpallihaigla.ee
  77. ↑ "Mis on Jalgpallihaigla ehk Eesti jalgpallifänluse lühiülevaade"
  78. ↑ Hambutu mäng jättis Eesti fännid tagasihoidlikuks EPL, 15. oktoober 2007
  79. ↑ Nädala tegija – Bosnia "BH Fanaticos" fännid Soccernet.ee, 12. oktoober 2009
  80. ↑ Koondislaste statistika. Eesti Jalgpalli Liit, vaadatud 10. september 2024.
  81. ↑ Koondislaste statistika Eesti Jalgpalli Liit, vaadatud 7. september 2024.
  82. 1 2 3 "Kõik Eesti internatsionaalid". Eesti Jalgpalli Liit. Vaadatud 6. aprill 2018.
  83. ↑ Vassiljevi kaks tabamust 9. veebruaril 2011 Bulgaariaga peetud sõpruskohtumises tühistati kihlveopettuse tõttu.
  84. ↑ Selgusid Eesti ja Slovakkia koosseisud tänaseks Rahvuste liiga kohtumiseks. Eesti Jalgpalli Liit, 5. september 2024.
  85. ↑ Loendisse pole lisatud ajutiselt peatreeneri kohusetäitjana tegutsenud Aivar Lillevere ja Aavo Sarap.
  86. ↑ Eesti koondis oli juba varem kohtunud kahe osaliselt Aasiasse kuuluva, kuid Euroopa jalgpallis tegeva riigiga (Nõukogude Liit, 18. september 1923; Türgi, 19. juuni 1924)
  87. ↑ Estonia's sights on UEFA record fifa.com, 5. jaanuar 2011
  88. ↑ France friendly tees up Estonia's European record fifa.com, 8. veebruar 2012
  89. ↑ "Eesti kohtub Prantsusmaaga ja püstitab Euroopa jalgpallis rekordi!" EJL, 7. veebruar 2012
  90. ↑ Gibraltar given full Uefa membership at London Congress BBC, 24. mai 2013
  91. ↑ Allkirju veel paberil pole, aga Eesti vutikoondis kohtub Gibraltariga
  92. ↑ Eesti jalgpallikoondis kohtub kahel korral uue UEFA liikmega ERR Sport, 13. juuni 2013
  93. ↑ Kosovo accepted as member of Uefa after Congress vote (inglise keeles) theguardian.com, 3. mai 2016

Kirjandus

  • Indrek Schwede. Väike jalgpallipiibel, Tallinn: K-Kirjastus 2001. ISBN 998593377X
  • Olev Reim. Rahvuskoondise kümme aastat 1992–2002, Varrak 2002. ISBN 9985306139

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_jalgpallikoondis

Related Posts

TÄNA AJALOOS ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

juuli 28, 2026

TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

juuli 28, 2026

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Veel nalja

Copyleft All Rights Reserved 2026 Theme: intimate by Template Sell.