Vesinikperoksiid (vananenud nimetusega vesinikülihapend^[1], ka perhüdrool) on anorgaaniline ühend, mille molekul koosneb kahest hapniku ja kahest vesiniku aatomist – H₂O₂. See on värvitu vedelik (toatemperatuuril). Vesinikperoksiid on tugev oksüdeerija. Süttimatu aine.

Molaarmass on 34,0147 g/mol. Tihedus on 1,450 g/cm³ (100%-line lahus temperatuuril 20 °C). Sulamistemperatuur on –0,43 °C.

Vesinikperoksiid on tugev oksüdeerija. Vesinikperoksiid laguneb veeks ja hapnikuks, lagunemisel vabaneb soojus. Iga 1% vesinikperoksiidi võrdub mahult 3,3%-i aktiivse hapnikuga, s.t. 1 cm³ 3%-line vesinikperoksiidi vesilahus suudab lagunemisel paisata keskkonda 10 cm³ gaasilist hapnikku. Ebastabiilne aine, laguneb kokkupuutel redutseerijatega või kõrgendatud temperatuuril. Stabilisaatorite lisamine on vajalik, et vältida kiiret lagunemist. Kui säilitada soovitatud tingimustel, võib esineda kontsentratsiooni langust (max 1% aastas), see on normaalne lagunemine. Happelised vesinikperoksiidi lahjendused on palju stabiilsemad kui samasuguse puhtusastmega aluselised lahused. Ilma katalüsaatori juuresolekuta võib vesinikperoksiidi lagunemine kulgeda plahvatusega.

Vesinikperoksiid avastas Louis Jacques Thénard 1818. aastal. Ta sai selle baariumperoksiidi kokkusegamisel lämmastikhappega. Seda meetodit kasutati aine tootmiseks 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.

Meditsiinis kasutatakse 3%-list vesinikperoksiidilahust erinevates olukordades, näiteks haavade desinfitseerimiseks. Vesinikperoksiid on värvuseta, peaaegu lõhnatu, nõrgalt happelise reaktsiooniga. Vere, mäda jm orgaanilise materjaliga kokkupuutel vabaneb hapniku aatom, mis hävitab baktereid, pleegitab ja eemaldab ebameeldiva lõhna. Eriti hästi toimib ta haavades leiduvatele anaeroobsetele mikroobide hävitamisel. Haava desinfitseerimisel lahustuvad ja eralduvad ka kuivanud vere- ja mädakoorikud.

Üle 35%-lised lahused on inimkehale söövitava või tugevalt ärritava toimega ja ohtlikud. Neid lahuseid kasutatakse oksüdeerijatena, söövitusainetena elektroonikatööstuses, samuti metalliviimistluses; mitmesugustes keemiatoodetes (näiteks puhastusvahendite, biotsiidide) toimeainetena, kosmeetikatoodete koostises; pleegitusainetena, sealhulgas paberimassi pleegitamisel paberi tootmisel, kiud- ja mitte-kiudainete pleegitamisel (kaasa arvatud puid, tekstiili, vaipade jne pleegitmisel); tööstusliku heite- ja reoveepuhastuses.

Vesinikperoksiidiga töötamisel tuleb kanda kaitsekindaid, kaitserõivastust, kaitseprille, kaitsemaski. Vältida tolmu /suitsu /gaasi /udu /auru /pihustatud aine sissehingamist. Vesinikperoksiid on süttivate ainetega kokkupuutel tuleohtlik ja tulekahju korral peab kustutamiseks kasutama vett ja kindlasti mitte valgulise koostisega vahtusid. Tuleb vältida otsest päikesevalgust ja hoida eemal süttimisallikatest, kuumadest pindadest ja lahtisest tulest. Kemikaal ei ole püsiv, bioakumuleeruv ega toksiline.

Kui inimene on saanud sissehingamisel kahjustuse, tuleks kannatanu toimetada värske õhu kätte ja asetada mugavasse puhkeasendisse, mis võimaldab kergesti hingata. Sissehingamine põhjustab inimesel hingamisteede ärritust (köha, kurguvalu, hingeldus ja survetunnet rindkeres), võib põhjustada kroonilist bronhiiti. Allaneelamine põhjustab rasket mao kahjustust ja seedekulgla verejooksu. Vabanenud hapnik võib põhjustada soolestiku lõhkemist või imenduda veresoonkonda, mille tagajärjel võib vereringes tekkida õhuemboolia. Nahale sattumise korral pesta rohke veega. Võib põhjustada naha ärritust ja keemilist põletust, mille sümptomid on punetus, valged laigud, villid. Silma sattumise korral loputada mitme minuti jooksul ettevaatlikult veega.

• Piraajalahus