A. Le Coq-i õllemuuseumi programmijuhi Annika Tederi sõnul on limonaad alati olnud populaarne toode.
“Hästi palju on ta just inimeste pidulaual olnud, samamoodi ka laste või perekondade jaoks selline saunajook. Kuidagi on ta alati ikkagi kaasas käinud erinevate generatsioonidega,” ütles ta.
Tartus hakati limonaadi tootma vahetult pärast teist maailmasõda. Läbi aastakümnete on pudelisildid peegeldanud riigikorda ja ühiskonda – nõukaaegsetelt etikettidelt leiab venekeelsed kirjad, kuid jooki tehti erikujundusega ka näiteks laulupidudeks ja spordisündmusteks.
“Täiesti algusest oli enamik töödest tehases naiste poolt tehtud käsitöö – alates etikettimisest ja korkimisest, kuni pesemiseni välja. Aga juba 1960-ndatest läksid paljud tööd masinate peale ja tänaseks on tootmine täielikult automatiseeritud,” selgitas Teder.
Ka joogi salajane maitseainesegu tuuakse Venemaa asemel nüüd Euroopast, kuid selle põhiretsept ja maitse on jäänud muumatuks. Suurim põlvkondlik murrang toimus aga uue aastatuhande alguses, mil etiketile ilmus kollane Limpa.
“Traditsiooniline limonaad on noorema põlvkonna jaoks segadusttekitav. Neile on see ikkagi Limpa limonaad olnud juba üle 20 aasta,” ütles Teder.
Näituse küljastaja Rossi sõnul on tema lemmikdisainiga plekkpurgid.
“See on noortepärasem, kui see tavaline klassikaline limonaadipudel,” ütles ta ning lisas, et näitusel püüdsid tema silma enim igasugused huvitavad Limpa tooted nagu näiteks Limpa telefonid.
Näitus on avatud A. Le Coq-i õllemuuseumis oktoobri lõpuni.