Neandertallaste põlvnemisliin lahknes nüüdisinimeste esivanematest ligikaudu poole miljoni aasta eest ja leidis uue kodu Euraasias. Karmimates oludes oli neil muu hulgas robustsemast kehaehitusest, paksematest luudest ja laiematest õlgadest. Kuigi teadlased on vana DNA järjestusi uurinud nüüdseks juba üle 15 aasta, jäid jõulist füüsist kujundanud pärilikkusaine osad seniajani tabamatuks.

Nüüd ajakirjas Current Biology ilmunud tööst selgub, et üks põhjustest peidab end kasvuhormooni retseptoris. Karolinska Instituudi evolutsiooniantropoloog Hugo Zeberg märkas andmebaasides väikest muutust kasvuhormooni signaalirada juhtivas geenis. Avastus oli bioloogidele kohe paljulubav juhtlõng.

Ajuripats ehk hüpofüüs eritab vereringesse aineid, mis liiguvad mööda keha laiali. Lihas- ja luurakkude pinnal ootavad neid spetsiaalsed vastuvõtjad ehk retseptorid. Molekulaarne analüüs näitas, et neandertallaste retseptori eest vastutaval geenil puudub kolmas ekson ehk üks neist geenilõikudest, mille põhjal keha endale vajalikke ehituskive toodab.

Lisaks oli selles asendunud kaks aminohapet. Üks nendest asendustest muudab raku pinnal asuva luku hormoonide suhtes erakordselt tundlikuks. Nii saab rakk tugevama käsu jaguneda ja kasvada.

Selleks, et oletuslikku biokeemilist mõju tõestada, tegid teadlased täiendavaid katseid ning viisid rakkudesse nii tänapäeva inimese kui ka neandertallase geenivariandid. Ajuripatsi hormooniga kokku puutudes paljunesid neandertallastele iseloomuliku retseptoriga rakud ligi 40 protsenti kiiremini. Rakusisene signaalirada töötas iidse koodi toel oluliselt suurema hooga.

Loodus pani süsteemile siiski ühe olulise piduri. Raseduse ajal toodab naise keha platsentaarset kasvuhormooni. Huvitaval kombel reageeris neandertallase retseptor sellele ainele täiesti tavapäraselt, hoides sellega ära eluohtlikult suurte imikute sünni. Terviseandmed kinnitasid, et neandertallaste geenivarianti kandvad imikud ei kaalu sündides teistest rohkem.

Kasvukiirendi lülitub sisse alles elu hilisemas etapis. Geenivarianti kandvate laste pikkus ega kaal ei erine eakaaslastest kuni 11. eluaastani. Tormiline kasv käivitub tõenäoliselt alles murdeeas, mil ajuripatsist erituvate hormoonide tase mitmekordistub.

Võimas bioloogiline mootor jõudis tänapäeva inimesteni kauges minevikus aset leidnud ühteheitmiste kaudu. Nüüdisinimeste eellased ja neandertallased said ühiseid järglasi umbes 47 000 aastat tagasi. Tänapäeval kannab seda geenivarianti maakeral vähem kui kümme protsenti inimestest.

Variandi geograafiline levik on seejuures maailmas väga ebaühtlane. Euroopa ja Ameerika põliselanike järeltulijatest kannab seda vastavalt pool ja kaks protsenti, kuid Lõuna-Aasias iga viies. Ida-Aasias voolib geenivariant 15 protsendi inimeste kehaehitust.

Suured andmebaasid joonistavad geeni kandjate füüsisest selge pildi. Iidse pärandiga täiskasvanud on keskmiselt kolm millimeetrit pikemad ja kaaluvad eakaaslastest 285 grammi rohkem. Uuringuga mitteseotud Edinburghi ülikooli geneetiku Hannah Longi hinnangul on tulemused silmapaistvad. Ta kinnitas ajakirja Science veebiuudistele, et autorid tõestavad veenvalt neandertallase geeni mõju lihasmassi kasvule.

Bioloogid uurisid suurema kaalu tagamaid ka põhjalikumalt. Selgus, et selle saab kanda puhta lihasmassi arvele. Geenivariandi kandjate käed ja jalad on lihaselisemad ja lisaks on neil suurem puusaümbermõõt.

Peale selle vormib variant inimese koljut ja näojooni. Uuringud kinnitavad, et hambaarstitoolis torkavad geenivariandi kandjatel sageli silma lühemad hambajuured. Neid iseloomustab ka lühem alalõualuu haru ja neil tekib sagedamini sügav hambumus. Need omadused meenutavad selgelt meie ammuste sugulaste anatoomiat.

Tartu Ülikooli populatsioonigeneetiku Michael Dannemanni hinnangul on järeldused väga veenvad. Koodilõik lükkab inimese füsioloogiat sammukese neandertallaste suunas. Samas manitseb ta lugejaid ennatlikke järeldusi tegemast. Üksainus geenivariant kedagi neandertallaseks ei muuda. Inimese kehakuju mõjutavad veel sajad geenid ja elukeskkond.