- Tšornobõli tuumakatastroofi radioaktiivne pilv liikus õnnetuspaigast kaugele ja riivas Eestitki.
- Nõukogude võim asus varjama juhtunu ulatust, tilgutas infot ning ründas lääne meediat.
- Paljud õnnetuse likvideerijad surid kiiritustõppe või said ränga tervisekahjustuse.
Maailma vapustanud Tšornobõli tuumajaama katastroofist möödub tänavu 40 aastat. Selle kaja tuletab end ikka meelde.
Laupäev, 26. aprill 1986, kellaosutid Nõukogudemaal näitasid esimesi tunde ja rahvas magas õndsat und. Lõppenud oli jäähoki MMi finaal Nõukogude Liidu ja Rootsi vahel venelaste võiduga.
See päev jääb aga maailmale igaveseks meelde muuga. Kiievist 100 kilomeetrit eemal Tšornobõli tuumajaamas hakkas päeva esimesel tunnil hüppeliselt suurenema 4. energiabloki võimsus. Valves olnud operaatorites tekitas see küsimusi. Võimsus aina kasvas ja tekkis soojakolle. Tekkis plahvatus ja osaliselt purunes reaktori kaas. Olukord oli erandlik, midagi sellist polnud esinenud üheski tuumajaamas. Kellaosutid näitasid juhtimiskeskuse tablool 1.23.
Loetud sekundite pärast järgnes teine ja veel tugevam plahvatus. Nüüd rebenes reaktori kaas ja purustusi sai energiaploki hoone. Viimane polnud ümbritsetud nõuetekohase kaitsva kattega. See oli ette nähtud, ent nagu toona kombeks, jäeti osa asju tegemata. Taolised kaitsvad katted olid lääne tuumajaamades.
Tol saatuslikul ööl otsustasid valves olnud insenerid katsetada reaktori turvasüsteeme. Rahumeelne aatom näitas hambaid ja tulemuseks oli rahuaja suurim tuumakatastroof. Radioaktiivne saaste paiskus õhku, tuul surus seda Valgevene ja Poola poole. Edasi suund muutus ning pilv hakkas liikuma Läänemere ja Skandinaavia suunas, riivates Rootsi lõunaosa, Läänemere rannikut, Soomet ja Eestitki.
Esimesena registreeris atmosfääris suurenenud radioaktiivsuse Rootsi rannikul asuv Studsviki aatomiinstituut. Kiirgustase oli Läänemere regioonis oluliselt tõusnud. Häirekellad hakkasid lööma. USA luuresatelliidid olid juba fikseerinud ja pildistanud Kiievist 100 kilomeetri kaugusel midagi tõsist. Ilmselt tuvastasid sama nõukogude omadki ja fotod jõudsid Moskva kindralite lauale.
Perestroika valis vaikimise
Moskva otsustas vaikida. Lähenemas olid maipühad ja rahva peomeeleolu ei tohtinud rikkuda. Maiparaadid vajasid pidamist. Paanikat ei võinud inimestes külvata. Nõukogude Liidus oli alanud avalikustamise aeg, ent see oli näiline.
Soomlased ja Põhja-Eesti elanikud ning tallinlased said juhtunust teada 27. aprillil Soome uudistest. Sama päeva õhtul kell 18.30 rääkis Tšornobõlis aset leidnust eestikeelne Ameerika Hääl. Ise kuulasin neil päevil nii Ameerika Häält kui ka venekeelseid BBC uudiseid. Olin asjast teadlik.
26. aprilli õhtul – õnnetus oli toimunud – sammusin Vanemuise kontserdimajast koju, seljataga ülikooli rahvakunstiansambli kontsert. Õhtu oli üllatavalt soe, taevas pilves ning tibutas vihma. Ei lasknud end sellest häirida, vihmavarju kaasas polnud. Tagantjärele sai selgeks, tegemist oli radioaktiivse vihmaga. Kui päev hiljem vanematekoju Põhja-Eestisse jõudsin, hoidsin ennast läänemaailma uudistega iga tund kursis, siis hoomasin juhtunut täiega. Asi oli naljast kaugel.
