“Ja läbi on kaevatud tõenäoliselt siis muinasaegsetest põletusmatustest. 18. sajandil maetud surnute hauatäide on paksult põlenud luid täis,” sõnas Malve.
Sellega üllatused Järva-Jaanis veel ei lõpe.
“Lisaks on sellesama kalmistu ühes osas ka säilinud varajase rauaaja asulakoht ehk siis 1500 aastat enne Kristust ja 50 aastat pärast Kristust, mis on jälle hästi mitme-mitme kihiline,” lisas Malve.
Pärast arheoloogilisi päästetööd eraldab ehitaja kalmistu ja kaubanduskeskuse ala betoonist tõkkega. Aga et ehitustööde ajal veeti palju pinnast minema, on osa arheolooge huvitavast materjalist hävinenud.
“Kümned surnud kahjuks viidi ehitustegevusega ära ja hetkel näeme, et on vähemalt lõhutud pealt pooltsada luustikku,” lausus osteoarheoloog.
Malve sõnul on Eestis tavaline, et piirdemüür ehitati ümber kalmistu alles 19. sajandil ja osa matuseid võiski jääda väljapoole aeda.
“Projekt tuli meile kooskõlastamiseks ja meie selle ka kooskõlastasime oma parimas teadmises, et väljaspool kirikaeda matuseid ei ole. Me arvasime seda, kuna eelnevalt oli siin olnud üks väiksemat sorti uuring, kust luid ei leitud – kirikuaia piirdemüüri kõrval väljaspool. Sellest tulenevalt oligi meie kooskõlastuse tingimuseks see, et ehitajad on tähelepanelikud ja kui midagi tuleb, siis annavad teada,” lausus muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade ja arheoloogia nõunik Krista Karro.
Karro sõnul otseselt reegleid rikutud ei ole.
“Tulid luud ja päris kohe neid ei märgatud. See on loomulik, et tavainimesed neid ei märka. Keegi siiski märkas, andis meile teada ja siit me saimegi juba edasi minna,” ütles Karro.