Leitha (saksa [ˈlaɪtaː] ja baieri [ˈlaɛ̯d̥ɐ]; ungari Lajta või Lajtha, varem Sár(-víz); tšehhi ja slovaki Litava) on Doonau parempoolne lisajõgi Austrias ja Ungaris.
Jõe pikkus on 120,8 km (168,5 km koos lähtejõe Schwarzaga), kogu valgla pindala on 2138 km².[2]
Nimi
833. aastal on esmamainitud Lithaha jõge Avaari margis, vastava dokumendi oli välja andnud Ludwig Sakslane. Ta oli Karolingide keisri Ludwig Vaga poeg ja Baieri hõimuhertsogkonna valitseja. Vanaülemsaksakeelne nimi lît viitas tõenäoliselt pannoonia (illüüria) tähendusele "muda", nagu säilis endises ungarikeelses nimes Sár (vrd mocsár, 'lodu').
Jõe kulgemine
Leitha saab alguse Haderswörthist Austrias, kus ühinevad jõed Pitten ning Schwarza. Viimane lähtub Põhja-Lubjakivialpides asuvatest mäestikest Schneeberg, Rax ja Schneealpe.
Ebenfurthi ja Leithaprodersdorfi ning Bruck an der Leitha ja Gattendorfi vahelt moodustab jõgi katke Alam-Austria piirist Burgenlandi liidumaaga. Nickelsdorfist idas kulgeb jõgi Ungarisse, kus see suubub Szigetközi saare kõrvalt Mosoni-Doonausse.
Suuremad jõeäärsed linnad on Wiener Neustadt, Bruck ja Mosonmagyaróvár (suubumiskoht).
Schwarzast suunatakse suur hulk vett Wiener Neustadti kanalisse ja Viini joogiveevarustusse. Mitmed jõest lahknevad kanalid toitsid minevikus ketrusettevõtteid ja tänapäeval väikeseid hüdroelektrijaamasid. Seibersdorfi ja Hof am Leithaberge vahelt eraldatakse sel eesmärgil suurem osa jõeveest. Leitha kulgeb sealt edasi tavaliselt kuivana, välja arvatud ebaharilikult suure voolu tõttu ülemjooksult. Katzelsdorfist allavoolu on jõesäng niisamuti peaaegu täiesti kuiv.
Jõgi kui ajalooline piirijoon
Keskaeg
9. sajandi lõpus Karpaatia nõos aset leidnud ungarlaste vallutuste järel julgesid madjari ratsanikud tungida külgnevatele aladele Lääne-Frangi riigis. 955. aastal alistas kuningas Otto I neid lõpuks Lechfeldi lahingus. Seejärel vallutasid Baieri hertsogi Heinrich II Riiaka väed järk-järgult tagasi Wienerwaldi taguseid maid kuni Leitha jõeni, kus 976. aasta paiku loodigi Babenbergist markkrahvi Leopold I juhtimisel Idamark (Ostarrîchi).
2. aastatuhande vahetusel kulges piki Leitha kallast Ungari kuningriigi piirijoon (Gyepű), mis 1156. aastast moodustas Austria hertsogkonna idapiiri koos kindlustega Wiener Neustadtis, Bruckis ja Hainburgis. 1246. aastal toimunud Leitha jõe lahingus tapeti Babenbergidest viimane Austria hertsog Friedrich II, mil sõditi vastu Ungari kuningale Béla IV-le. 1411. aastal kinnitas piirijoone kulgemist kuninga Sigismundi allkirjastatud dokument, mil tema tütar Elisabeth abiellus Habsburgide suguvõsasse kuuluva Austria hertsogi Albrecht II-ga.
Uusaeg
Austria-Ungari
Tsisleitaania, Transleitaania ja Lajtabánsági nimelised piirkonnad on kõik tuletatud jõe nimest Leitha. 1867. aastal sõlmitud Austria-Ungari kompromissi tulemusel loodud Kaksikmonarhia kinnistas nimetused Cisleithanien ("siinpool Leithat") ja Transleithanien ("sealpool Leithat"). Esimene tähistas piirkondi endises Austria keisririigis, teine tähendas Leitha-taguseid maid Ungari kuningriigis. Need nimed peegeldasid Viini kõnekeelt ja Austria vaateid ülejäänud impeeriumile, sest keiserlik pealinn asus 'sellel poolel' esmatähtsana ning Ungari asus 'tollel poolel' teisese osana. Jõgi ei moodustanud sellegipoolest piiri nende kahe vahel kogunisti, näiteks Galiitsia ja Bukoviina, mis kuulusid Tsisleitaaniasse, asusid Ungarist kirdekaares. Niisamuti moodustas Morava jõgi piiri Tsisleitaanias asunud Morava ja Transleitaanias asuvate alade vahel praeguses Slovakkias (Ülem-Ungari).
Uusim aeg
Austria-Ungari võimude vahekord langes ja impeerium lagunes Esimese maailmasõjaga. 1920. aastal välja kuulutatud Trianoni rahulepinguga määrati Lajtabánság (Leitha banaat) ning Lääne-Ungari territoorium läks Austria vabariigile (Burgenland).
Jõe kulust sai seega edaspidi sisemine piirijoon Austrias.
Vaata ka
