Putin, oligarhid ja habras stabiilsus
Tänapäeva infotulvas ei ole Putini Venemaa küll enam „mõistatus, mis on mähitud saladusse ja peidetud mõistatuse sisse“, nagu Winston Churchill Venemaad kord kirjeldas. Ometi ei ole ka tänapäeva analüütikud ja eksperdid üksmeelel selles, millised jõud Putini režiimi tegelikult kujundavad. Veelgi keerulisem on neil hinnata, kuidas ja millal Putini diktatuur võiks lõppeda.
Putini režiimi on aastaid kirjeldatud kui vertikaalset võimu – süsteemi, kus diktaator kontrollib poliitikat, julgeolekut ja majanduse kõige kasumlikumaid harusid. Selle süsteemi nähtavaim nägu on oligarhid, ülisuurte varadega ärimehed, kelle rikkus sõltub otseselt Putiniga heast läbisaamisest.
USA ajakirjanik ja poliitikakommentaator Rachel Maddow kirjeldab oma hiljutises videos “Putini režiim laguneb — oligarhid põgenevad Venemaalt kaose keskel” kuidas oligarhid on pärast Putini rünnakut Ukrainale sattunud rahvusvaheliste sanktsioonide kõige teravamasse lööki: arestitud on jahte, villasid ja pangakontosid, külmutatud miljardeid eurosid. Esmapilgul võiks arvata, et see kõik murendab Putini režiimi alustalasid – oligarhid põgenevad, vara kaob, režiim kõigub.
Selle aasta novembri The Economist ajakirja erinumbri artiklid jutustavad veidi teistsuguse, kainema loo. Need kirjeldavad, kuidas Euroopa riigid piiravad Vene turistide viisasid ja ligipääsu kuurortidele – „touristas non grata“ pole enam pelgalt sõnamäng, vaid poliitika. Ajakirja Vene uudiste toimetaja Arkady Ostrovsky hoiatab, et kuigi Venemaa on Ukrainas sohu vajunud, laiendab Putin konflikti mujale – küberrünnakute, sabotaaži ja mõjuoperatsioonide kaudu üle Euroopa ja selle naabruse.
Euroopa uudiste toimetaja Chris Lockwood küsib, kas Euroopa suudab korraga kanda relvade, majanduskasvu ja rohepöörde koormat.
The Economisti Kaja Kallase loos joonistub välja kolmene loogika: reeglid tähendavad reeglitel põhineva korra kindlat kaitsmist, alates Ukraina territoriaalsest terviklikkusest kuni agressiooni järjekindla karistamiseni; tööriistad on väga maised – kaitsevõime, sanktsioonid, kaubanduspoliitika, tehnoloogiline ja tööstuslik baas –, mille abil neid reegleid jõustada; väärtused on see, mis eristab Euroopat autoritaarsetest režiimidest ja annab poliitikale moraalse tähenduse. Kallas hoiatab, et ilma reaalselt kasutatavate tööriistadeta muutuvad väärtused loosungiks, ja ilma väärtusteta taandub Euroopa poliitika lihtsalt jõumänguks.
Nendest lugudest kokku joonistub pilt, kus oligarhid, sanktsioonid ja luksusjahtide oksjonid on vaid üks osa palju laiemast küsimusest: kui habras on Putini režiimi stabiilsus – ja kui habras on Euroopa vastus sellele.
Sanktsioonid luksuse vastu: jahid, villad, turistid
Euroopa Liit, USA ja liitlased kehtestasid pärast 2022. aastat Venemaa eliidile enneolematu sanktsioonide paketi. Kümnete oligarhide jahid arestiti Vahemerel, Kariibi merel ja mujal; osa neist on nüüdseks üles ostetud või oksjonile paisatud.
Kõige sümboolsemaks näiteks on superjaht Amadea – ligi 300 miljoni dollari väärtuses ujuv palee, mille USA võimud arestisid 2022. aastal Fidžil, pidades selle tegelikuks omanikuks sanktsioonide all olevat oligarhi Suleiman Kerimovit. Pärast aastaid kestnud kohtuvaidlusi ja hiiglaslikke ülalpidamiskulusid müüdi alus 2025. aasta sügisel USA valitsuse korraldatud oksjonil uuele omanikule.
Sellised lood ei ole lihtsalt seltskonnakroonika. Need on signaalid. Lääne sanktsioonipoliitika ütleb oligarhidele: kui seisad Putini kõrval, siis ei seisa su jaht enam Monacos.
