Keldo majandusministeerium tegeleb uue mittemajandusliku algatusega, nimelt sooideoloogia juurutamisega, kusjuures naiste suunamisel meeste aladele tahetakse saavutada ka nende suuremat esindatust juhtivstruktuurides.
Tore on, kui naisi juhtivkohtadel rohkem on. Paraku peavad need olema “õiged naised”. Kunagi pani EKRE Kert Kingo ministriametisse ja kõige hullemad naisministri ründajad olid siis reforminaised eesotsas Kaja Kallasega. Siis olid naiste õigused korraga ununenud ja suguõed muutusid fuuriateks.
Praegugi üritati Kersti Kaljulaidi taas presidendiks upitada ja tema väljakäijad rõhutasid sugu. Kui aga EKRE saatis ERR-i nõukogusse Evelin Poolametsa, ei tulnud kusagilt rõõmustamist – see oli “vale”naine, kes pealegi “rikkus ära” feministliku rünnaku “toksiliselt maskuliinse” ERR-i nõukogu vastu.
Peruus valiti presidendiks Keiko Fujimori, Prantsusmaal sai Marine Le Pen õiguse kandideerida presidendivalimistel, Itaalias on väga asjalik naispeaminister Giorgia Meloni – miks keegi naisõiguslastest nende edu üle ei rõõmusta? Ilmselt seetõttu, et Meloni on enda kohta öelnud: ma olen naine, ema, itaallanna ja kristlane. Sellised naised feminismile ei kõlba.
Marksistlik naisõiguslus tahab, et naised loobuksid traditsioonilistest rollidest ja läheksid maailma vallutama. Seetõttu ei kaitse tänane naisõiguslus ka neid naisi, kes tahavad pärisnaisteks jääda. Isegi kui nad teevad karjääri, mis on feminismi üks unistus, ei sobi nad, sest jäävad naiselikeks ega muutu naiskomissarideks.
Vanadest hallidest aegadest on pärit nn teise suguharu naiste seadus ehk naised utsitasid oma mehi lausa takka, et nad võõra suguharu naisi vägistaksid. Ükski sotsitar ega emaorav ei astu vahele, kui toksiliselt maskuliinne Jürgen ligi EKRE naisi mõnitab – neid võib. Suguharu värk kehtib ka feministlikus ühiskonnas.
Mis naisõiguslusest me üldse räägime, kui feminism ei kaitse kõiki naisi, vaid ainult väljavalituid?
Uued Uudised