Läti vabadussõda
Toimumisaeg	18. november 1918 – 11. august 1920
Toimumiskoht	Läti
Tulemus	Läti võit
Territoriaalsed muudatused	Läti iseseisvumine
Osalised
Läti  Eesti Suurbritannia Vene SFNV Läti sotsialistlik nõukogude vabariik sakslaste vabakorpus Landesveer
Väejuhid või liidrid
Davids Simansons Janis Balodis Jorgis Zemitans Roberts Dambītis Oskars Kalpaks Ernst Põdder Hubert Gough Jukums Vācietis Pēteris Slavens Jānis Fabriciuss Peteris Avens Rüdiger von der Goltz Josef Bischoff Alfred Fletcher Walter von Medem Pavel Bermondt-Avalov / Anatol von Lieven
Jõudude suurus
Läti sõjajõud lõunarinde 2. ja 3. diviisi väeosad Põhja Pojad Briti kergristlejate eskaader Punaarmee põhjarinde/ läänerinde Läti nõukogude kütidiviis /Nõukogude Läti armee Landesveer VI reservkorpuse Rauddiviis / Lieveni Liepāja vabatahtlik kütisalk Lääne-Venemaa vabatahtlike armee

Läti vabadussõda (läti keeles Latvijas brīvības cīņas ehk Latvijas Neatkarības karš) oli 18. oktoober 1919 – 11. august 1920 Läti riikliku iseseisvuse kaitsmiseks ja terviklikkuse taastamiseks peetud sõda.

Läti vabadussõda jaotatakse kaheks ajajärguks. Esimesel kaitsti riiki Nõukogude Venemaa interventsiooni eest. Teisel toimus iseseisvussõda Lätis asunud sakslaste Landesveeri ja Rauddiviisi ning Vene valgekaartlaste sõjaväeüksuste vastu.

• 18. oktoobril 1919 tungisid Vene SFNV Punaarmee väeosad evakueeruvate Saksa vägede järel Latgalesse, vallutades enamiku Lätist. Moodustati marionetlik Läti sotsialistlik nõukogude vabariik. Läti ajutise valitsuse loodud sõjajõud ei suutnud avaldada Punaarmeele vastupanu.
• 1920. aasta juunist tõrjuti Punaarmee väed välja.
  • Põhja-Lätis tegid seda Eesti väed ja Põhja-Läti brigaad (Eesti vabadussõja jätkuna).
  • Lääne- ja Kesk-Lätis tegid seda sakslaste ja Landesveeri väeosad.
• Läti ajutine valitsus kindlustas riikliku iseseisvuse, tõrjus välja Punaarmee ning lõpetas sakslaste, Landesveeri ja Vene valgekaartlaste tegevuse Läti territooriumil. Seejärel sõlmiti Läti ja Nõukogude Venemaa vahel 11. augustil 1920 rahuleping.

Esimeses maailmasõjas vallutasid Saksa keisririigi väed 1915. aasta lõpuks pärast Poolat ja Leedut ka Läti kuni Riia linnani. Linn ise vallutati 21. augustil (ukj 3. septembril) 1917.

Saksa maavägede okupeeritud piirkondades Venemaa keisririigi aladel – Valgevenes, Eestis, Lätis, Leedus ning Poola Augustówi ja Suwałki piirkondades moodustati sõjaväeline valitsus Ober Ost. Nõukogude Venemaaga 1918. aasta märtsis sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu alusel sai Saksa keisririik oma kontrolli alla veel alasid, mille Saksa armee oli vallutanud 1918. aasta kevadpealetungil.

Juba 1917. aastal oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda oktoobrirevolutsioonijärgsest bolševike Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks olid juba varem teinud Saksamaa okupeeritud Liivimaa osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad. Sõltumatuse deklaratsioon anti Nõukogude Venemaa esindajale üle 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm II-le palve võtta Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade ühendatud maanõukogu Riias välja Balti hertsogiriigi. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee lätlasest ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. Samas käskis ta hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega.

