Eestis käis eelmisel aastal ka IShowSpeed, kes on tuntud oma provokatiivse sisu poolest ja keda on kritiseeritud ka naisi halvustavate väljaütlemiste pärast. Samas vaatavad tema tegemisi väga paljud noored. Kui ta Tallinnas käis, jälitasid fännid teda tundide kaupa, kuid tema sisu problemaatilisem pool jäi suuresti tahaplaanile.

Grete Maria: Ma arvan, et paljude jaoks oli see valitsushoonesse jõudmine pigem hetk stiilis „see on mega kuulus tüüp, teeme temaga pulli“. Ma ei kujuta ette, kui palju tegelikult süveneti sellesse, millist sisu ta teeb või milliseid sõnumeid ta levitab. Mina ise teadsin Speedi pigem nägupidi sotsiaalmeediast, sest olen oma TikToki algoritmi teadlikult kujundanud. Olen sellisele sisule pannud „not interested“ või selle blokeerinud. Hiljem tema kohta rohkem uurides sain aru, et ta ei pruugi olla kõige parem eeskuju noorematele poistele. Ka tema Tallinna külastuse klippides oli palju manosfääri mõjutustega sisu, mis jõuab väga noore publikuni.

Sama tuli hästi välja ka hiljutises manosfääri käsitlevas dokumentaalfilmis. Seal näidati näiteks investeerimissisu, kus reklaam oli üles ehitatud umbes nii: „Üks 14aastane poiss teenis eile selle kaudu tuhandeid dollareid. Liitu ka sina!“ Sellise sõnumi puhul on väga selge, kellele see on suunatud. Kui eesmärk oleks kõnetada täiskasvanud investoreid, ei kasutataks reklaamnäona 14aastast noort. Nii IShowSpeedi kui ka teiste niinimetatud „manfluencerite“ puhul on näha, kuidas otsitakse üles noori, kelle ebakindlustele õigete sõnumitega pihta saada.

Johanna: See, kuidas noorte inimeste tähelepanu, emotsioone ja vaateid kasutatakse raha teenimiseks või mõju kasvatamiseks, on väga suur küsimus. Millised on selle pikaajalised tagajärjed, me tegelikult veel ei tea.

Kui mõtlen ajale 10–15 aastat tagasi, siis ma ei kujutanud ettegi, et selline sisu võiks üldse noorteni jõuda. Tol ajal ei olnud selliseid sisuloojaid ega algoritme. Täna piisab aga ühest videost, mille otsa noor komistab, ja see võib juba mõjutada tema arusaama mehelikkusest või naiselikkusest. Kas lahendus võiks olla sotsiaalmeedia piiramine või isegi keelamine noorematele lastele?

Johanna: Väga väikeste laste puhul võiks kindlasti arutada, kui palju ja millises vanuses peaks neil sotsiaalmeediale ligipääsu olema. Aga ma ei nõustu sellega, et lahendus oleks sotsiaalmeedia täielik keelamine.

Paljud noored leiavad just sotsiaalmeedia kaudu oma kogukonna. Näiteks LGBT+ noorte jaoks võib internet olla koht, kust leida inimesi, kes neid mõistavad ja toetavad. Sealt võib tulla turvatunne ja teadmine, et nad ei ole üksi. Minu arvates lasub palju suurem vastutus platvormidel endil. Nemad peaksid rohkem mõtlema sellele, millist sisu algoritmid inimesteni viivad.

Grete Maria: Absoluutselt. Aga sama oluline on kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse arendamine. Noored peavad mõistma, et see, mida nad sotsiaalmeedias näevad, ei pruugi olla reaalsus. See võib olla lavastatud, moonutatud või teadlikult provokatiivne. Me võime rääkida uuringutest, misogüüniast, manosfäärist ja soolistest stereotüüpidest, aga lõpuks on kõige olulisem see, et noored õpiksid ise nähtut analüüsima.