Sellal kui «hääled» tuumaõnnetusest rääkisid, ei ilmunud toonase Eesti NSV ajalehtedes juhtunust midagi. Alles 30. aprillil trükkis toonane EKP Keskkomitee häälekandja Rahva Hääl kolmandal küljel nupu, milles ametlikus vormis teatati Tšornobõli avariist. «Kohapeal töötab valitsuskomisjon seltsimees B. J. Štšerbina juhtimisel. Esialgsete andmete kohaselt toimus avarii neljanda energiaploki ühes ruumis ning põhjustas reaktorihoone ehituskonstruktsioonide osalise purunemise, reaktori vigastumise ja radioaktiivsete ainete mõningase pihkumise. Õnnetuse ajal hukkus kaks inimest. On rakendatud esmajärgulisi abinõusid avarii tagajärgede likvideerimiseks. Radiatsiooniolukorda Tšernobõli aatomielektrijaamas ja selle ümbruskonnas jälgitakse pidevalt.» See oli kõik.
Lehte täitsid reportaažid maipühade tähistamisest Eestis, uudised kevadkülvist ja ajakirjanduspäevaga seotud preemiatest. Ülejäänud maailma fookuses oli Tšornobõl ja juhtunust räägiti üha suurema murega.
Alles 7. mail ilmutas Rahva Hääl keskajakirjanduses (Pravdas) ilmunud loo «Olukorrast Tšernobõli aatomielektrijaamas». Artikkel oli mõeldud rahustamiseks. «Olukord on spetsialistide ja sõjaväe kontrolli all ja inimesi evakueeritakse. Piirkonnas valitseb raskele olukorrale vaatamata kord,» nentisid Pravda korrespondendid.
Nõukogude inimestele tilgutati infot jupikaupa. Tartu Ülikooli raamatukogus olid toona kättesaadavad ka Nõukogude Liidule sõbralike riikide ajalehed. Eestlane oskas lugeda, ka ridade vahelt, ja valdas keeli. Toonane Soome kompartei häälekandja andis hea ülevaate õnnetusest, mõistagi suurt idanaabrit mitte häirivas toonis. Nenditi, et kõik sujub Gorbatšovi ja partei juhtimisel.
Ka Saksa DV kompartei häälekandja Neues Deutschland ei saanud õnnetusest mööda. Lääne-Saksa televisioon ja raadio rääkisid sellest pidevalt. Idasakslane nägi toona avalikult lääne teleuudiseid. Sama oli Tšehhoslovakkia ja Ungariga, kus oli nähtav Austria televisioon. Toonase idabloki võimud mõistagi rahustasid oma rahvast. Kõik see on kaugel ja teeme rõõmsalt tööd. Kremli vaikimise müüri tekkisid praod.
Gorbatšov katkestas vaikuse
Möödus veel nädal ja siis võttis parteijuht Gorbatšov südame rindu ning otsustas kõnelda rahvaga. 14. mail tuli ta kaamerate ette ja esines Kesktelevisioonis. Kõne trükkis ära 15. mail ilmunud Rahva Hääl. «Avarii hetkel hukkusid Tšernobõlis kaks inimest, tuumajaama insener Vladimir Šašenok ja operaator Valeri Hodemtšuk, kes andsid elu kangelastena. Tänaseks on hospitaliseeritud 299 inimest. Neil on diagnoositud erineva raskusega kiiritustõbi. Seitse inimest on kahjuks juba surnud. Ülejäänud kannatanutele antakse kõikvõimalikku abi. Kaasatud on Moskva ja teiste linnade parimad haiglad ja meditsiinipersonal,« märkis parteijuht Gorbatšov.