18. novembril 1918 tulid Riias kokku rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti iseseisvuse. Samal päeval tungis Vene SFNV Punaarmee Läti nõukogude kütidiviis evakueeruvate Saksa vägede järel Läti idapiirkonda Latgalesse. Kārlis Ulmanise juhitud Läti ajutisel valitsusel ei olnud sõjalist võimu oma riigi kaitseks, kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud Läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale. 22. ja 28. novembril 1918 alustasid Punaarmee väed pealetungi ka Eestile Narva suunal ning algas Eesti vabadussõda.

Võtnud 30. novembril linna kaitsenud üksiku Pihkva vabatahtlike korpuse väeüksustelt üle Pihkva, oli Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi löögisuund esialgu Pihkva – Võru – Valga. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Vastseliina ja Räpina, 8. detsembril vallutati Võru, 14. detsembril Kooraste ja Kanepi, 17. detsembril Valga linn ja Valga raudteejaam Valga–Petseri raudteeliinil. 21. detsembril, kui punaväed lähenesid Tartule, taganesid Eesti väed linnast enne nende saabumist.

Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riiale, mis oli Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus.

1919. aastal Läti ja Leedu piirialadele jõudes tungisid Punaarmee läänerinde väeosad Leedusse. Seal sattusid nad konflikti Poola vägedega, kes Saksa vägede taganedes hõivasid samuti Leedu ja Valgevene alad, soovides taastada Poola suurriiki 1772. aasta piirides.

18. novembril Lätisse tunginud Punaarmee väeosad koosnesid algul peamiselt esimese maailmasõja ajal Venemaale taganenud ja bolševiseerunud Läti küttidest. Sõjategevust Punaarmee lätlaste väeosade ja Läti ajutise valitsuse väheste väeosade vahel ning järgnenud Läti sotsialistliku nõukogude vabariigi väljakuulutamist kasutas ära Nõukogude propaganda, kajastades sõda Läti kodusõjana.

18. novembril välja kuulutatud Läti iseseisvuse kaitseks ei olnud Kārlis Ulmanise juhitud Läti ajutisel valitsusel aga sõjalist võimu, kuna enamik võitlusvõimelisi mehi olid mobiliseeritud Läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale. 1918. aasta lõpus alanud suurrünnaku käigus vallutas Punaarmee enamiku Lätist.

Punaarmee löögisuunad olid järgmised:

1. Pihkva – Valga – Valmiera (eestipäraselt Volmari) – Cesis (eestipäraselt Võnnu) – Riia – Tukums – Ventspils
2. Zilupe – Stukmani – Jelgava – Mažeikiai – Liepaja
3. Polotsk – Daugavpils – Panevėžys – Šiauliai – Liepaja.

1918. aasta novembris alanud Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviisi pealetungi käigus vallutasid bolševike läänearmee väed 9. detsembril Krustpilsi raudteetranspordisõlme ja Jēkabpilsi. Põhjarinde väed vallutasid 17. detsembril Eesti-Läti piirilinna Valga (kus lugesid ette Nõukogude Läti valitsuse moodustamise manifesti), 21. detsembril Valmiera ning 23. detsembril Cesise ja Ruhja.

