Tursal on ümara kujuga keha, mille selg on rohekas-pruun, küljed on heledamad ning kõht on kollakasvalge. Kivise põhjaga veekogudes võib esineda seljal ja külgedel tumedaid laike. Keha küljel, mööda küljejoont jookseb valge jutt. Alalõual asetseb üks pois, mis aitab turska saagi leidmisel. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem - kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 kõhu- ja sabauim). Keskmine kaal on 5-10 kg ja keskmine pikkus 50-100 cm. [4] Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk (Gadus morhua callarias), kes kasvab harilikult 40-60 cm pikkuseks ning kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad.^[2]

Elupaik ja levik

Tursk elab nii mere- kui riimveelistes piirkondades. Tegu on bentopelaagilise liigiga (esineb nii põhja lähedal, kui ka ülemisest veekihtides), keda võib leida kuni 600 m sügavusel, sageli 100-200 m sügavusel. Põhiliselt elab rannavööndis ja mandrilava kohal, avamerel harva.

Levik Põhja-Atlandis ja Põhja-Jäämeres: läänes Hatterase neemest Gröönimaani, sh labradori meres; idas Biscaia lahest kuni Barentsi mere ja Svalbardini, sh Läänemeres, Põhjameres, Hebriidi Meres, Islandi ümbruses.^[2]

Tursa kudemine toimub tavaliselt kevadel ning sõltub tugevalt kohalikest keskkonnatingimustest. Kudemise käigus laseb emastursk vette tuhandeid marjateri, mis viljastatakse isastursa poolt. Edukaks marja arenguks on vajalik piisav vee soolsus, sobiv temperatuur ja piisav hapnikusisaldus. Viimastel aastatel on need tingimused halvenenud eutrofeerumise ja hapnikuvaeste alade leviku tõttu.^[2] Selle tagajärjel on vähenenud viljastatud marja hulk ning noorte turskade ellujäämus, mis seab ohtu kogu populatsiooni.^[4]

Suguküpseks saavad tursad tavaliselt 3-5 aasta vanuselt. Läänemeres mõjutavad aga nende kasvu ja ellujäämist mitmed keskkonnategurid - eutrofeerumine, hapnikupuudus ja toidunappus. Need tegurid on vähendanud noorkalade ellujäämise võimalusi ning halvendanud kogu populatsiooni püsimajäämise väljavaateid.^[5]

Põhjapoolsete merede soojenemine on muutnud Läänemere keskkonnatingimusi, mõjutades otseselt tursa paljunemist ja ellujäämist. Tursa edukas kudemine sõltub veetemperatuurist, toidu kättesaadavusest ning hapnikusisaldusest vees. Lisaks kliimast tingitud muutustele mängivad olulist rolli ka ülepüük ja mere reostus. Tursa kaitsmiseks on rakendatud meetmeid, sealhulgas püügikvootide kehtestamine, mis aitavad parandada merekeskkonna seisundit ning tõsta teadlikkust kliimamuutuste mõjust mereökosüsteemidele.^[2]

Tursa arvukus Eesti vetes ja ka kogu Läänemere idaosa tursapopulatsiooni arvukus on madal. 2021. a. seisuga on see siiski tõusnud arvatavasti tänu püügikeelule. Hapnikutingimused Läänemere keskosa põhjakihtides on tursa kudemiseks ebasoodsad. Lisasurvet toob hüljeste arvukuse tõus, mis soodustab tursa nakatumust parasiitidega. ^[6]

Viimastel aastatel on tursa arvukus Läänemeres järsult vähenenud, mille põhjuseks on nii ülepüük, kliimamuutused kui ka keskkonnaprobleemid, nagu hapnikuvaeste alade laienemine ja toidupuudus.^[2] Tursa vähenemine mõjutab kogu ökosüsteemi tasakaalu, väikekalade arvukuse tõus võib muuta planktonikooslusi ja häirida ökosüsteemi toimimist.^[5]

Alates 2019. aastast on Euroopa Liit kehtestanud Atlandi tursale ranged püügipiirangud, mille kohaselt on lubatud üksnes vähene püük kõrvalsaagina. Kui varem kuulus tursk Eesti olulisemate püügiakalade hulka, siis 2022. aastaks oli selle osatähtsus saagis märkimisväärselt vähenenud. Samal aastal püüti Läänemere idaosas Eestis registreeritud kalalaevadega kokku vaid kaks tonni turska.^[4]

• 
  Tursa liha
• 
  Tursa maost välja lõigatud kilud
• 
  Tursk Kanada põhjaosa järves

• "Tursasõda"

• Tursk andmebaasis eElurikkus

• Tursk TÜ Loodusteadusliku veebipõhises õpikeskkonnas