Hallvihmane kesknädal, tööpäeva teine pool. Ei saa just kurta liigsete rahvamasside üle tänavatel, möödunud äriakendest on osad kas „rendile anda“ tühjad või siis valgustatud, aga kundevabad. Ka minu sihtkoht on samas seisus, olen sisse astudes ja kogu protseduuri jooksul ainus külastaja. Kui jätta kõrvale üks pirtsakas proua, kes astus korraks sisse sooviga kindlaks ajaks laud tellida, kuid kuuldes et see pole just selleks hetkeks võimalik, lahkus teatega et „siia me siis enam ei tule“.