 Pikemalt artiklis Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik

Rahvuslike sõjajõududeta Läti ajutine valitsus nõustus 1918. aasta detsembri alguses Lätis asuvatest Saksa vägedest ja baltisakslastest ning Vene valgekaartlastest koosneva Landesveeri moodustamisega. Läti astus kaitsejõudude korraldamise üle läbirääkimistesse Saksa riigi volinikuga Baltimaades August Winnigiga ning 1918. aasta 7. detsembril kirjutati Läti valitsuse ja August Winnigi vahel alla lepingule maakaitsejõudude loomiseks. Läti valitsuse sõjajõud olid väikesed ja nii oligi Läti valitsus sunnitud tunnistama oma sõjaväeks baltisakslastest formeeritud Landesveeri. Samuti kirjutasid Läti ja Saksa valitsuse esindajad 29. detsembril alla lepingule, millega pidi iga välismaa, sh Saksa vabatahtlik, kes oli neli nädalat Läti pinnal bolševike vastu võidelnud, saama Läti kodakondsuse. See aga tähendas ka võimalust pärast sõda Lätis maad saada, millele eriti rõhusidki vabakorpustesse värbajad Saksamaal. Lätis ja Eestis asunud Saksa 8. armee baasil moodustati Raudbrigaad, mida juhtis major Josef Bischoff. 31. detsembril 1918 määras Kārlis Ulmanis Läti kaitseministriks Jānis Zālītise ja polkovnik Oskars Kalpaks alustas Landesveeri koosseisus Läti väeosade formeerimist. 7. detsembri kokkuleppega lubati Läti territooriumil moodustada rahvuslikul alusel maakaitse või nn Landesveer järgmises koosseisus: lätlastest 18 roodu ja kolm suurtükipatareid, sakslastest seitse kompaniid ja kaks patareid, venelastest üks rood – kokku 26 roodu/kompaniid ja viis suurtükipatareid. Relvad ja varustuse pidid maakaitseväeosad saama Saksa riigilt, toitlustamise küsimused jäid Läti ajutise valitsuse lahendada. Läti territoorium jagunes neljaks sõjaväeringkonnaks: Riia, Liivimaa Läti osa, Kuramaa ja Latgale.

1. jaanuariks jõudis Punaarmee Riia linna alla, mida kaitsesid Läti ajutise valitsuse sõjajõud Janis Balodise juhtimisel, ohvitseride tagavararood, üliõpilaste rood, Cesise, Latgale ja Madona vabatahtlike väikesearvulised salgad (u 1800 võitlejat) ning Landesveer (u 2500 sõdurit ja ohvitseri). Nad suutsid tagasi hoida Punaarmee rünnakuid 1. ja 2. jaanuaril, kuid taganesid 3. jaanuaril linnast ning Punaarmee Läti kütipolgud hõivasid linna.

3. jaanuaril 1919 vallutas Punaarmee Läti nõukogude kütidiviis Riia ning Läti ajutine valitsus taganes koos oma väikese sõjaväeüksusega Liepājasse (tollal Liibavi) Edela-Lätis. Läti valitsus palus abi liitlasvägedelt, kui oli sunnitud Nõukogude vägede vastu võitlemiseks vastu võtma baltisakslaste Landesveeri ja Saksa vägede Rauddiviisi abi.

Punaarmee jätkas rünnakut Kuramaa suunal, 9. jaanuaril hõivati Miitav, 10. jaanuaril Tukums.

Läti kütidiviisiga Lätis liitunud bolševismimeelsete ja sundmobiliseeritute tõttu tõusis diviisi võitlejate arv ning 12. jaanuaril 1919 reorganiseeriti kütidiviis Nõukogude Läti armeeks, kuhu kuulusid Nõukogude Läti 1. ja 2. kütidiviis. Pärast suurte kaotustega lahinguid Lätis ja taganemist Läti äärealadele 26. juunist 1919 reorganiseeriti Nõukogude Läti armee taas Läti kütidiviisiks.

1919. aasta alguses Eesti vabadussõja rinnetel alanud vastupealetungi tulemusel jõudsid Eesti väed jaanuari lõpuks Eesti-Läti piirilinna Valgani, mis vabastati Punaarmee käest 1. veebruaril. Rinde tugevdamiseks suunas Nõukogude Läti armee Eesti rindele Kuramaalt 2. Läti kütibrigaadi, kuhu kuulusid 1. ja 4. kütipolk, 2. Läti ratsaväedivisjon ja kolm aeroplaani, millega aga nõrgestas oluliselt viimasele vallutamata Läti piirkonnale peale tungivat Nõukogude Läti armee Kuramaa väegruppi.

