Tekstiilikunstnik ja kirjanik Anu Raud rõõmustab, kui kiiresti inimesed hernehirmutiste näituse korraldamise mõtte omaks võtsid, sest ideest teostuseni kulus ainult kolm kuud.

“Siin on nii palju lusti, nalja, julgust, leidlikkust, et ma olen selle üle väga-väga õnnelik. Rahvas on ikkagi kahe jalaga maas, oskab nalja teha, oskab vigurit teha, oskab koostööd teha, oskab asju ära kasutada. See on igatpidi taaskasutus. Mõtle kui vanadest riietest saab jälle uhke uus rahvas välja peale, see on ju ometi taaskasutus,” ütles Raud.

Raual on seoses hernehirmutistega rääkida ka üks lapsepõlvemälestus. Siis elati veel Tallinnas, kus oli ka väike aiamaa, kus peenraid valvas üks väsinud olemisega longu vajunud hernehirmutis.

“Ja üks väikene linnukene oli hernehirmutise kaabu serva alla pesa teinud ja seal olid pojad sees. Nii et ma vaatasin neid toredaid linnukesi ja nende avatud nokkasid. Ma lapsena kogu aeg•
•
More käisin metsas, otsisin linnupesi ja vaikselt vaatasin neid. Ja jälgisin, kuidas munadest saavad pojad ja pojad lendavad ära. Ja see asi tuli just hernehirmutise kaabu alt,” meenutas Raud.

Hernehirmutisi saab Heimtalis vaadata augusti lõpuni.

“Augusti lõpus on niimoodi, et need hernehirmutised, keda autorid tagasi ei taha, mis on siis enamus hernehirmutistest, hakkavad otsima uut kodu. Need, kellel on kodus näiteks suured põllud ja vajaksid selliseid uhkeid valvureid endale põllu peale, siis tulge öelge meile. Kui te leiate siit oma lemmiku augusti lõpuks, kui näitus läheb maha, siis aitame nendele hernehirmutistele uue kodu leida,” ütles ERM-i Heimtali muuseumi programmijuht Tuuli Tubin McGinley, lisades, et ootavad ka hernehirmutisi juurde, kuna heinamaa on suur.