Täna tähistavad Ameerika Ühendriigid More oma 250 sünnipäeva, täpsemalt avaldati 4. juulil 1776 iseseisvusdeklaratsioon, millele järgnes iseseisvussõda. Ameeriklased ise nimetavad seda sageli revolutsioonisõjaks ja sisu poolest on see korrektne.
Euroopa ajaloo vaates võib 250 aastat tunduda tühise jupikesena, lõppude lõpuks oli isegi Veneetsia Vabariigi eluiga neli korda pikem, aga see on petlik. Kui hakata vaatama, palju on Euroopas või tegelikult terves maailmas riike, mis on sama riigikorra, sama põhiseaduse järgi elanud veerand milleeniumi, siis leiab neid mööndustega käputäie.
Prantsusmaal, kus toimus revolutsioon pärast USA More iseseisvumist ja intellektuaalselt selle innustusel, on tänaseks viies vabariik. Itaaliat riigina polnud 18. sajandil olemas, Saksamaad samuti mitte, rääkimata püsivast põhiseaduslikust korrast neis riikides. Hiinas oli täiesti teine riigikord, mis jõudis muutuda 250 aasta jooksul päris mitu korda enne, kui sai tänase vormi. Jaapanis sama lugu. Paljusid tollal laiunud suuri riike, nagu Austria-Ungari, Tsaari-Vene või Hispaania More impeerium pole juba enam kui sada aastat.
Nii, et ameeriklaste dokumendis on midagi erilist ja sügavat, et see on püsima jäänud. Ta ongi revolutsiooniline.
13 kolooniat, mis tõstsid Briti kuninga Georgi vastu mässu, sedastasid oma rahulolematuse põhjused väga põhjalikult, need on kenasti iseseisvusdeklaratsioonis ära toodud, viidates valitsuse “kuritarvitustele ja usurpatsioonile” (abuses and usurpations), mis on viinud despotismini. Laias laastus taandusid etteheited kolmele põhiprobleemile. Esiteks, et makse määratakse kolooniate nõusolekuta. Maksude ja koormiste ühe vormina peeti vastuvõetamatuks ka Briti vägede ülalpidamis- ja majutuskohustust asukate poolt.
Teiseks, et valitsus/kuningas takistab kohaliku elu korraldavaid seadusi ja määrusi vastu võtmast ehk seaduseid tehakse üle kohalike peade. Muu hulgas heideti ette, et London takistab tööstuse arengut kolooniates. Ja kolmandaks, et kolooniad ei saa ise otsustada immigratsiooni üle. Tol ajal, tõsi küll, olid kolooniad huvitatud inimeste juurde tulemisest, mida Londoni valitsus takistas, sest ei soovinud, et Ameerika muutuks võrreldes Inglismaaga liiga rahvarohkeks, sest see muudaks nende kontrollimise järjest raskemaks.
Kõik see takistas ameeriklastel – kes pidasid end sel ajal endastmõistetavalt brittideks! – enda elu korraldada viisil, mille nad kuulutasid oma deklratsiooniga loomupäraseks. “Me peame neid tõdesid enesestmõistetavateks: et kõik inimesed on loodud võrdsetena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille hulka kuuluvad elu, vabadus ja õigus õnne püüelda.”
Veelgi enam, oma revolutsioonilises alusdokumendis, mis kuulutas, et inimesed on Looja poolt loodud võrdsete ja vabadena, kinnitasid nad midagi veelgi jõulisemat. “Et tagada need õigused, on inimeste seas loodud valitsused, mis saavad oma õiguspärase võimu valitsetavate nõusolekust, – et kui mõni valitsusvorm hakkab neid eesmärke kahjustama, on rahval õigus seda muuta või kaotada ning luua uus valitsus, rajanedes selle aluseks sellised põhimõtted ja korraldades selle võimu viisil, mis nende arvates kõige tõenäolisemalt tagab nende turvalisuse ja õnne.”
Maailmas, kus absoluutselt domineeriv valitsemisvorm oli monarhia, kus kodanikku asemel olid alamad, oli kuulutamine, et valitsus saab oma võimu rahvalt ja kui rahvale tundub, et valitsus ei teeni nende huve, on tal õigus valitsus – tegelikult lausa valitsemisvorm – välja vahetada, oli selline jutt ennekuulmatu.
Ja ometi on see riigikord püsinud kaks ja pool sajandit. Läbi tulnud tõsistest kriisidest, millest kodusõda ehk kõige kuulsam. Inspireerinud teisi riike ja rahvaid.
Loen seda deklaratsiooni, neid enesestmõistetavaid tõdesid ja impeeriumi emamaale tehtud etteheiteid ja mõtlen: kui palju on siin sarnasusi Euroopa Liidu ja tema “kolooniate” ehk liikmesriikide olukorraga? Brexit meil toimus juba, millal mõni järgmine riik tõdeb, et nende elu, vabadus ja õnne poole püüdlemine on Brüsseli kuritarvituste ja usurpatsiooni tõttu muutunud võimatuks? Aga vastuse annab siingi 250 aasta tagune tekst. “Mõistlikkus nõuab tõepoolest, et pikaajalisi valitsusi ei tohiks muuta kergete ja mööduvate põhjuste tõttu; ning vastavalt sellele on kogu kogemus näidanud, et inimkond on pigem valmis kannatama, kuni kurjus on talutav, kui end vabastama, kaotades vormid, millega nad on harjunud.” Me oleme talutava kurjusega harjunud ja selle tõttu pigem valmis kannatama…
Ma olen end alati pidanud Ameerika fänniks. Mis ei tähenda, et kõik, mis neil on või mis nad teevad, mulle meeldiks või et ma toetaks kõiki nende poliitikaid või valitsusi. Ma ei seedinud silma otsas Obamat-Bidenit ega Clintonit. Aga nii, nagu Eesti ei ole Michali valitsus, pole USA More Washington DC. Ta on midagi hoopis suuremat ja laiemat. Ja ta on väga suures osas tänaseni üllas idee. Idee, mis on muljetavaldav ja innustav.
Palju õnne, Ameerika Ühendriigid More!
Martin Helme More, EKRE esimees