Von der Goltz ja VI reservkorpus

1. jaanuaril oli Soomest Liepājasse saabunud kommunistidevastases Soome kodusõjas osalenud kindralleitnant Rüdiger von der Goltz, kes oli määratud Lätis asuvate Saksa vägede VI reservkorpuse juhiks. Rüdiger von der Goltz koondas oma alluvusse piirkonna bolševikevastased jõud: sakslaste 1. kaardiväe tagavaradiviisi ja Raudbrigaadi, baltisakslaste Landesveeri, lätlaste polkovnik Oskars Kalpaksi Läti pataljoni ja muud väeüksused ning Vene valgekaartlaste vürst Anatol von Lieveni juhitud väesalga. Lätis Kuramaa rindel tegutsenud vabakorpused ühendati VI reservkorpuse staabi alla, neid juhtis kindralmajor Rüdiger von der Goltz.

Jaanuari lõpus saavutasid von der Goltzi juhitud väed ka esimesi kohaliku tähtsusega kaitsevõite. 29. jaanuaril vabastas polkovnik Kalpaksi pataljon Liepaja lähedal asuva Skrunda, Landesveer aga sundis taganema Punaarmee Saratovi 10. eriotstarbelise Läti kütipolgu Venta jõe idakaldale.

13. veebruaril hõivasid Landesveeri väeosad major Alfred Fletcheri juhtimisel Kuldiga linna ning vürst Anatol von Lieveni salk ületas Kuldiga juures Venta jõe. 24. veebruaril alustasid Alfred Fletcheri väed, keda toetasid Venta jõe suudmesse saabunud Suurbritannia sõjalaevad, pealetungi Ventspilsile ning hõivasid selle, sundides linnas asunud Punaarmee väeosad taganema. Von der Goltzi väed alustasid pealetungi 3.–13. märtsil ja hõivasid 18. märtsil Miitavi.

3. märtsil 1919 algas Saksa ja Läti vägede ühine vasturünnak Punaarmee vastu Jelgava (tollal Miitavi) piirkonnas, kus 6. märtsil tapeti omade tules Läti pataljoni ülem polkovnik Oskars Kalpaks.^[viide?] Teda asendas isikkoosseisu suurenemise tulemusel polkovnik Janis Balodis. 26. märtsil jõudsid kindral von der Goltzi väed välja Kura Aa (Lielupe) joonele, kus rinne püsis umbes kaks kuud kuni Riia vallutamiseni.

16. aprillil 1919 toimus Liepājas Landesveeri ja Rauddiviisi toel riigipööre, Landesveeri väed hõivasid Läti ajutise valitsuse hooned ja moodustati saksameelse Andrievs Niedra Läti valitsus. Läti ajutine valitsus evakueerus Liepaja sadamas olevale laevale Saratov, mis oli Walter Cowani juhitud Suurbritannia sõjalaevade kaitse all. Anatol von Lieveni Vene valgekaartlaste väed Liepājas jäid neutraalsele seisukohale. 2. aprillil saabus Liepājasse Ameerika Ühendriikide missioon kolonelleitnant Warwick Greene'i juhtimisel, kes aga toetas Saksa poliitilisi suundumusi.

1919. aasta mais jätkasid saksameelse Andrievs Niedra väed Punaarmee väljatõrjumist Lätist, 22. mail vallutati Riia linn ja Punaarmee jätkas taandumist Rēzekne suunas. Maikuu lõpuks jõudsid Landesveeri ja Rauddiviisi väeosad Gulbeneni.

Pärast seda, kui Rüdiger von der Goltzi juhitud Landesveer ajas 1919. aasta suvel Nõukogude Punaarmee Lätist välja, haarasid aga Saksa orientatsiooniga poliitikud ja sõjaväelased Lätis kontrolli ning jätkasid Punaarmee vägesid jälitades liikumist Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse.

