“See sai viimaseks piisaks karikas. Sai selgeks, et seal on täiesti mõttetu midagi teha ja moraalsest vaatepunktist ma ei suutnud enam midagi teha. Olla selles finantssüsteemis, mis toetab seda riiki, ma rohkem ei suutnud,” rääkis ta.
34-aastasel sõjaväelise väljaõppega Koltšinil on lisapõhjus Venemaalt eemale hoidmiseks.
“Kujutada ette armeesse minekut on mulle täiesti vastuvõetamatu. Kõikide parameetrite järgi. Mul on väga palju sõpru Ukrainas ja see situatsioon on mulle täiesti vastuvõetamatu. Sõjaväkke ei lähe ma mitte kunagi,” sõnas ta.
Koltšin ütles, et ei näe endasugusel inimesel praegu võimalusi Venemaad muuta. Tema kohviku on üles leidnud teised tema rahvuskaaslased.
Nikita Kolosov ei soovinud “Aktuaalsele kaamerale” oma isiklikust suhtumisest sõtta rääkida, aga ütles, et tema tuttavate seas on nii printsipiaalseid sõjavastaseid kui ka selle toetajaid.
“Väga paljud inimesed ei toeta sõda, aga püüavad rääkida, et selle taga on mingid poliitilised protsessid, et see oli vältimatu, et kõik viis selleni. Väga paljud inimesed püüavad keerutada selle ümber mingeid poliitilisi teooriaid, mis on keerulised ja vandenõulised. Sellega väldivad inimesed moraalse hinnangu andmist,” rääkis Kolosov.
Istanbulis raamatupoe avanud Sania Galimova ei mõista kaasmaalasi, kes sealses mugavuses sõjalipuga vehivad, ega neid, kes kodumaal püüavad teha nägu nagu midagi ei oleks juhtunud.
“Meil on ütlemine, et ühel pool teed on restoran ja teisel pool teed arestimaja. Neil on kõik justkui väga hästi, kuigi teistel on väga halb,” ütles Galimova.
“Sinna jääda ei olnud võimalik, seda paljudel põhjustel. Esiteks, me ei toeta sõda, elada seda kõike läbi Moskva südames ja jätkata seal raha kulutamist ja maksude maksmist olnuks vaimselt talumatu. Teiseks on see ohtlik. Ma tean, kuidas töötab Vene propaganda. Mul on kümneaastane tütar ja ma sain aru, et tema psüühika on ohus, sest koolis käib ajupesu,” rääkis ta.
Galimova rajas raamatupoe koos ukrainlasega, kellega nad Istanbulis sõpradeks said ja ühiselt koguvad Ukraina toetuseks raha.
“Propaganda räägib, et venelased ja ukrainlased vihkavad üksteist ja me peaksime üksteist tapma. Ma tean, et see ei ole nii ja ma tahtsin seda näidata. Kui sõda on äärmusliku viha akt, siis ühine looming, kui midagi koos rajatakse, on armastus,” ütles Galimova.
Tema sõnul hävitatakse praegu ka Venemaa ja tema ei näe võimalust sinna tagasi minna.
“Inimesed tulevad tagasi ja toovad sõja endaga kaasa. Seda on juba praegu näha, nad tapavad, röövivad ja vägistavad, miski neid ei peata, ja see on terve traumeeritud põlvkond,” rääkis ta.
“Minu arvates läheb kõik üha hullemaks, koidikut veel ei paista,” sõnas Igor Koltšin.
Eelmisel aastal andis Türgi elamisloa ligi 150 000 venelasele, nüüd on nende andmist karmistatud. Sõja eest on Türki pagenud ka ligi 100 000 ukrainlast.
Allikas: “Aktuaalne kaamera. Nädal”