Samal ajal muutub ka Euroopa enda territoorium venelastele kitsamaks. The Economist kirjeldab, kuidas mitmed EL-i riigid piiravad Vene turistide viisasid ja ligipääsu puhkusereisidele – osalt julgeoleku, osalt moraalse valiku tõttu. Euroopa ei soovi olla taustaks „normaalsele“ suhtlemisele ajal, mil Ukraina linnu pommitatakse.
Sellel on mitu tasandit: sümboolne — Euroopa ei taha olla Putini sõja ajal luksuspark, praktiline — vähem sularaha ja äri Vene klientidelt ning poliitiline , mis on signaal venelastele, et sõda mõjutab otseselt ka nende liikumisvabadust. Samas tõstatab see küsimuse kollektiivsest süüst: kas kõik Venemaa kodanikud on „non grata“, või peaks eristama režiimi toetajaid ja vastaseid? Ühtset vastust ei ole, kuid suund – ruumi sulgemine – on selge.
Kas oligarhid põgenevad?
Mitmete sarnaste saadete keskne narratiiv on, et paljud oligarhid ja jõukad venelased on Venemaalt lahkunud, viinud pered Dubaisse, Iisraeli, Türki või mujale ning üritavad end Putinist distantseerida. Tegelikkus on mitmekihilisem.
Tõsi on see, et Venemaalt lahkus märkimisväärne osa haritumast keskklassist ja IT-eliidist. Aastatel 2022–2023 kolis riigist välja sadu tuhandeid kvalifitseeritud spetsialiste – programmeerijaid, insenere, teadlasi –, kes ei soovinud elada mobilisatsiooni, tsensuuri ja majandusliku isolatsiooni tingimustes.
Oligarhide puhul on pilt aga kirjum. Osa püüab varasid ümber tõsta „turvalisematesse“ jurisdiktsioonidesse, eeskätt Emiraatidesse, Türki ja Aasia finantskeskustesse. Teised tõmbavad pea õlgade vahele, ei reisi avalikult ja loodavad, et Kreml neid ei puutu, seni kuni nad demonstratiivselt lojaalsust näitavad. Vaid vähesed on avalikult režiimi kritiseerinud – need on pigem erandid, mitte reegel.
Lisaks ei ole paljudel kuhugi minna. Lääneriigid ei kiirusta Venemaa miljardäre vastu võtma, eriti kui nad on sanktsioonide nimekirjas. Nii on osa oligarhe sisuliselt lõksus: välismaale nad väga ei pääse, Venemaal viibides sõltuvad aga täielikult Putini tujudest ja ta jõustruktuuride armust.
Seega on „oligarhide põgenemine“ pigem osaline nähtus ja puudutab rohkem laiemat jõukamat elanikkonda ning tehnilist eliiti kui Putini kõige lähemat tuumikut.
Oligarhid Putini süsteemis: partnerid ja pantvangid
Putini Venemaa poliitilise süsteemi paradoks on see, et oligarhid on korraga nii kasusaajad kui ka pantvangid. 2000.–2010. aastatel teenisid nad üüratuid kasumeid nafta-, gaasi-, metallide ja keemiatööstusest, mis toetus riigiga tihedale koostööle, monopoolsele turupositsioonile ja soodsatele reeglitele. Vastutasuks ootas Putini poliitilist lojaalsust ja valmisolekut rahastada ta olulisi projekte.
Samas oli neile kogu aeg nähtav hoiatusnäide – Mihhail Hodorkovski. Igaüks, kes näitas liiga iseseisvaid poliitilisi ambitsioone, riskis ärijagamise, vangistuse ja varade konfiskeerimisega. „Hodorkovski stsenaarium“ muutis oligarhid sisuliselt pantvangideks: nad võisid olla rikkad, aga kaugeltki mitte vabad.
Sõja, mobilisatsiooni ja sanktsioonide tingimustes on pantvangi-element ainult tugevnenud. Suurärimeeste ja kõrgete ametnike vastu algatatakse üha rohkem kriminaalasju, alates korruptsioonisüüdistustest kuni „riigireetmiseni“. See annab Putinile hoova eliidi ohjes hoidmiseks.
Sellises süsteemis tähendab põgenemine mitte ainult varade, vaid ka isikliku turvalisuse seadmist löögi alla. Nii on arusaadav, miks osa eliidist eelistab riskida sanktsioonide ja luksuskaotustega, kuid jääda formaalselt Putinile truuks.
Kuidas autoritaarsed režiimid päriselt kokku kukuvad?
Politoloogilised uurimistööd näitavad, et enamik diktatuure ei kuku kokku ainult rahva meeleavalduste tõttu. Enamik mitte-konstitutsioonilisi võimuvahetusi algab seestpoolt: kindralid, ministrid ja olulised ärimehed otsustavad, et senine liider ei kaitse enam nende huve ega suuda tagada stabiilsust.
