Eile oli Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena päevakorral parlamendi riigikaitsekomisjoni raport riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks ning selle mõju seadusandlusele. Arutelu käigus sõna võtnud riigikaitsekomisjoni liige Anti Poolamets (EKRE) kiitis kolleege komisjonist sellise suure töö eest ning lausus, et raport ei pea olema viimane tõde, kuid tähtis on see, et me arutaksime ja vaidleksime, muidu ei ole see ju parlament, muidu see on kummitempel.
Eraldi keskendus ta energiajulgeolekule, sest paljud strateegilised projektid on tema sõnul ellu viidud ettevõtjate ja poliitiliste huvigruppide kokkulepetena ilma julgeolekuanalüüsi ja Kaitseväe kooskõlastuseta.
Anti Poolamets: „Võin öelda, et on tehtud seda tööd, mida parlament ja komisjon peabki tegema. Selle töögrupi liikmena nägin ka töötunde, mida sellesse pühendati. Ehk meil on tegelikult võimalus eeskuju võtta. Kõigile teistele komisjonijuhtidele, komisjoni liikmetele: vaadake ka seda formaati ehk mida me võiksime siit juurde omandada.
Ma ei jõua loomulikult nendel peatükkidel eraldi peatuda, ma jään siis liiga pinnapealseks, aga ma tänan ka julguse eest öelda teravalt välja energiajulgeoleku probleemid. Sest kujutage, head inimesed, ise ette, kui meil ei ole elementaarset energiavarustust kriisi ajal – mida me siis teeme? Kas me oleme valmistunud kõigeks selleks, kas Kaitsevägi on valmistunud piisavalt, et neil oleks kütust, et neil oleks elektrit, et neil oleks kõike vajalikku? Sama kehtib tsiviilühiskonna kohta.
Ma tsiteerin mõned väga olulised nõuanded, mis tulenevad sellestsamast energiajulgeoleku osast. Siin on sirgjooneliselt ja ausalt välja öeldud, et Eesti energiapoliitikas on korduvalt ignoreeritud julgeoleku, kaitse ja varustuskindluse mõõdet. Paljud strateegilised projektid on ellu viidud ettevõtjate ja poliitiliste huvigruppide kokkulepetena ilma julgeolekuanalüüsi ja Kaitseväe kooskõlastuseta. Radarite tööpiirkonnad, sõjalised objektid ja varustusteed on jäetud tähelepanuta, mis on viinud olukorrani, kus riigikaitse ja energia tootmine on seatud vastandlikesse rollidesse. Ja energiajulgeoleku valdkond on muutunud huvigruppe teenivaks mõjutusväljaks, mitte strateegiliselt juhitud poliitikaks. Kuigi seda esitletakse sageli kui depolitiseeritud ja tehnokraatlikku valdkonda, on tegelikkus vastupidine. Poliitikuid kasutatakse mõjuisikutena majanduslike ja lobihuvirühmade eesmärkide teenimiseks.
Riigikaitsekomisjon rõhutab, et energiajulgeoleku otsustel peab olema sama kaal ja vastutusmehhanism nagu riigikaitse planeerimisel. Kõik energia- ja taristuprojektid peavad läbima julgeolekuriski analüüsi ja nende mõju kaitsevõimele tuleb hinnata Kaitseministeeriumi, Kaitseväe ja Riigikantselei tasandil. Ma laiendaksin seda ka teiste valdkondade tasemel, sest tsiviilühiskonna toimimine Ukraina näitel on sama tähtis kui sõjaline riigikaitse.
Ja soovitused, mida me siit välja loeme, mida tuleks kohe rakendama hakata – seada energiajulgeolek riikliku julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks, mille eest vastutab peaminister koostöös kaitse- ja majandusministriga. Luua riiklik energiajulgeoleku nõukogu. Punkt kolm: kehtestada kohustuslik julgeolekuriski analüüs kõigile energia- ja taristuprojektidele enne neile loa andmist või toetuste eraldamist.
Neli: viia energiasüsteemi koordineeriv juhtimiskeskus, mis tagab sõjalise, tehnilise ja varustusalase koostalitluse.
Punkt 5: tagada vähemalt 90 päevaks strateegilised energiavarud.
Punkt 6: vähendada sõltuvust Nord Pooli börsist ja välisühendustest, suurendada siseriiklikke tootmisvõimsusi ja reservlahendusi.
Punkt 7: rakendada põhimõtet, et energiajulgeolek on ka sõjaline, mitte ainult majanduslik kategooria.
Ma toongi kohe mõne elulise näite, kuidas needsamad ärihuvid ja julgeolekuhuvid põrkuvad. 2024. aastal arutati meretuuleparkide küsimust pärast seda, kui Rootsi oli keelanud 13 meretuulepargi arendamise. Kogu rannik on tühjaks võetud, mis tähendab, et Rootsi saab väga hästi aru sellest, et nende signaalluure on pärast seda sisuliselt lammutatud. Aga meil jätkub see jant edasi. Ollakse valmis üle külvama Läänemeri meie majandusvööndis, meie piiriteel tuulikutega, mis häirivad mastaapselt meie sensorite tööd.
Kaitsevägi ütles juba 2024 välja, et plaanitavad meretuulepargid takistaksid liialt signaalluuretööd. Aga see tuli üllatusena Eesti poliitikutele. Endise kaitseväeülema Tarmo Kõutsi hinnangul võiks Eestile olla hoiatuseks Rootsi otsus peatada julgeolekukaalutlustel meretuuleparkide rajamine. Küll aga ütles meretuulepargi arendaja Saare Wind Energy juhatuse liige Kuido Kartau, et nende hinnangul kaitsejõudude mured kuigi tõsiseid ei ole. Ja ta ütles, et see võib olla laiema pildi teema, kui suurt mastaapi Eestis meretuult teha. Ja ta ütles, et minu arvates ei avaldaks see ohtu riigikaitsele, mille osas ma loomulikult ei ole ekspert, ütles Kartau. Inimene, kes ei tea mitte midagi riigikaitsest, signaalluurest, ütles, et minu arvates see ohtu ei avalda. Samal ajal, kui meie sõjaliselt võimekas naaberriik Rootsi keelab oma idarannikul tuulepargid, ja sama ka Soome puhul.
Nii et ärihuvide jõhker pealetung meie julgeolekule tuleb peatada. Ja sedasama võib öelda ka maismaa tuuleparkide kohta, sest nad segavad raadioluuret ja signaalluuret, takistavad signaalide vastuvõtmist, analüüsimist ja positsioneerimist. Ehk siis suur tänu veel kord riigikaitsekomisjonile! Hea saavutus!“
Related Posts
