Jaak Aaviksoo kirjeldab arvamusloos õigesti nii Eesti kui ka meie piirkonna majanduse keskset probleemi: madalat tööviljakust ja vähest võimet liikuda väärtusahelas kõrgemale. Oluline on see, kas Eesti suudab ehitada järgmise majanduskasvu teaduse, tehnoloogia ja kõrge lisandväärtusega tööstuse peale.

Selles vaates muutub süvatehnoloogia Eesti jaoks strateegiliseks küsimuseks. Süvatehnoloogia tähendab teadus- ja tehnoloogiamahukat ettevõtlust, mille keskmes on keeruline tehnoloogiline läbimurre. See võib sündida näiteks tehisaru, materjaliteaduse, biotehnoloogia, robootika, kosmosetehnoloogia, energeetika, füüsika või keemia kokkupuutepunktis. Selle konkurentsieelis tuleb sageli aastatepikkusest teadustööst, patenteeritavast tehnoloogiast, intellektuaalomandist ja oskusteabest, mida konkurentidel on keeruline kiiresti järele teha.

Kasv peab tulema laborist

Ligi 2/3 ehk 63 protsenti kogu Eesti idusektori rahastusest liikus eelmisel aastal süvatehnoloogiasse. Valdkonda investeeriti 194 miljonit eurot, ettevõtted tasusid 68 miljonit eurot tööjõumakse ning sektori käibekasv ulatus 20 protsendini aastas. See näitab, et teaduspõhine ettevõtlus hakkab Eestis reaalselt majandust mõjutama.

Muutus on otseselt seotud Aaviksoo tõstatatud tootlikkuse probleemiga. Tehnoloogiamahukad ettevõtted konkureerivad intellektuaalomandi, automatiseerimise ja unikaalse teadusliku pädevusega. Just sellised ettevõtted võimaldavad kasvatada tööviljakust ilma töökohtade arvu kunstlikult paisutamata. Samal ajal loovad need kõrgema palgaga töökohti ning suurendavad Eesti maksutulu pikaajaliselt oluliselt rohkem kui madala lisandväärtusega majandusmudelid.

Tehnoloogiamahukas tööstus on majanduskriiside suhtes oluliselt vastupidavam. Kui aastatel 2022–2023 vähenesid globaalse riskikapitali jahtumise tõttu investeeringud tarkvarapõhistesse ettevõtetesse ligikaudu 45–54 protsenti, siis süvatehnoloogia rahastus säilis tugevamana, kahanedes vaid 22 protsenti.

Investoritele annab rohkem kindlust intellektuaalomand, mis muudab turumarginaali pikas plaanis ligikaudu kolm korda kõrgemaks. Turule jõudmine võtab küll rohkem aega ja vajab kannatlikku kapitali, kuid tulemus on seda väärt.

Oluline on ka Euroopa laiem kontekst. Kui rääkida vajadusest loobuda peenhäälestuse mentaliteedist, siis tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitikas tähendab see senisest palju teadlikumat tööstuspoliitikat. Euroopa on üsna tugevas positsioonis. Hinnanguliselt asub üle 20 protsendi globaalsetest süvatehnoloogia idufirmadest just Euroopas ning siinsete teaduspõhiste ükssarvikute arv on viimasel kümnel aastal kümnekordistunud.

Innovatsioonis juhtivates riikides on tööstuspoliitika ja innovatsioonipoliitikaga üks tervik. Samasse suunda peame liikuma ka Eestis. Boston Consulting Group ja Hello Tomorrow kirjeldasid juba mõne aasta eest süvatehnoloogiat majanduse neljanda suure innovatsioonilainena pärast tööstusrevolutsiooni, infotehnoloogia sündi ja digitaalset platvormimajandust. Selle tugevus seisneb võimes aidata lahendada ühiskonna kõige nurjatumaid probleeme alates energiajulgeolekust ja toidujulgeolekust kuni riigikaitse ning tervishoiuni.

Eesti jaoks tähendab see võimalust keskenduda valdkondadele, kus meie teadus ja digitaalne kompetents annavad rahvusvahelise eelise. Senine lai innovatsioonipoliitika vajab selgemat fookust konkreetsetele tehnoloogiavaldkondadele, kus Eestil on päriselt võimalus läbi lüüa.

Teadus kui majanduse mõjutaja

Süvatehnoloogia areng nõuab kannatlikku kapitali, ülikoolide ja ettevõtete toimivat koostööd, tugevat äriarendust ning riigi strateegilist võimekust teha valikuid. MKM-i käivitatud süvatehnoloogia võrgustik on selles mõttes oluline samm. 12,6 miljoni euro suurune programm ühendab TalTechi, Tartu Ülikooli, maaülikooli, Tehnopoli ja Tartu Teaduspargi eesmärgiga tuua teadus laborist välja tehastesse ja turule. Ülikoolidest peab nelja aasta pärast turule tulema vähemalt 37 uut tehnoloogiamahukat investeerimisküpset iduettevõtet.

Teaduspõhiste ettevõtete kaudu muutub teadmine reaalseks tootlikkuseks, ekspordiks ja kõrgema lisandväärtusega majanduseks. Süvatehnoloogia idufirmades töötab per capita kordades rohkem teadlasi ja insenere kui traditsioonilises idusektoris (ca 70 protsenti vs ca 10 protsenti).

Tegu on ainsa sektoriga, mis suudab pakkuda ülikoolide teadlastele massiliselt rakendust, oluline on vaid, et ülikoolide sisemised struktuurid seda selgelt soosiksid. Süvatehnoloogia võrgustik toob õige pea kätte tõehetke, millises mahus on Eesti ülikoolides majandusliku väärtusega rakendatavat teadust. Varem ei ole riik ülikoolidelt ja teadusparkidelt nii konkreetsete mõõdikutega süvatehnoloogia tulemust “tellinud”.

Lisaks süvatehnoloogia võrgustikule toetatakse ülikoolidest välja kasvavaid ettevõtteid mitme programmi kaudu, sealhulgas Tartu Ülikoolis tegutsevat Creative Destruction Labi ja kahe teaduspargi juhitavat NATO DIANA kiirendit. Need algatused aitavad luua keskkonda, kus teadlastel on võimalik oma teadmisi rakendada mitte ainult akadeemilistes publikatsioonides, vaid ka reaalsetes tehnoloogiates ja ettevõtetes.

Ka rahvusvahelised trendid toetavad seda suunda. “The 2026 European Deep Tech Report” järgi kasvavad süvatehnoloogia ettevõtted väärtuses keskmiselt 20 protsenti kiiremini kui traditsioonilised tarkvaraidud. Erinevus peitub selles, et nende konkurentsieelist on palju raskem kopeerida, selle aluseks on teaduslik kompetents, patenteeritav tehnoloogia ja tugev intellektuaalomand. Kui tahame vältida jõuetut paigaltammumist, siis tuleb tootlikkuse kasv siduda teaduse kommertsialiseerimise, süvatehnoloogia ja strateegilise tööstuspoliitikaga.