Putini režiimi puhul tuleb küsida: Kas oligarhid ja kõrged ametnikud on valmis avalikult isandale vastu astuma? Seni on avalikud lahkumised olnud pigem sümboolsed: üksikud endised ametnikud või ärimehed annavad kriitilisi intervjuusid, kuid massilist, koordineeritud murret pole olnud. Tuleb ka küsida kas majanduslik löök on piisav, et lojaalsus murda? Paljud oligarhid on rikkad ka pärast sanktsioone. Nende Venemaal asuvad varad – tehased, riigihanked, siseturuärid – jätkavad kasumi tootmist. Putin jagab „ebalojaalsete“ vara ümber lojaalsematele, tugevdades sellega oma kontrolli.
Eelkõige peab küsima kas julgeolekuaparaat on valmis Putinit maha jätma? FSB, armee tipp ja Rosgvardi liikmed, Putini repressiooni valvekoerad, on Putini võimu tuum. Seni pole märgata olnud, et see kiht oleks valmis massiliselt Putinile selja pöörama, isegi kui üksikud kindralid on ametist lahti lastud või kahtlastel asjaoludel hukkunud.
Oligarhide meelepaha ja varade külmutamine on Kremlile ebamugav, kuid üksi ei tähenda see veel režiimi kokkuvarisemist.
Hirmu poliitika: „aknast kukkumised” ja seletamatud surmad
Üks kõhedamaid mustreid Putini sõja-aastatel on olnud oligarhide ja suurärimeeste salapäraste surmade rida. Ajalehed ja uurivad väljaanded on kokku lugenud kümneid kahtlaseid juhtumeid – enesetapuks nimetatud „aknast kukkumisi“, kummalisi „õnnetusi“ ja ootamatuid surmasid, sageli koos pereliikmetega.
Analüütikute hinnangul on sel mitu eesmärki. Esiteks tekitada ülejäänud eliidis hirmu ja ettenägematuse tunnet: keegi ei tea, kas tema järgmine foto ajalehes on ribboniga portree. Teiseks saata sõnum, et riigist lahkumine või varade varjamine ei kaitse – karistus võib tabada ka välismaal. Kolmandaks kinnistada arusaama, et suured varandused on tegelikult „laenatud riigilt“ ja võetakse tagasi, kui lojaalsus kahtluse alla satub.
Mõned analüütikud kasutavad neid lugusid dramaatilise materjalina. Kuid need ei ole vaid teletriki osa, vaid kirjeldavad üsna täpselt seda hirmu atmosfääri, millele tänane Putin oma süsteemi üles ehitab.
Sanktsioonid ja majandus: nõrgestamine, mitte hävitamine
Narratiiv Venemaa kokkukukkumisest toetub suuresti pildile sanktsioonide purustavast jõust. Ent paljud analüüsid kirjeldavad pigem keerukat vahepealset seisundit – majandus on nõrgestatud, kuid kohanenud.
Riik on kehtestanud kapitalikontrollid, võtnud vastu seadusi „ebasõbralike riikide“ firmade vara ülevõtmiseks ja suunanud energiavood Aasia turgudele. Ettevõtted kasutavad kolmandaid riike ja varifirmasid, et sanktsioonidest mööda hiilida.
Sellegi poolest on Venemaa majandus pikemas plaanis haavatav. Tehnoloogiline mahajäämus süveneb, välisinvesteeringuid on vähe ja kvalifitseeritud tööjõudu lahkub. Majandus muutub üha sõja- ja julgeolekukesksemaks: rohkem kulutusi armeele ja jõustruktuuridele, vähem investeeringuid haridusse, tervishoidu ja innovatsiooni.
Eliidi seisukohalt ei ole küsimus enam ainult luksuses, vaid ajahorisondis. Kui kaua tasub sellises süsteemis elada? Kui suur on tõenäosus, et varad konfiskeeritakse või sõjamajandus ühel hetkel kokku jookseb?
Euroopa survekolmnurk: Relvad, majanduskasv ja rohelus.
Euroopa vaatenurgast lisab ajakirja The Economist 2025. aasta eriväljaanne pildile veel ühe olulise mõõtme. Euroopa rubriigi toimetaja Chris Lockwood kirjeldab Euroopa olukorda kolme võtmesõnaga: relvad, majanduskasv ja rohelisus. Euroopa peab samaaegselt suurendama kaitsekulusid ja laskemoona tootmist, et toetada Ukrainat ja tugevdada NATO idatiiba, peab samuti hoidma majanduse kasvus, konkureerides USA ja Hiinaga ning viima ellu rohepööret, vähendades sõltuvust fossiilkütustest, sealhulgas Vene naftast ja gaasist.