Maikuu keskel Tallinnas tekkis mul endal linnas ootamatult nõrkus. Jalad muutusid tinaraskeks, hingeldasin ja higistasin. Suus oli imal maitse. Ootamatult kadus jõud, läbi Tammsaare pargi minek oli sportlikult treenitud organismile katsumus. Suure vaevaga sain bussijaama. Tartusse jõudes oli esimene käik ülikoolis arstiks õppiva sõbra juurde. Läksime kohe arsti juurde. Kästi võtta suures koguses jooditablette ja mingid rohud kirjutati veel. Tasapisi tuli jõud tagasi.
Eesti NSV toonased lehed hakkasid maikuu keskel vähehaaval Tšornobõlist kirjutama stiilis – kõik on kontrolli all ning partei hoolitseb kannatanute eest. Maikuu lõpul märkis Rahva Hääles toonane Nõukogude Liidu Riigipanga Eesti kontori juhataja Galina Litvinova: «Kõikides meie riigipanga kontorites on avatud arve nr. 904 üksikisikutele kui ka töökollektiividele vabatahtlike annetuste tegemiseks Tšernobõli kannatanute abistamiseks.» Töökollektiivides hakati rahalisi annetusi koguma.
Ka väliseestlastele mõeldud ajaleht Kodumaa vaikis, lõpuks oldi sunnitud lugejatele võõrsil midagi kirjutama. Esimene lugu toimunust ilmus lehes 14. mail ehk 2,5 nädalat pärast õnnetust. Paraku oli toon ründav. Leht rõhutas, et kõigis ausates inimestes tekitavad pahameelt kahjurõõmsad ja õelusest tarretama panevad kirjeldused Tšornobõlis juhtunust lääne kodanlikus ajakirjanduses. «Päevil, mil Nõukogude Liidu valitsus ja rahvad on tegevuses sündmuse tagajärgede likvideerimisega, on võimalus veenduda mõningate Lääne raadiohäälte õõnestuslikus tegevuses. Meie riiki ja rahvasse pahatahtlikult suhtuvad tegelased ei suuda tagasi hoida viha ja kahjurõõmu,» üllitas Kodumaa.
Nädal hiljem trükkis sama leht ka TASSi avalduse, millega rahustati väliseestlasi. Nõukogude kaubad ja transpordivahendid ei kujutavat välismaal endast radioaktiivse saastumise ohtu. «Rida Euroopa tööstusriike teatavasti rakendavad abinõusid, et piirata toidukaupade ja muude toodete importi Nõukogude Liidust. Kompetentsed organid rakendavad vajalikke operatiivmeetmeid ja nõukogude kaubad ei kujuta mingit ohtu nagu transpordivahendidki radioaktiivse saastumise osas. Samuti ei pea paika see nagu lahkuksid Nõukogude Liidus õppivad üliõpilased ja siin viibivad turistid massiliselt kodumaale.»
Maikuus algas Eestis meeste massiline saatmine Tšornobõli aatomijaama taastamistöödele. Seda tehti kordusõppuste sildi all. Öösel koputati uksele ja sõjakomissariaadi esindajad pistsid pihku kutse. Mõned olid asjast teadlikud ning põgenenud kodudest tuttavate või sugulaste juurde. Mehed koguti kokku ning viidi rongidega või Tapalt lennukitega Kiievisse. Eestist saadeti platvormvagunitel järele veoautod, traktorid, tuletõrjeautod ja muu tehnika.
Kohapealset ei jagunud või oli üldse katki. Taastamistöödel oldi paar kuud. Mõnedel tuli olla Tšornobõlis ka pool aastat. Suve keskel hakati mehi vähehaaval tagasi koju lubama. Varem said ära need, kellel oli pere või kolm last või lapseootel naine.
Paljud katastroofipiirkonnas taastamistöödel viibinud said tugeva tervisekahjustuse ning surid. Tšornobõlis viibinud ei taha sellest perioodist suurt rääkida. Nad jäeti hiljem oma muredega üksi ja saatuse hoolde. Meie kohus on toimunut mitte unustada.
Related Posts
Related Posts
Süvamere kuldse poolkera saladus lõpuks paljastatud
