Pärast kümneid tuhandeid ohvreid, lõputuid vägivallatsemisi, grooming-jõuke, no-go tsoonide laienemist ja Euroopa Liidu majanduse sisulist kokkuvarisemist on lõpuks ka kõige puisemad pead hakanud taipama seda, mis oli algusest peale ilmne: islam ei ole kristlus. Islam ei ole demokraatia. Islam ei ole lahe ega rikastav mitmekesisus. Islam on islam – vägivalda õigustav ideoloogia, mille tuumaks on maailmavallutus.
Seda ei julge enam eitada isegi need, kes veel paar aastat tagasi iga terroriakti järel kordasid mantrat „see pole päris islam“. Pärast seda, kui Iraani kõrgeima juhi matustel võeti Trumpi pea sihikule, pärast aastakümnete pikkust vaikimist Rotherhami, Kölni ja Pariisi sündmuste üle on reaalsus lõpuks ukse taga. Ja ukse taga ei koputa mitte „põgenikud“, vaid paralleelne ja ürgaegne tsivilisatsioon, mis ei soovi sulanduda, vaid kehtestada oma ülemvõim.
Vahur Laiapea kirjutas hiljuti tabavalt, et moslemite integratsioon läände ei ole võimalik, sest islami baasväärtused välistavad selle. Integreeruda saavad vaid need, kes islamist distantseeruvad – ehk inimesed, kes ei ole enam moslemid traditsioonilises, koraanilikus tähenduses. Ülejäänud toovad endaga kaasa šariaadi loogika, kus naine on poolinimene, kus usku kritiseerida ei tohi ja kus mittemoslem on alam, kellelt võib võtta kõik – vara, vabaduse ja ka elu.
Just siin tuleb mängu saatuslik poliitkorrektsus. See ei ole viisakus ega kaastunne. See on hullumeelsus. Sonimine, mille abil Euroopa eliit on teadlikult ja süsteemselt juurinud välja omaenda kultuuri alustalad – individuaalne vabadus, võrdsus seaduse ees, kristlik inimkäsitlus ja kriitiline mõtlemine – see kõik on jäänud minevikku. Selle hullumeelsusega on nad loonud olukorra, kus tõtt öelda on ohtlikum kui valetada või vaikida.
Poliitkorrektsus on Euroopa enesetapu ideoloogia, vaimne eutanaasia. Selle abil on asendatud sajanditepikkune tsivilisatsioon brutaalse islami ja selle kaasnevate hõimutraditsioonidega. Kus kunagi kehtis mõistus ja seadus, seal kehtib nüüd vägivald, au ja kõrbepoja tavaõigus. Kus kunagi oli julgeolek, seal on nüüd igapäevane hirm naiste ja laste pärast. Kus kunagi oli heaolu, seal on nüüd toetuste jagamine parasiitidele, kes ei taha ega suuda meie ühiskonda panustada.
Me oleme teel metslusse. See ei ole õnnetus ega ajutine tagasilöök. See on teadliku tsivilisatsiooni, vabaduse, terve mõistuse ja heaolu eitamise loogiline tulemus. Euroopa vasakliberaalne eliit on aastakümneid uskunud, et kõik kultuurid on võrdsed ja et lääne väärtused on universaalsed. Nüüd, kui majandus hääbub, tänavad on muutunud eluohtlikuks ja sotsiaalsüsteemi kulud löövad riigieelarvetel põhja alt, hakkab ka neil tasapisi kohale jõudma, et kultuurid ei ole võrdsed. Mõned on üles ehitatud vabadusele, teised toorele allutamisele.
Islam on ründerelv. Keskaegne tankidiviis. See ei muutu kunagi „muhedaks ja homolembeseks Euroopa islamiks“ ega muutu demokraatlikuks lihtsalt seepärast, et Brüsseli kõlupead seda väga soovivad. See on ideoloogia, mis on 1400 aastat järjekindlalt vallutanud maid, rahvaid ja mõtteid. Praegu vallutab see Euroopat meie kujuteldamatu rumaluse ja iseenda vihkamise kaasabil.
Aeg on poliitkorrektsuse vale mask maha rebida. See ei ole viisakus. See on alatu skeem meie tsivilisatsiooni hävitamiseks. Kes seda laulu laulab, on võrdne nokulaulikuga, see on reetur oma rahva ja oma laste silmis. Tõde tuleb öelda valjusti ja ilma kompromissita: islamiga kaasneb vägivald, paralleelühiskond ja vabaduse lõpp. Euroopa päästmiseks ei piisa enam ilusatest sõnadest. Vaja on tahet, raudkindlaid piire ja selget tahet oma kultuuri kaitsta. Ole uhke, et sa pole metslane!
Euroopa on viimase viieteistkümne aasta jooksul kogenud seninägematut islamivägivalla lainet, mida poliitkorrektsus püüdis kangesti maha salata või „üksikjuhtumiteks“ tembeldada. 2015. aasta uusaasta öö Kölnis, kus sadu naisi ahistati ja vägistati peamiselt Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida immigrantide poolt, oli vaid algus.
Sellele järgnesid massiterroriaktid Pariisis (Bataclan, 130 surnut), Nice’is (86 surnut veokirünnakuga), Brüsselis, Manchesteris ja Barcelona. Õpetaja Samuel Paty tapeti ja lõigati pea otsast 2020. aastal Pariisi lähedal pärast seda, kui ta julges klassitunnis näidata Muhamedi karikatuure. Viimastel aastatel on jätkunud noarünnakud kirikutes ja festivalidel – Solingen, Mannheim, mitmed juhtumid Prantsusmaal ja Rootsis.
Veelgi levinum ja igapäevasem on seksuaal- ja tänavavägivald. Suurbritannias paljastatud grooming-jõugud (Rotherham, Rochdale, Telford, Oxford) näitasid, kuidas tuhandeid valgeid töölisklassi tüdrukuid süstemaatiliselt seksuaalselt orjastati peamiselt Pakistani päritolu moslemite võrgustike poolt. Politsei ja sotsiaaltöötajad ei julgenud sekkuda, sest kartsid „rassismi“ süüdistust. Rootsis ja Saksamaal on seksuaalkuritegude arv hüppeliselt kasvanud pärast 2015. aasta massiimmigratsiooni. No-go tsoonid Prantsusmaal, Belgias ja Rootsis on muutunud paralleelühiskondadeks, kus kehtib sharia-loogika, politsei ei julge siseneda ning auto- ja prügikastipõlengud on igapäevane reaalsus.
Need metsikused ei ole juhuslikud ega „vaesuse“ tagajärg. Need tulenevad islami enda õpetusest, mis jagab maailma usklike ja uskmatute vahel ning lubab – või otse käsib – viimaste allutamist. Just poliitkorrektsus on olnud see relv, mis takistas probleemi nimetamist selle õige nimega aastakümneid. Tulemus on nähtav: Euroopa on teel tsivilisatsioonist metslusse, kus naiste õigused kahanevad, julgeolek kaob ja vaba sõna kaob esimesena. See ei ole „mitmekesisus“. See on kultuuri enesetapp.
See pull tuleb kohe lõpetada, muidu jäävad alles vaid barbarite hordid. Ja seda metslust oleme me ise aastaid oma rinnal soojendanud. Kui sa oled kindel, et islami koht on seal, kust ta tuli, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 18.07.2026