Saksa väejuhatus oli von der Goltzile andnud Antanti survel korralduse, millega keelati riigisaksa vägede nihutamine Riiast kaugemale ja Landesveeri edasiliikumine üle Jugla järve joone. 29. mail 1919 andis major Alfred Fletcher käsu pealetungi jätkamiseks Daugavast põhja poole. 2. juuni õhtul jõudis kapten Walter von Medemi juhitud kolonn Ieriķisse ja võttis kontakti Läti brigaadi staabiga Cēsises. Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner andis 3. juunil käsu võtta enda kontrolli alla Ieriķi-Gulbene raudtee. Paiknemisala piiriks määrati joon Gauja jõe suudmest piki jõge Siguldani, sealt edasi Nītaure-Vecpiebalga-Jaungulbene joonel. Samuti käskis Laidoner viivitamatult soomusrongide kontrolli alla võtta Pihkva–Riia raudtee Valga-Gulbene lõigu koos Ieriķi raudteesõlmega. Edasise tegevuse arutamiseks lepiti kokku poolte kohtumine 4. juunil.

Kokkulepitud ajaks Landesveeri esindaja Cēsisesse ei saabunud, küll aga tuli teateid Landesveeri valmistumisest Eesti vägesid ründama. Sellises olukorras esitas alampolkovnik Nikolai Reek Landesveeri juhatajale telegraafi teel ultimaatumi sakslaste tagasitõmbumiseks 12 tunni jooksul Eesti väejuhatuse nõutud joone taha. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil kell 12.00. Kell 13.45 asusid Ieriķi poole teele Eesti soomusrongid, eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Erapooletuks vaatlejaks võeti kaasa liitlasvägede kolonelleitnant Ernest Dawley. Amata jõe silla lähedal ründasid Landesveeri väeüksused soomusrongi nr. 2. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud.

Landesveeri sõda

5. juunist kuni 3. juulini 1919 toimunud Landesveeri sõjas sundisid Eesti sõjaväe lõunarinde 2. diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti lahingutes Landesveeri taganema. Pärast Võnnu lahingut taastati Riias Eesti ja Läti väeosade ning Eesti soomusrongide ja Suurbritannia laevastiku toetusel Kārlis Ulmanise valitsus.

 Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

2. juulil 1919, kui Eesti väed olid jõudnud juba Riia alla, hakkas kehtima Antandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu. Antandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

3. juulil kell 3.30 sõlmiti poolte vahel vaherahu, mis jõustus samal päeval kell 12.00. Sellega lõppes ka Landesveeri sõda. Vaherahu järgi kohustusid Saksa väed tagasi tõmbuma, loovutama Riia Läti vabariigi seaduslikule valitsusele ja ümber paiknema Lielupe taha Jelgava regiooni. Sealt pidid Saksamaa kodanikud esimesel võimalusel kodumaale naasma.

 Pikemalt artiklis Riia lahing (1919)

10. juulil 1919 algas Läti sõjaväe moodustamine. Selleks ühendati kõigepealt kolonel Jānis Balodise juhitud Lõuna-Läti brigaad ja kolonel Jorģis Zemitānse Põhja-Läti brigaad. Esialgu kahest diviisist koosnenud sõjaväe eesotsa asus kindral Dāvids Simansons. Augustis hakati ette valmistama kolmanda diviisi loomist ja neljas moodustati 1920. aasta jaanuaris. Sõjaväge täiendati suurtükiväe, ratsaväe, ehitus- ja tehnikaüksuste, lennuväe ja mereväega.

Lahingud valgekaartlastega

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa vabakorpus ja baltisakslaste Landesveer Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Lääne-Venemaa vabatahtlike armee kontrolli alla. Septembris-oktoobris 1919 õnnestus Bermondt-Avalovil enda kätte saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis väejuht Ulmanise valitsuselt läänearmee läbilaskmist Riiast, et see saaks minna rindele bolševike vastu. Kuid 8. oktoobril alustasid Bermondt-Avalovi üksused Riiale pealetungi. Mööda Riia–Miitavi kiviteed tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut alustasid Babiti järve juurest edasimarssi Vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti ajutine valitsus palus Eestilt sõjalist abi ja Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril soomusrongide diviisi ülemale käsu saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr. 2). Kui soomusrongid koos 11 kahuri, 60 kuulipilduja ja umbes 400 mehega Riiga saabusid, olid Läti valitsusasutused juba evakueeritud ning Läti sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister Karlis Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et on otsustanud Riia maha jätta.