Oligarhide ja sanktsioonide lugu seostub sellega otseselt. Mida vähem ostab Euroopa Vene energiat, seda vähem on Putinil ressursse nii sõja kui ka eliidi ülevalpidamiseks. Samas, mida nõrgem on Euroopa majanduskasv, seda raskem on poliitiliselt põhjendada pikaajalisi kulutusi Ukrainale ja sanktsioonide säilitamist.
Lisaks kirjeldab Vene rubriigi toimetaja Ostrovsky, kuidas Venemaa laiendab konflikti mujale: küberrünnakud, sabotaaž energia- ja sideinfrastruktuuri vastu, poliitiline sekkumine Lääne valimistesse, tegevus Lähis-Idas ja Aafrikas. See on osa strateegiast muuta kogu Euroopa julgeolekuruum ebastabiilsemaks, lootes lõhestada liitlaste ühtsust.
Seega ei toimu võitlus üksnes Donbassis või Mustal merel, vaid ka Euroopa energiaturgudel, valimissedelitel ja investeerimisotsustes.
Eliit ilma ankruta: sisemine lagunemine või uus tasakaal?
Carnegie analüütikud on kirjeldanud Putini-aegset eliiti pärast Ukraina sõja algust kui „ankrut kaotanud ja atomiseeritud“ – igaüks võitleb oma ellujäämise eest, riskantsed ristteed Putiniga on ohtlikud ja horisontaalne usaldus on madal.
Autoritaarne režiim ei lagune tavaliselt ühe suure protestilaine tõttu. Otsustav on see, kas eliit suudab kollektiivselt tegutseda. Selleks peab olema vähemalt miinimum usaldust, arusaam ühisest eesmärgist ja ettekujutus, mis tuleb pärast Putinit. Praegu veel seda ei paista.
Ajude ja kapitali väljavool lisab samas teisest suunast survet. Paljud poliitikasoovitused rõhutavad vajadust aidata Venemaalt lahkuda võimalikult paljudel talentidel, ettevõtjatel ja ametnikel, et nõrgestada Kremli võimekust pikas plaanis. Teatud mõttes ongi just see Putini jaoks kõige ohtlikum: mitte kiire eliidipööre, vaid aastate jooksul kuhjuv professionaalse võimekuse kadu.
Režiim pärast Putinit: lagunemine või ümberkujundamine?
Kui hoida mõõdupuu rangelt paigas, siis klassikalist kokkuvarisemist tõenäoliselt veel ei tule Institutsioonid – julgeolek, armee, bürokraatia – toimivad, ehkki pinges. Massilisi eliidipöördeid ega avalikke vastuhakke ei ole, Putini reitingud ametlikes küsitlustes püsivad kõrged.
See ei tähenda, et kõik oleks kindel. Sügavamal tasandil toimub mitmekihilist lagunemist: osa eliidist viib varad välja, varade külmutamine ja sanktsioonid lõikavad läbi varasema globaalse eluviisi, hirmu atmosfäär sööb usalduse režiimi sees ning majanduslik mudel muutub üha sõjakesksemaks.
Täna on täpsem öelda, et režiim on jõudnud uude faasi. Stabiilsust hoiab koos hirm, repressioon ja kinnikiilunud valikuruum. Eliit otsib väljapääsu, varad hajuvad, riik muutub aina enam sõjamasinaks, mitte arenevaks ühiskonnaks. Putini režiim maksab Ukraina õõnestamise eest omaenda sisemise lagunemise hinnaga.
Kas see lõpeb järsu poliitilise murrangu, aeglase lagunemise või evolutsioonilise „järglusena“, kus putinism elab edasi mõne teise nime all – seda on raske ennustada.
Eestlastele on kõige olulisem järeldus siiski üsna selge. Loota võib, et režiim nõrgeneb ja muutub, kuid Eesti julgeoleku-, kaitse- ja välispoliitikat ei saa rajada mõttele „varsti kukub“. Eestlased peavad eeldama, et Putini Venemaa võib olla vaenulik ja autoritaarne pikemat aega ning ehitama oma võimekuse selle järgi.
Just seetõttu tasub pealkirjade „režiim laguneb“ kõrval lugeda ka pikemaid analüüse – mõista, kuidas Putini võim tegelikult toimib, kohaneb ja laiendab konflikti kaugemale Ukrainast. Ainult nii saab lootusest strateegia.
https://www.facebook.com/plugins/post.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2Fjuri.toomepuu%2Fposts%2Fpfbid026q8HTxqDXtZ3gj9BKBbdtVpNiUCuqNWKeLLXsJZGbuwD8kCMWWEu9CxVAD4BnFsvl&show_text=true&width=500