Soomusrong Kapten Irv sõitis välja Valgast. 10. oktoobril jõudsid Kapten Irv ja soomusrong nr. 2 Riiga. Soomusrong Kapten Irv asus Riia I jaamas ja soomusrong nr. 2 Aleksandri väravas, kust nad pommitasid vastase positsioone. 11. oktoobril võtsid soomusrongid enda kaitse alla Riia-eelsed sillad ja ülekäigud Daugava jõel ning soomusrongide dessantosad Daugava jõe paremal kaldal sundisid vastaseid miinipildujatulega lahkuma jõe vastaskaldalt. 14. oktoobri varahommikul alustasid soomusrongid pealetungi üle Daugava jõe pääsemiseks ning katsusid tungida üle raudteesilla teispoole Daugavat. Rongid pääsesid Daugava silla teise otsani, kus aga raudtee sillal oli lõhutud. 15. oktoobril toetas soomusrong nr. 2 lätlaste pealetungi jõe vasakkaldale Dole saare ja Riia vahel. Soomusrongid pommitasid Skadingi ja Skrīveri mõisat, sundides vaikima sealsed vastase suurtükipatareid. Tulevahetuses sai soomusrong nr. 2 tabamuse vastaste gaasipommiga, mille tagajärjel said 22 sõdurit mürgituse ja soomusrongi nr. 2 suurtükiplatvorm Kalew kergeid vigastusi. 16. oktoobril pommitasid soomusrongid Torensbergi–Miitavi raud- ja maanteed, kus oli märgatud vaenlase liikumist, ning vastase seisukohti lätlaste positsioonide ees Neuhofi ja Veissenhofi juures. 17. oktoobril toimus kogu päeva tulevahetus Düüna kaldal, see jätkus ka 18. oktoobril. Siis sai Kapten Irv vastase mürsuga pihta ning Riia I jaamas said surma kolm ohvitseri ja haavata kolm ohvitseri ja neli sõdurit. Suurtükituli Bermondt-Avalovi suurtükiväeüksustega soomusrongidelt jätkus ka 19., 20. ja 21. oktoobril. Rongid lahkusid, kui Läti sõjavägi ohjad enda kätte võttis ja vasturünnaku sooritas. 23. oktoobri õhtul lahkusid soomusrongid Riiast.

1919. aasta novembris õnnestus Läti vägedel tõrjuda Lääne-Venemaa vabatahtlike armee Leedu aladele, kus Pavel Bermondt-Avalovi sõjajõud said 22. novembril 1919 Leedu vägedelt Radviliškise all lõplikult lüüa ning evakueeriti seejärel juba Walter von Eberhardti juhtimisel Saksamaale.

Detsembris leppisid Läti ja Poola kokku koostööoperatsioonis Latgale vabastamiseks, kuna 1919. aasta augusti lõpus avas Poola armee Daugavpilsist lõuna pool rinde enamlaste vastu. Pealetung algas 3. jaanuaril, kui poolakad ründasid Daugavpilsi, 9. jaanuaril algas Läti pealetung Põhja-Latgales ning 20. jaanuaril alustasid Läti armee ja Landesveer Rēzekne vabastamist.

1. veebruaril 1920 hakkas Läti ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima salajane relvarahu. Läti – Nõukogude Venemaa rahuleping allkirjastati 11. augustil 1920 ning Nõukogude Venemaa lubas igaveseks loobuda Läti alade ja inimeste valitsemise taotlusest. Läti vabadussõda kestis 628 päeva.

• Eesti Vabadussõda
• Vene kodusõda
• Nõukogude-Poola sõda
• Riia rahu